NÄDALA PERSOON ⟩ Semper ja Ojasoo: kurjuse taga on banaalne kihk midagi saada või kuhugi jõuda

Krister Kivi, Postimees

• Semperi ja Ojasoo lavastuses on leedi Macbethi tõukejõuks soov oma meest toetada
• Paar kuud tagasi pidanuks neil olema Moskvas üks esietendus ja järgmisel sügisel teine
• Üks asi, mis nendesuguseid sööb, on see, kui teed vale valiku ja tead seda, aga ei tunnista

Tänapäeval kõik kügelevad, aga kõige tähtsam on empaatia ja julgus teha valikuid, ütleb teatrikunstnik Ene-Liis Semper, kes koos partneri Tiit Ojasooga on Estonia kontserdisaalis toomas välja võimast näitemängu.

Algul pidi see olema üks sootuks teine näidend – Shapespeare’i «Torm» –, kuid kurjus on valla ja see pole uudis; uudised on kurjust täis juba pikemat aega. Sellal kui riigid haaravad relvi, reageerivad teatrid omal kombel: kõikjal Euroopas tuleb välja klassikalise vana mõrtsukatöö «Macbethi» uuslavastusi. Nii ka Eestis: 19. jaanuaril Estonias – Draamateatri, Eesti Kontserdi, Olari Eltsi ja ERSO koostöös.

Plakatitelt põrnitsevad Tallinnas kõndijaid juba mõnda aega udusest hämust kellegi punased silmad. Seda udu – peaaegu haiglase sooõhu sarnast – hõljub pealinna kohal ka neljapäeval, mil suuretenduse lavastajate Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga kohtuma lähen.

Semper – seljas talle viimasel ajal armsaks saanud lavastajarüü ehk mustad Adidase dressid – on Draamateatris juba kohal, otsustav ja energiline nagu naarits, kuigi saadab viimasel ajal meile ja tekstisõnumeid kella kahe-kolme ajal varahommikul.

Viis minutit hiljem saabub Tiit Ojasoo: õhus hõljuv ruuge habe, kiirustav samm, näpus hall kilekott.

Kusagil soetatakse tass kohvi, teise korruse lugemistoas – mis järele mõeldes võis olla ka nõupidamisteruum – klõpsatab põlema ere ja armutu laelambivalgus ning miskipärast – on see sümbol, et nüüd võetakse aeg maha? – eemaldab Ojasoo käelt kella. Kuid aega pole palju, napilt tund. Kuidagi tuleb selle jooksul rääkida nii teatrimaagiast kui ka kurjusest, liikuma panevatest jõududest ja «Macbethi» nõidusest.

Teatrimaailmas on pikalt püsinud legend, et «Macbeth» on neetud näidend – halba õnne toovat seegi, kui nimetada niisama Macbethi nime, mistõttu vahel kasutatakse eufemismi «Šoti näitemäng».

«Ahah, nojah, eks nende eufemismidega on nii ja naa,» ütleb Tiit Ojasoo kuivalt, kuid hakkab siis leebuma: «Mu teada on kaks lugu, millega teatrites seostatakse ebausku: üks on «Meister ja Margarita» (mis räägib saatanast) ja teine «Macbeth» – kurjuse kerkimise lugu. Eks meil ole ka igasuguseid asju prooviperioodi jooksul juhtunud – koputan siinkohal vastu laminaatlauda (koputabki – K. K.) –, aga ka teiste proovide jooksul on!»

Kuulsin, et eile olla laval purunenud üks pill…

Tiit Ojasoo: Seda võib-olla oskab ERSO paremini rääkida, aga mingi õnnetus vist juhtus jah: orkester on suur ja lava väike. See inglise nõidus, mis Shakespeare’i teksti sisse kirjutatud on, tundub, et Eesti kontekstis siiski päris adekvaatne pole. Tahad sa sellest rääkida, Ene-Liis?

(Ene-Liis vaatab miskipärast kassi kombel põrandale, pea järsult paremale ja alla pööratud.)

