Olari Elts: sümfoonia on mäng aja ja vaikusega, tihti me värvimegi vaikust

Olari Elts seisis esimest korda dirigendina Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees 1998. aastal. 2020. aasta sügisel võtab ta üle orkestri peadirigendi ameti. Ilusate arvude huvides: see vestlus toimus teisipäeval, päev enne ERSO 93. sünnipäeva.

Dirigendid näikse olevat Eestis nii suure au sees, et mõnikord tundub, nagu asetataks neile suisa mõtteline aupaiste ümber pea. Millest see tuleneb?

Sellel on ajaloolised põhjused, mis lähevad tagasi 1920-ndatesse. Sealt sai dirigendikultus alguse. Selle hiilgeaeg oli pärast sõda. (Herbert von) Karajan oli üks neist, kes oli selle nimbuse üks peamisi arhitekte. Ta oli suurepärane PR-mees, lavastas ise oma teleülekandeidki.

On see dirigendina mugav positsioon?

Mugav ei ole, ootused on ju tohutult kõrged. Lähed esmaspäeva hommikul järgmise orkestri juurde tööle, sinu ees on sada inimest, kes ootavad: lase tulla! Seejuures on dirigendil sageli igal nädalal uus töökoht ehk uus orkester juhatada. Ta peab lühikese aja jooksul saama inimesed selleni, et nad teeksid, mida ta tahab, teeksid seda suure heameelega ja ühtlasi arvaksid, et nad on kõik ise välja mõelnud.