Kõige külmem on enne koitu

Kai Taal, Sirp

ERSO hooaja avakontsert „Mahler ja Tüür“ sarjas „Maestro“ 16. IX Estonia kontserdisaalis. Metsasarvekvartett German Hornsound, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Edgard Varèse’i „Tuning Up“, Gustav Mahleri sümfoonia nr 1 ja Erkki-Sven Tüüri sümfoonia nr 10 „Æris“ (Eesti esiettekanne).

Mäletan aegu, kui Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri avakontserdi alguses kõlas alati Heino Elleri „Koit“. Seda oodati ja see oli alati eriline. Ka hümn kuulus hooaja alguse juurde ning see kõlas ka sel aastal, seekord isegi kaks hümni: Eesti ja Ukraina. Ka „koit“ kõlas, kuid mõnevõrra teisel kombel. Kuidas kõlab uue päeva algus, kuidas loomine, kuidas sünd, kuidas kevad? Mahleri esimene sümfoonia on tema kui sümfooniku sünd. Mida tunneb hingelt sümfonist, kes pole veel kirjutanud ühtegi sümfoonilist teost? Millised lootused, pinged ja kahtlused teda valdavad? Mida tundis ta siis, kui lõi omanäolise sümfoonilise maailma, mida ei saa tänapäeval naljalt eirata ükski sümfooniaorkester, dirigent, kontserdiorganisatsioon ega muusikahuviline?

Nii nagu Mahler ei leidnud oma eluajal väärilist tunnustust heliloojana, on tänapäeval leidnud vähest tähtsustamist fakt, kui suurepärane dirigent ta oli. Võib öelda, et ta oli lausa tolle aja dirigeerimismaailma liider, nii ooperi- kui ka orkestrimuusika vallas ülimalt hõivatud. Tema interpreedielu polnud midagi, mis oli tema päevi täitnud ainult enne heliloojaks saamist: ta dirigeeris pidevalt ja palju kogu oma loomeaja vältel. Õigemini jäi tal teoste loomiseks aega põhiliselt vaid suvekuudel ehk siis kontserdihooaegade pauside ajal. Tänapäeval pole just palju heliloojaid, kes tegutsevad samal ajal aktiivselt dirigendina. Ilmselt annab pidev oma „instrumendiga“ kontaktis olemine loomingule suurema vabaduse ning avarama mõõtme, kuid lisab ka kahtlusi, nõudlikkust, põhjendatud ootusi ning frustratsiooni, kui kõlaline kujutluspilt ei realiseeru. Tundliku närvikavaga Mahleri puhul võimendus kõik: ta nägi maailmas nii palju ilu ja kurbust, et see tegi lausa haiget ning lähenes tihti taluvuspiirile. Ta kõikus rõõmu–kurbuse telje ühest otsast teise, leidmata tasakaalu või kuldset keskteed. Mahleri rõõmus pole grammigi kurbust ega ahastuses kübetki lootust. Ta on lapselikult sada protsenti siin ja praegu hetkes ning emotsioonid vahelduvad tihtipeale järsku ja ehmatavalt nagu arvutipildid. Või kui ehmatav see XXI sajandi inimesele õigupoolest enam on?

Üks Mahleri suuremaid küsimusi oli ilmselt see, kas kirjutada programmilist, selge süžeega muusikat või abstraktset, n-ö puhast muusikat. Programmilist muusikat peeti selle „mittemuusikalise“ elemendi tõttu (loo kirjeldamine, idee, pildilisus) mõnikord justkui vähemväärtuslikuks ning abstraktset muusikat tõsiseltvõetavamaks. Beethoveni ja tema suurepäraste sümfooniate vari kammitses ilmselt paljusid XIX sajandi heli­loojaid, tema abstraktse sümfoonia eelistus võis olla tähtis tõuge, et paljud heliloojad, sh Berlioz, Liszt, Richard Strauss, valisid programmilisuse ning olid selles ka väga edukad. Kahtlemata on ka Beethoveni sümfooniates programmilisust (nii on leitud seda kolmandas, viiendas, kuuendas ja ka üheksandas), kuid see jääb siiski suhteliselt abstraktseks ja isiklikuks, iga kuulaja enda luua. Beet­hoven olevat oma „Pastoraalse“ sümfoonia esiettekandel sedastanud, et see (vahest kõige programmilisem?) sümfoonia on pigem tunnete väljendus kui heli­maaling. Umbes samal ajal kui Mahler tegi plaane oma esimese sümfoonia kirjutamiseks, lõi Brahms neljanda ja Dvořák seitsmenda sümfoonia, mis on ilmselt nende sümfoonilise loomingu kõrgpunktid – see tugeva sisemise draamaga puhas muusika jätkab parimal viisil Beethoveni traditsioone. Mahler pelgas algul kasutada sõna „sümfoonia“ ning mitte väga hästi vastu võetud esi­ettekandel 1889. aastal Budapestis kandis teos nimetust „sümfooniline poeem kahes osas“. Kõigest üheksa päeva varem oli esiettekande saanud Richard Straussi, Mahleri suure rivaali särav sümfooniline poeem „Don Juan“. Straussi teosed ja seal­hulgas ka tema sümfoonilised poeemid olid väga populaarsed ning et Mahler sellist edu ei kogenud, johtus kardetavasti ka nende kahe muusiku isiku­omadustest: erinevalt Mahleri kummalisest ja ülemõtlevast loomusest oli Strauss veendunud ja kindel selles, millise vormi tema muusika peab leidma. Pärast Straussi sümfooniliste poeemide „Macbeth“ ning „Surm ja kirgastumine“ loomist tekkis Mahleril suurem arusaam, kui erisugust muusikalist rada nad Straussiga käivad, ning ta loobus sellest muusikalisest vormist.