Ene-Liis Semper: Minu jaoks on meie «Macbethi» nõiduse teema nii seotud Sumera muusikaga, et sellest tõukus otseselt vajadus uue teksti järele. Sumera on nii mitmetasandiline, aga ka nii ilmselgelt kaugel angloameerikalikkusest, et briti nõiad oleks selle taustal mõjunud lihtsalt nagu mingid karnevalikostüümides tolad. Seetõttu, pärast lühikest ja intensiivset kaalumist, otsustasime pöörduda Hasso Krulli poole, kes on kirjutanud meie lavastuse nõidadele originaaltekstid. Ta sukeldus selleks mingitesse päris vanadesse manatekstidesse; ta teadis, kust neid otsida. Üks asi, mida ma kokkuvõttes ei kasutanud, on meieisapalve, mida Hasso sõnutsi vanasti loeti tagurpidi, kui taheti midagi pahasti öelda. Igaks juhuks lisan kohe, et targem on seda nüüd lugedes kodus mitte järele proovida, jumal teab, mis juhtub. Aga meil on ka teistsuguseid, loodusega seotud manavorme.

Ojasoo: «Meie» all sa mõtled eestlasi?

Semper: Kes me siin maalapikesel siis muud oleme?

Mind veetleb alati, kui näen, et inimesed laval mõtlevad selgelt ja kiiresti.

Kui rääkida kurjusest, siis kust see tuleb?

Semper: Kurjus on algolemuselt päris banaalne, tegelikus elus on selle taga sageli väga praktiline vajadus midagi saada või kuhugi jõuda. Sel hetkel on indiviidil, kes niimoodi käitub, enda jaoks ilmselgelt olemas väga hea põhjendus, miks ta mingeid piire ületama peab. Kurjuse praktilisus ja kuritöö banaalsus – see on minu meelest kõige suurem mõtlemiskoht inimkonna ajaloos. Sest me kõik oleme jube osavad end õigustama: kes võtab natuke rohkem, kui peaks, ja kes astub mingist muust piirist üle. Ning kõige viimane tasand on muidugi tapmine. See on see, mida Macbeth teeb: tapab valitseva kuninga, et saada kohale, mis tema meelest peaks talle kuuluma.

Kui vaadelda selles kontekstis, siis Ukraina sõda – mis on niigi väga kohutav – hakkab tunduma veelgi hullem. Et lõppeks me oleme kõik alati kellegi isikliku banaalse omakasu ohvrid.

Kes Venemaal leedi Macbeth on?

Semper: Vaat seda ma ei oska küll öelda.

(Läheb kassiliku eneseteadlikkusega üle Macbethist rääkimisele.)

See üldlevinud käsitlus, et leedi Macbeth on hirmus saatanlik ja kogu kurja juur, tundus kuidagi formaalne… Meie lavastuses on leedi Macbethi tõukejõuks soov oma meest toetada, ta läheb selles lihtsalt liiga kaugele.

(Paus, siis justkui mingist vaiksest sisemisest naeratusest valgustatuna.) Kes meist ei tahaks oma kaaslast näha paremal järjel. See on nii inimlik – kui unustada ära, et samal ettekäändel tehakse mingisugust äärmiselt suurt kurjust, siis see tundub peaaegu normaalne. Minu jaoks kõige huvitavam ongi normaalsuse ja sellele järgneva banaalse, kuid samas mitte vähem kohutava kuriteo tasakaal.

Kui palju teil endal praegu Venemaaga sidemeid alles on jäänud?

Ojasoo: Meil oleks paar kuud tagasi pidanud olema Moskvas esietendus, aga seda muidugi ei juhtunud. Järgmisel sügisel oleks pidanud olema teine esietendus, mida ka ilmselgelt ei juhtu.

Semper: Meil oleks pidanud paar nädalat peale sõja algust algama proovid, aga kõik jäi muidugi ära.

Mis teatris?

Semper: Esimene lavastus pidi olema Moskvas Sovremennikus ja teine samas linnas Rahvuste Teatris ehk Teatr Natsiis.

