Ukraina meie südames ja kontserdisaalis

Kontsert „Ukraina meie südames“ 18. III Estonia kontserdisaalis. Oleksi Botvinov (klaver, Ukraina), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Natalia Ponomartšuk (Ukraina). Kavas Mõkola Lõssenko, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni muusika.

ERSO kontsert „Ukraina meie südames“ on olnud sõjakoledustest räsitud Ukraina toetuseks meil korraldatud muusikaürituste reas kindlasti üks säravamaid ja publikurohkemaid. Kontserdi tulu annetati ukrainlannast dirigendi Natalia Ponomartšuki palvel organisatsioonile Come Back Alive, mis rahastab Ukraina vabadusvõitlejatele kaitsevarustuse soetamist. Annetusi said mobiilikõnega soovi korral teha ka kõik kontserdi kuulajad. Ehkki kõnekäänd ütleb, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad, näitas Natalia Ponomartšuki esinemine ERSOga, et õnneks pole see alati nii. ETV vahendas hiljuti dirigendi põgenemislugu Ukraina sõjatandrilt. See oli omaette ränk epopöa, kuna Ponomar­tšukil tuli sõna otseses mõttes kanda ohupiirkonnast välja oma eakas ja haige ema. Sõjakaosest põgenemine, mis on niikuinii äärmiselt riskantne ja kurnav, oli temale selle võrra veel rängem. Kuid see vapper naine jõudis koos emaga igatahes Saksamaale ning 14. märtsiks ka Eestimaale. Siin võisidki alata proovid meie ERSOga. Tasub teada, et Natalia Ponomartšuk on Ukrainas üks tuntumaid ja hinnatumaid orkestrijuhte: aastail 2003–2020 oli ta Dnipro Filharmoonia sümfooniaorkestri peadirigent ning on 2009. aastast tegutsenud veel ka Ukraina Riikliku Sümfooniaorkestri teise dirigendina. Ka väljaspool Ukrainat on ta külalisdirigendina juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid Milano, Valencia, Madridi, Lissaboni, Barcelona, Varssavi jt suurlinnade kontserdisaalides. Head atestaadid on ette näidata ka ERSOga esinenud Ukraina pianistil: Oleksi Botvinov on klaverit õppinud nii Odessa konservatooriumis professor Karaševi kui ka Moskva konservatooriumis professor Gornostajeva käe all. Peale selle on tema CVs täiendusõpe legendaarseks nimetatud Alexis Weissenbergi juhendamisel. Pole siis imestada, et Botvinov on võitnud auhinnalisi kohti sellistel pianistide konkurssidel nagu Bachi konkurss Leipzigis, Clara Schumanni konkurss Düsseldorfis ja Rahmaninovi konkurss Moskvas. Botvinovit peetakse maailma parimaks Rahmaninovi tõlgendajaks ja Rahmaninoviga on seotud ka tema varasem kokku­puude meie esindusorkestriga. Nimelt esitas Botvinov 2018. aastal ERSOga Gruusias Bathumis Rahmaninovi klaverikontserdi nr 2 (dirigeeris Nikoloz Ratšveli). ERSO kontsert „Ukraina meie südames“ oli klassikaline nii oma ülesehituselt (avamäng ja instrumentaalkontsert esimeses pooles ning sümfoonia teises) kui ka kõlanud heliloojate, Viini klassikute Mozarti ja Beethoveni teoste poolest. Ka kolmas helilooja, Mõkola Lõssenko (1842–1912), kelle avamäng tuli ettekandele, on samuti klassik, ainult et Ukraina kontekstis. Teda peetakse ukraina klassikalise muusika teerajajaks XIX sajandil ja samuti Ukraina ärkamisaja rahvuslikuks liidriks. Kontsert algas ootuspäraselt Ukraina hümniga, millele järgnes Lõssenko lühike avamäng ooperile „Tarass Bulba“ (1880/1890). Selle muusika kõige üldisemaks iseloomustuseks sobib märksõna „rahvusromantiline“ – mõistagi slaavi­liku eripäraga, kus lüürilises lõigus on kuulda folkloorseid