Mahleri sümfooniad kirjeldavad inim­eksistentsi kogu rikkust, keerulisust, kurbust ja ülevust, ta ühendab noorusliku idealismi ja traagilise reaalsuse, elu müsteeriumi ja surma paratamatuse. See nõudis uut vormi, üks selle iseloomulikke jooni on pikkus: Mahleri lühemad sümfooniad, sh esimene, kestavad „kõigest“ tund aega, pikemad aga poolteist tundi või kauemgi. Ta leidis omapärase n-ö laulusümfoonia vormi: laulude kasutamine ja laululisus täitsid tema sümfoonilise loomingu ning see kõik kulmineerus tema ülimas hübriid­teoses „Laul maast“. Tema esimene sümfoonia sai sümfoonia nimetusega kinnistatud 1899. aastal välja antud partituuris, vahepeal oli Mahler loonud teost selgitavaid programme, mis muide kasvatasid ka publikumenu, ning neist jälle loobunud. Ning ehkki selgitavad kirjeldused või „abirattad“ publikule on endiselt olemas, räägib Mahleri muusika ometi palju rohkem kui näiteks koidu kirjeldamine teose alguses. See on mitme­kihiline, paljutähenduslik, isiklik ning kuulajale tuhandeid tõlgendus­võimalusi pakkuv muusika.

Mahleri esimest sümfooniat kuulsin kontserdisaalis viimati vahetult enne koroonaaja algust, 2020. aasta veebruari lõpus Viini kontserdimajas, kus selle tõid publiku ette Teodor Currentzis ja tema Edela-Saksa Ringhäälingu Stuttgardi Sümfooniaorkester (SWR orkester). See esitus oli ehtcurrentzislikult publikut hullutav, hüpnotiseeriv ja voogav, lummavalt terviklik elamus. Elts pakkus teistsuguse maailma: tema Mahler polnud selge minek alguse koidust võiduka finaalini, vaid peatuste ja kõrvalepõigetega, mõnikord tabamatute seostega teekond. Alguse laskuv kvardikujund jäi oma intensiivsuses kummitama kogu teose vältel ja omandas iseseisva tähenduse. Eriti õnnestunud ja kaasahaarav on teine osa oma tarmuka tantsulisuse ja nakatava elurõõmuga, selle keskmise osa õrnus ja lüürilisus oli vahest kogu sümfoonia kauneimaid hetki. Kolmas osa oli vaoshoitud ja harjumatult eemalolev, mõneti lausa resigneerunud ning täis lootusetust. Finaalis oli järske ühendusmomente, mis ei pannud uskuma lõpu apoteoosi. Tekkis seos Mahleri viienda sümfoonia ja selle finaaliga, mille rõõm kätkeb küsimärke ning on mitmetahulisem, kui esmapilgul tundub. Huvitav tõlgendus ja huvitav esitus!

Orkestrantidest tõusis eriti eredalt esile puupuhkpillirühm: väga kvaliteetset ja musikaalset mängu pakkusid kõik, kuid eriti nauditavad olid oboerühma kontsertmeistri Guido Gualandi soolod. Suurepäraselt esines kogu tšellorühm, selle kontsertmeister Indrek Leivategija aktiivsus ja nauditav mäng, musitseerimisrõõm ning suurepärane ansambli­tunnetus olid sel kontserdil omaette fenomen. Orkestri kontsertmeister Triin Ruubel annab kontsertidele, kus ta üles astub, alati erilise hinguse ja sära – nii ka seekord. Õhtu avalugu, Edgard Varése’i vaimukas „Tuning Up“ (kõlas Eestis esimest korda) esitati ilma dirigendita, kuid komplitseeritumates kohtades hoidis teost koos ja kujundas Ruubel viiulipoognaga dirigeerides. Kontserdilugude valik, nende ühendumine sisuliseks ja muusikaliseks tervikuks oli vaimustav. Braavo!