Ojasoo: Aga Peterburis seda Suures Draamateatris tehtud lavastust «Julia» mängitakse ikka veel, sageli. Sellega on küll igavene häda, sest osa näitlejaid on Venemaalt põgenenud.

(Paus.)

Eks kontaktihoidmine on keeruline ka nende inimestega, kellega tööalaselt väga lähedaseks jäid, sest kõik vestlused toimuvad ju nii, et elevant on mingil kombel toas. Ega pole ju saladus, et neid, kes avalikult välja ütlevad euroopaliku arvamuse sellest sõjast, enam Venemaal ei ole.

Mis teil töökeel oli?

Semper: Mina räägin vene keelt vanast ajast ja Tiit hakkas ka lõpuks vene keeles suhtlema, kuigi ta tegi sellele kohati oma grammatika ja kasutas sõnu, mis tema arvates oleks võinud vene keeles olemas olla. See oli väga armas, ma naersin homeeriliselt, nähes kui suure tähelepanu ja armastusega näitlejad temast aru püüdsid saada.

Ojasoo: Meil oli laval mingi putka, mida tahtsin kutsuda talveaiaks(zimnii sad). Kasutasin selle kohta aga järjekindlalt väljendit zimnii zad(talvetagumik) ega saanud aru, miks lavamehed naerust kõveras on.

Ma võtsin enne Peterburi minekut vene keele tunde ja õpetaja rääkis, et vene teatris on traditsioon, et lavastaja võtab ette ja sõimab mingil hetkel kõik osalejad läbi. Mõtlesin, kas see on tõesti nii. Ühel korral võtsin siis ette ja tegin veidike kõvemat häält niimoodi profülaktiliselt. Hiljem üks näitleja tuli rääkima, et Tiit, te oleks pidanud palju valjemini karjuma, mida te jamate.

Semper: Aga kui oli esietendus ja peeti kõnesid, siis üks südamlikumaid tooste oli, et on uskumatu, et tulevad lavastajad, kes ei ole värdjad, kes ei ole tropid ja kes tulevad täiesti teistsuguse nägemusega ja samas ei alanda truppi.

Viimati olime uusaastaööl nendega ühenduses ja soovisime üksteisele head aastat, siis ütles üks, et mõtleb meie peale alati hea tundega, sest hindab lavastajaid, kes ütlevad selgelt välja, mis on nende soov ja kuhu jõuda tuleks. Nii ütleski: näitlejate teha on suur töö, et sinna jõuda – aga oluline on öelda välja ja kindlaks jääda, kuhu peab jõudma.

Ingmar Bergman kirjutab «Laterna Magicas» umbes nii, et teater on meeletu pask, kiim ja sigatsemine.

Semper: Jah, see kõlab küll tõeselt, aga kõik sõltub sellest, kes mille eest seisab, milles nähakse motivatsiooni ja eneseõigustust. Kui kõik toimub konkurentsi pealt, siis võib teater tõesti olla sigatsemine – kui ei tehta koos, ei seista mingi teema eest. Mind isiklikult liigutab väga, kui räägitakse mingist suuremast inimlikkusest, kui näitlejad on nii-öelda ühe mütsi all ja püüavad anda inimkonnale vaadet mingile küsimusele oma elukogemuse pealt.

Milliste näitlejatega teile meeldib koostööd teha?

Semper: Esimene asi on motivatsioon. Kui inimene pole motiveeritud, siis pole miski võimalik.

Ojasoo: Ja järgmised on tundlikkus ja fantaasia. Saksa näitlejad armastavad näiteks lavastajatelt küsida, et mis on teie fantaasia. Ahah, ütlevad nad siis, teeme siis niimoodi, ma võiksin omalt poolt teie fantaasiale selle või teise asja juurde pakkuda. Mõnikord võivad need fantaasiad olla uskumatult pöörased, aga teeme siis nii ja ma panen omalt poolt sinu fantaasiale selle või teise komponendi juurde. Ja näitleja peab olema täpne. Nii sisuliselt kui tehniliselt. Näiteks «Macbethis», kus lava kuju on ebatavaline…

Semper (torkab vahele): Seekord ju polegi lava, on ainult sillad!