intonatsioone ja ukraina rahvaviisi mõjusid (võib-olla isegi tsitaate), samuti vaskpillide heroilisi kõlasid energiliselt tempokates episoodides. Natuke illustratiivne, veidike plakatlik oma lihtsuses oli see kuulamismulje – heas mõttes muusikaline naivism oma lihtsate kujundite ja elurõõmsa optimismiga. Järgnevalt Oleksi Botvinovi ette kantud Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 21 C-duur K 467 on usutavasti Mozarti üks mängitumaid ja tuntumaid klaverikontserte. Selle esitusel olnuks ilmselt raske üllatada tõlgenduslikult millegagi, mida poleks varem kuulnud. Teose avaosas allegro maestoso oli orkestri sissejuhatuses kohe tunda kergust artikulatsioonis ja elegantsust pillirühmade (eriti keelpillide) fraseerimises. Ometi kujundas pianist lüürilise kõrvalpartii isegi pisut romantiliseks. Töötluses köitis Botvinovi mängus oskus muusikat dramatiseerida n-ö väljapeetud maneeris, liigsete emotsioonideta. Repriisis avaldas muljet tema väga selge ja briljantne mängutehnika. Osa lõpu­kadentsis sai aga pianistilt kuulda huvitavalt romantilist, kuid dramaatiliste intonatsioonidega Mozarti-tõlgendust. Dirigendi tempovalik aeglases teises osas andante tundus mulle isegi pisut liiga aeglane: natuke seisma jäid kõik need ilusad kantileenid nii solistil kui ka orkestris. Oleksin tahtnud kuulda veidi rohkem muusika voolavust … Klaverikontserdi finaal allegro vivace assai pani aga nagu kõik paika: seal oli lennukas karakter, aga õnneks mitte liiga kiirustavas tempos. Nii et kõik staccato’d nii solistil kui ka orkestris mõjusid täpselt ja lausa mozartliku kergusega! Kõnealuse kontserdi sisuline raskus­kese kõlas muidugi õhtu teises pooles, kui ettekandele tuli Ludwig van Beethoveni kolmas sümfoonia „Eroica“. Arvestades hetkeolukorda, s.t Ukraina kodumaakaitsjate vaprat vastupanu Vene agressorile, võis „Eroica“ nüüdses ettekandes aduda ka programmilist tähendust. Etteruttavalt võib tõdeda, et Natalia Ponomartšuk oli selle helitöö sisemise dramaturgia enda ja publiku jaoks sügavuti läbi tunnetanud. Juba sümfoonia avaosas allegro con brio sai kuulda väljendusrikast paatost. Dirigent rõhutas siin oskuslikult dünaamikakontraste ning ekspressiivseid marcato-aktsente. Ka orkestrisolistide puhul tuleb tunnustada hea väljakostvusega artikulatsiooni ja ühtlast legato’s fraseerimist. Esituslikult sügavaima mulje jättis aga „Eroica“ aeglane teine osa, leina­marss ehk marcia funebre (adagio assai). Hästi väljapeetud karakteriga tervikmulje, muusika majesteetlikkust toonitav suursugune draama! Ning kui veenvalt oli muusikalis-dramaturgiliselt ette valmistatud lõpueelne fugaato – kõik see liigutas lausa hingepõhjani! Ka scherzo (allegro vivace) sai veenva, sedapuhku kiirelt ja muretult mängleva, atraktiivse karakteri. Mõningaid küsimusi võisid tekitada siiski sümfoonia finaali rohked agoogilised tempolaiendused, täpsemalt mitmed karakteri­teisendused ja tempoüleminekud üksteisele järgnevates variatsioonides. Kohati võis aduda justkui mingit mõttekatkestust. Aga see on juba hästi subjektiivne tunnetuse küsimus. Iga dirigent võib siin visandada oma interpretatsiooni ja Natalia Ponomartšuki visioon oli just selline, nagu kuulda saime. Kontserdi „Ukraina meie südames“ puhul tahan tingimata rõhutada, et kui kahurid kõnelevad, ei tohi muusad mingil juhul vaikida. Loe artiklit Sirbi kodulehel.