Tüüri kümnes sümfoonia „Æris“ neljale metsasarvele ja orkestrile on juba koosseisu mõttes väga huvitav teos. Nii esiettekandel mais kui ka praegusel Eesti esiettekandel osales metsasarve­kvartett German Hornsound, kes ka teose idee oli algatanud. Kas kümnenda sümfoonia loomine on heliloojale märgatavalt pingevabam kui esimese sümfoonia kirjutamine? Või on raskused lihtsalt erinevad? Tahe pakkuda midagi uut, mitte korrata ennast?

Kui paljud nendest inimestest, kes olid tol õhtul tulnud kontserdisaali kuulama Tüüri sümfoonia Eesti esiettekannet, on tema eelneva üheksa sümfooniaga piisavalt tuttavad, et neid võrrelda? Ja kas seda ongi üldse vaja? Ja kas helilooja kirjutab oma ajale või tulevikule? Helilooja Tüür on oma kaasajas kahtlemata edukam ja armastatum, kui oli helilooja Mahler oma eluajal. Kas tema kaasaeg mõistab teda? Vastus on kahtlemata „jah“. Enne sümfoonia algust kutsus dirigent Elts helilooja lava ette, kus Tüür iseloomustas oma loome­tehnikat ning konkreetsemalt paari sümfoonia lõiku, mille orkester ka ette mängis. Samal ajal toonitas Tüür, et ei peaks küsima, mida ta tahab selle muusikaga öelda, ning soovib, et kuulaja vaid avatud meeltega sel kõlarännakul kaasa kõnniks. Ning ehkki nii helilooja jutus kui ka kavalehel oli piisavalt viiteid ja selgitusi, läksin seda teed minagi.

Lühidalt öeldes on Tüüri kümnes sümfoonia minu meelest näiliselt ühendamatu ühendamine. Intuitsioon ja ratsionaalsus, esmapilgul vastandid, on lähemal vaatlusel teineteisesse suubuvad jõud. Oma sisetunnet, südamehäält kuulates võib elu üle saavutada parema korrastatuse ja kontrolli kui mõistusega plaane tehes. Ning iga meistriteos, olgu muusikapala, maal vm, kätkeb tuhandeid detaile, teadvustatud ja süstemaatilist tööd, mis on udusest loomepalangust kaugel, kuid mille lõpptulemus on kuulaja hinge vallutav katarsis. Tüüri sümfoonias on palju vastandumisi ja vastuolusid, konfliktilaadseid situatsioone, kuid need ei ole teravad ning neis on avatus lahendustele. Seal on möödarääkimisi, kuid mitte võitlust, tugevaid kirglikke tundeid, kuid mitte soovi ärritajast eemalduda. Justkui tiksuks kuklas teadmine, et hoolimata oma erinevustest oleme siin planeedil Maa üks suur tervik, alatiseks üksteisega seotud, kas soovime seda või mitte. Või siis oli see hoopis mõistuse ja südame vastuolu ühes kehas, mis peab mõlema poole tugevad soovid ja jäigad arvamused välja kannatama.

Tüüri muusika ning ERSO meisterlik ja mõjuv esitus ei olnud sel õhtul vaid särav muusikaelamus. See oli jutustus inimhinge teekonnast a. D. 2022 – nii ajakajaline, nii täpselt valupunkte tunnetav ning samal ajal lootust pakkuv, erakordselt haarav helimaailm, mis vangistas kauemaks kui õhtuks. Kunagi varem ei ole minu kaasajal loodud muusika mind vaimustanud nii väga, kunagi varem pole nüüdisaegne sümfoonia tõusnud minu silmis samaväärseks mineviku suurte sümfoonikute Mahleri ja Beethoveni looduga. Ja ma saan aru neist inimestest, kes on just tänu Tüürile avastanud sümfoonilise muusika ning hindavad teda kõrgemalt kui ühtki teist heliloojat. On erakordselt hea meel, et kontserdile eelneval nädalal teos ka salvestati – minu meelest on tegemist Tüüri loomingu tippsaavutusega, mis loodetavasti saab veel palju ettekandeid ning millest osasaamine plaadi kujul liigutab maailmas kindlasti paljusid inimesi.

Lõpetuseks soovin avaldada tänu ja vaimustust väga sisuka, huvitava ja professionaalse tutvustuse eest kontserdi kavalehel – Maia Lilje kava­annotatsioonid on ERSO kontsertidel väärtus omaette. Selline põhjalikkus ühenduses haarava väljendusega ei ole paraku meie ajal enam tavaline ning seda enam tuleb seda hinnata.

Loe arvustust Sirbi kodulehel.