Ojasoo: … ühesõnaga, see töö nõuab mitte ainult füüsilist, vaid ka emotsionaalset täpsust, sest kui sa sellises kompositsioonis õigel hetkel oma rolli emotsionaalset kaart ei näita, siis keegi seda ei näegi. Teist võimalust lihtsalt ei tule.

Semper: Mind veetleb alati, kui ma näen, et inimesed laval mõtlevad selgelt ja kiiresti. Mõtte liikuvus selles konkreetses hetkes, kus toimub tegevus – ja see on seotud sama täpsusega, millest Tiit just rääkis.

Ojasoo: Näitlemine võib olla väga ropp, väga raske töö – ja paraku libisevad seetõttu paljud sellisesse suhteliselt pinnapealsesse versiooni näitlemisest. Ma isegi ei ütle, kas see on hea või halb, sest mingites kontekstides võib ka see pinnapealne, väline näitlemine olla omal kohal…

Semper: Ei, ole nüüd!

(Ojasoo pööritab justkui vaikides silmi.)

Semper (otsustavalt): Ei ole sellist kohta. Ma jään enda juurde!

Te olete mõlemad lisaks lavastajatöö tegemisele pedagoogid – Ene-Liis Semper kunstiakadeemias, Tiit Ojasoo lavakunstikateedris. Milliseks te noori vormida tahate; neid, kelle aeg alles tuleb?

Ojasoo (ristab käed kukla taga): Eks selle õpetamisega on nii… Mõned kuud tagasi lahkus armastatud teatripedagoog Ingo Normet, kes oli lavakunstikooli väga tugev reformija siis, kui mina seal õppisin 1990ndate lõpus. Ingo tõi uusi teadmisi, mida kõike saab VEEL teha, ja praegu me oleme jõudnud olukorda, kus teadmisi ja filosoofiaid on nii palju, et pole lootuski neist kõigist selle nelja aasta jooksul läbi käia. Pigem peab valima ühe kitsa segmendi ja üritama seal saavutada mingit kvaliteeti. Näitlemine on ju väga praktiline, nii-öelda käeline tegevus: sa pead harjutama aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Ülevaade erinevatest võimalustest peab igaühel olema, aga mingil hetkel tuleb teha valik ja otsustada, mida õppida valdama ja millest olla lihtsalt teadlik.

Semper: Sa teed selle praegu väga keeruliseks, liiga keeruliseks. Kõige tähtsam on empaatia ja julgus teha valikuid. Tänapäeval ma näen, et kõik lihtsalt kügelevad ja keegi ei julge valida.

Ojasoo: Empaatiavõime tähendab arusaamist, et see, mis juhtus kellegi teisega, olgu siis positiivne või negatiivne, võib juhtuda ka minuga. See on oluline: haavatavuse väljatoomine.

Omaette pikem küsimus on ka see, kas kõrgkool on koht, kus kujundatakse inimesi. Tegemist on ikkagi täiskasvanud inimestega, kes, loomulikult, on loodetavasti veel avatud, aga inimlikul tasandil me oleme ju võrdsed.

Semper: Oluline on, et nähtaks tervikpilti: see oskus kas on või ei ole. Suurt pilti peab kogu aeg nägema.

Empaatiavõime tähendab arusaamist, et see, mis juhtus kellegi teisega, olgu hea või halb, võib juhtuda ka minuga.

Aga kuidas olla kindel, et näed tervikut?

Semper: Mina näen neid, kes näevad. Ja neid ma oskan õpetada. Kui ma võtan ise õpilasi kooli vastu, siis selle järgi ma võtangi, et kes seda pilti tajub ja kes ei taju.

Eile olin terve päeva Helsingis, tegin oma järgmise lavastuse kontekstis sealsete draamakooli lõpetajatega laval improvisatsioone. See ei käi nii, et lähed lavale ja teed seal lihtsalt midagi, mis pähe tuleb. Tähtis on, et need näitlejahakatised oma otsuse juurde jääksid, et nad tajuksid, et kõik laval olijad seisavad oma otsuste taga. See on suur kvalitatiivne vahe – kas sa seisad päriselt mingi oma liigutuse taga või arvad, et see võiks meeldida.

Mis aitab teil sellise töötempo juures vältida läbipõlemist?

Semper: Mind aitab mingi tunne või nägemus, mis mul enne tööga alustamist oli… Hetked, mil olen tundnud, et kui ma oleksin ise vaataja, siis see liigutaks mind.

Ojasoo: Ma ju hakkasin erialaõppejõuks tegelikult kohe pärast lavakunstikooli lõppu – Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla on ka minu õpilased naljakal kombel – ja mäletan neid hetki, mil mul olid hommikul Draamateatris proovid, siis läksin kooli, tunnid venisid ka alati pikemaks ja koju jõudes tundsin end vahel nii väsinuna, et seisin köögis ja mõtlesin, et ei jaksa liigutada ka ennast. Mingid protsessid on pikad – kümnete aastate pikkused – ja vahepeal on nendes perioode, mis tuleb lihtsalt ära kannatada.

Ja selles pildihoidmises, millest Ene-Liis nii pikalt ja kirglikult rääkis, on suur jõud. Jõud tuleb sellest, mida sa ehitad.

(Väike paus.)

Mina käin lisaks ka koeraga jalutamas.

Semper: Üks asi, mis meiesuguseid sööb, on see, kui teed vale valiku ja sa tead seda, aga ei tunnista. Kui sa lähed vale valikuga mingile kompromissile.

Kas NO99 teatri sulgemine oli vale otsus?

(Üllatavalt pikk vaikus, Ojasoo hõõrub nägu, justkui oleks midagi silma läinud.)

Semper: Jube raske on öelda… Liiga vähe aega on möödas.

Ojasoo (sekkub otsustavalt): Ene-Liis, oota! Valede ja õigete valikutega on nii, et iga valik viib kuhugi. Muuta saab ainult järgmist hetke, mitte kunagi eelmist, seega pole mõtet ka mõelda eilse peale. Ajalehtedest jääb ju mulje – ja kõik näevad seda ka muidu –, et kas mingil praktilisel või seadusandlikul põhjusel on meie riigis mõned asjad halvasti – kõik saavad aru, et on jama –, aga keegi justkui ei taha muuta neid asju. Ja eks selle muutmine, mida oled juba otsustanud, nõuabki päris suurt jõudu ja otsustavust. Näiteks eile proovis me tegime üht stseeni, mille koordineerimine näitlejate ja muusikute vahel oli päris suur töö. Ja ühel hetkel sain aru, et kõik on valesti tehtud. Istusin seal kaks minutit ja ütlesin: «Teeme ümber!»

Ja läkski paremaks.

Siiamaani on hea meel, et viskasin oma eelneva töö prügikasti ja tegin uuesti. Kuna sellega oli seotud sada inimest, siis nad võisid küll hetkeks tunda, et pagan, miks me siis enne valesti tegime, aga ju siis oli vaja enne valesti teha.

Kui te mainite ajalehti, siis mida võiks meedia teisti teha?

Semper: Kunagi oli mul ettekujutus, et kusagil eksisteerivad mingid väga intelligentsed ajakirjanikud, kes jälgivad ühiskondlikke protsesse ja annavad neist ka teistele teada – nii nagu ma väga kaua, ma arvan, et kuni 30. eluaastani uskusin, et ministeeriumides töötavad oma ala spetsialistid, keda juhib kõige targem spetsialist: minister!

Aga viimasel ajal olen avastanud, et artiklit lugedes tajun alati esmalt, kelle tellimus üks või teine artikkel on. See on tüütu, et meediast on saanud lihtsalt mingite suuremate kokkulepete käepikendus; kui keegi vajab mingit artiklikest oma järgmise sammu jaoks. Nagu seegi intervjuu siin – miks ma pean alati rääkima oma kunstist siis, kui läheneb esietendus?

Ojasoo: Pigem on just siis keeruline rääkida, sest pea on muid mõtteid täis. Aga vastus küsimusele ei peitu üldse meedia juures, vaid selle juures, mida me teeme oma päevade, oma igapäevase eluga. Ma pakun välja, et suurem osa meist käitub nii, et kui põrkume mingi keerulise olukorraga, siis selleks, et sellest olukorrast korraks välja saada, haarame taskust telefoni ja vaatame, mis uudist on – et saada mõtteid mujale. See tekitab meis pikapeale haugi mälu, see käitumine on sügavalt haiglane ja meedia parasiteerib sellise käitumise peal.

Semper: Ma olen sada protsenti nõus, väga totter on see pidev uudiste skrollimine. See annab sellise väga kummalise, irdse positsiooni, et mida rohkem tuleb uudiseid, seda vähem nad inimestele tähendavad. Infohulk kaugendab meid kõigest, mis toimub – see on täiesti jabur paradoks.

Ene-Liis mainis kunagist ettekujutust ministeeriumite tööst ja kuivõrd «Macbeth» tegeleb võimu teemaga, siis äkki on kohane küsida, milline partei teid viimati endaga liituma kutsus?

Ojasoo: Mind ei ole mitte keegi mitte kunagi kuhugi kutsunud, ei enne ega pärast «Ühtse Eesti suurkogu», aga ega ma ei läheks ka muidugi.

(Paus, irooniaga.) Ene-Liis püüdis küll saada Keskerakonna kultuuriministriks.

Semper: Ei, see oli nii, et mulle helistati ja küsiti, kas ma võiksin kaaluda kandideerimist – aga see oli paarikümne aasta eest.

Ojasoo: Kes sulle helistas?

Semper: Linnar muidugi! Tagantjärele mõeldes, see võis vabalt ka mingi Linnari nali olla. Aga ma ütlesin talle kohe, et see küll hea mõte pole. Ma olin aktiivselt tegutsev kunstnik ju.

(Paus ja vist ka irooniaga.) Kus ma küll oleksin võinud olla praegu, kui selle pakkumise vastu võtnud oleksin…

Aga kui infotarbimise kompulsioonil veel peatuda, siis kuidas sellest vabaneda?

Semper: See pole tegelikult üldse raske – end vahel täiesti välja lülitada, teha retriite…

Mäletan, kui oli esimene koroonakarantiin, siis istusime Tiiduga Hiiumaal ja samal ajal suhtlesime läbi Zoomi mingite kolleegidega Šveitsis ja mujal, sest veel oli pooleliolevaid lavastusi. Kõik rääkisid, et maailm muutub, world is changing... Aga mina vaatasin aknast välja, kus kased olid parajasti just hiirekõrvul, ja teatasin suhteliselt ootamatult: «Mitte maailm ei muutu, sõbrad, maailm on ikka omal kohal, lihtsalt inimkond on omadega suhteliselt per*es praegusel hetkel.» Väga oluline on koondada tähelepanu tegelikule reaalsusele, vaadata seda, mis päriselt on; mõelda sellele, et me käime endiselt jalad allpool ja pea üleval – kuigi austraallased käivad muidugi teisipidi.

Kui rääkida koroonaparadigmast, siis kas see lisab omal teatraalsel kombel teatrisse minekule veel ühe tasandi – et sa ei aseta altarile mitte ainult oma aega, mida enam kunagi tagasi ei saa, vaid potentsiaalselt ka oma elu?

Semper: Mina arvan, et me riskime oma eluga kogu aeg – elamine ongi üks suur risk. Aga mulle meenub, et kui Šveits ja teised rikkad Euroopa riigid võistlesid omavahel selles, kes kehtestab kavalamad piirangud, et teatrit oleks võimalikult keeruline teha, siis Šveitsis oli reegel, et saalis tohib olla 40 inimest. Mitte 40 protsenti, vaid 40 vaatajat! Sealses kultuuriruumis on aga komme osta abonemendid pikalt ette – neid ostavad peamiselt seeniorid – ja eks siis need 40 eksklusiivset kohta läksidki kõik abonementide omanikele. Ja siis üks me Zürichi Schauspielhausis töötav näitlejast sõber kirjeldas, kui liigutav on minna lavale ja näha, et saalis on eranditult kaheksakümneaastased, kes on sõna otseses mõttes riskinud eluga, et teda laval näha.

See on muidugi väga must huumor.

Ojasoo: Mul on koroonaajast – ja ma arvan, et ma pole ainus, kellel on mingikujuline psühholoogiline trauma – alles refleks, et kui kõnnin toidupoe poole, siis tabab mind ühel hetkel hirmuvõpatus, et issand, kus mu mask on?! Ja siis tuleb meelde, et enam polegi maski, enam polegi vaja seda teha.

Ja ma mäletan koroonaajast ka seda igatsust, et issand, kuidas tahaks istuda praegu teistega samas saalis – tuhande inimesega samas saalis – ja vaadata nendega üheskoos samas suunas.

Inimene on ju ikkagi sotsiaalne loom, karjaloom. Netflix ei tekita kunagi võimalust istuda kusagil teistega koos.

Ma väga loodan, et seda koosolemise tunnet õnnestub meil nüüd tekitada ka Estonia kontserdisaalis.

Loominguline tandem

Ene-Liis Semper

• Lavastaja, video-ja installatsioonikunstnik ning kunstiakadeemia stsenograafia osakonna juhataja ja professor.
• Sündis 4. aprillil 1969 Tallinnas.
• Õppis kunstiakadeemias lavastuskunsti.
• Töötanud vabakutselise video-ja lavastuskunstnikuna, 2004–2018 Teater NO99 asutaja ja loominguline juht, 2010–2011 Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor, 2012–2016 presidendi mõttekoja liige.
• Tema töid leidub Kumu, Tartu Kunstimuuseumi, Hamburgi Kunsthalle, Helsingi Kiasma, Berliini Sammlung Hoffmanni, Oslo ja Jaapani Kumamoto moodsa kunsti muuseumi kollektsioonis ning Itaalia kunstikogus Collezione La Gaia.
• Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler, pälvinud arvukalt riigi kultuuripreemiaid, kultuurkapitali ja teatriliidu aastapreemiaid ning Kristjan Raua ja Natali Mei nimelise kunstipreemia, lisaks Praha kvadriennaali peapreemia ja Euroopa teatripreemia New Realities.

Tiit Ojasoo 

• Lavastaja, näitleja, teatrijuht ja -pedagoog.
• Sündis 28. augustil 1977 Põlvas.
• Õppis Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat ning muusika- ja teatriakadeemias lavastamist.
• Töötanud 2000–2004 Eesti Draamateatri lavastajana, 2000–2004 kõrgema lavakunstikooli näitlejatöö õppejõuna, 2004 Vanalinnastuudio kunstilise juhina, 2005–2018 teatri NO 99 direktori ja kunstilise juhina, 2010–2014 juhendas lavakunstikooli 26. kursust.
• Tema ja Semperi lavastused on osalenud teatrifestivalidel Toruńi «Kontakt», Berni «Auawirleben», Peterburi «Balti Kodu», «Tampere teatrisuvi», Viini Pidunädalatel ja Avignonis. Tema ja Semperi lavastusi on mängitud teiste hulgas Berliini Hebbel am Uferi teatris, Moskva Meierholdi keskuses, Pariisi Odeoni ja Hamburgi Thalia teatris ja Müncheni Kammerspieles.
• Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler, «Draama» festivali parima lavastajatöö auhind, Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind, välisministeeriumi kultuuripreemia, riigi kultuuripreemia, teatriliidu teatrikunsti eriauhind, Praha kvadriennaali peaauhind.

Loe artiklit Postimehe kodulehel.