Oktoobrikuu värvid ja detailid

Värvikirevas ja institutsiooniderohkes kontserdielus tõusid oktoobrikuus esile hõrk festival „Afekt“ ja Erkki-Sven Tüüri sünnipäeva tähistamine, eredate leidudega rõõmustasid kõrva väiketegijad.

Oktoobri kõlasündmustele kontserdisaalides tagasi vaadates on raske piirduda kalendrikuuga: pidev ja süvitsi kulgev muusikast mõtlemise protsess on endale uuristanud omaette teekonna. Tuletornid sel teel on eri põlvkonnast Erkki-Sven Tüür, Märt-Matis Lill ja väljastpoolt Eestit maailmaklassi helilooja Toshio Hosokawa, keda on nimetatud ka elavaks legendiks. Viimase ajadimensioone avav helilooming sobib ülimalt hästi hingedeajal esitamiseks.

Meie suhteliselt värvikirevas ja institutsiooniderohkes kontserdielus tõusis esile hõrk festival „Afekt“. Aastakümnetega on see läbi teinud loomuliku arengu maailmanimesid ja tippe kaasavaks nüüdismuusika partneriks: festival on nüüd välja jõudnud Berliini ja Tōkyō kontserdi­lavadele ning toetub siin Tartu ja Tallinna muusikakeskmele. Meie kvaliteet­muusikaelu hoiavad aga püsiva hoolsuse ja auga toimimas rahvusorkestri tiitlit vääriv Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning end uue muusika lipulaevana jõuliselt ja energeetiliselt kehtestanud ansambel U:. Eredate leidudega rõõmustasid kõrva väiketegijad, kes rikastavad kultuuriministeeriumi toel muusikaelu keskseid hoovusi põnevate ideedega. Olgu nende seas mainitud väike­korraldajate Opera Veto ja Corelli Musicu lavale toodud Georg Philipp Telemanni koomilise ooperi „Pimpinone“ ettekanne Toompea muusikasalongis.

Siinkohal tuleks viidata muusikalooliselt põnevale seigale, et selle teose noodimaterjalina kasutasid tegijad Eduard Tubina ümberkirjutatud käsikirja, milleni juhatas nad muusikateadlane Kerri Kotta. Tubin on selle teose kallal korrektorina töötanud Rootsi kuningliku ooperiteatri raamatukogus ning lisanud basso continuo partii klavessiinile koos nummerdatud bassiga. „Pimpinone“ esituskoosseisust jäi meelde valdavalt vabakutselisena tegutsev, kuid 2019. aastal teatriliidu muusika­auhinna pälvinud ja Eesti ooperiteatritega koostööd teinud bariton Atlan Karp, kelle lavasoorituses ja vokaalpartii eredas kujundamises toimus dramaatiline areng, samuti võib esile tuua Imbi Tarumi kooshoidva, erksa ja tundliku klavessiinipartii Corelli Consorti koosseisus. Need Telemanni ooperi „Pimpinone“ ettekanded ei jäänud viimaseks ja tasub silma peal hoida, millal vaimukast ajastutruult kokku pandud ooperiõhtust on edaspidi võimalik osa saada. Opera Veto on selle lavastusega Eesti kammerooperi rabedal maastikul edukalt kanda kinnitanud.

2019. aasta oktoobrit jääb märgistama Erkki-Sven Tüüri 60. sünnipäeva tähistamine mitme kontserdiga. Üks helgema kavaga kontserte leidis aset 4. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Kontsert kandis pealkirja „Mythos“, viidates õhtu teises pooles kuulajate ees lahti rullunud mõjusale sümfooniale nr 9.

Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit hinnatakse Tüüri teoste ajastutruu interpreteerijana. Samm-sammult on orkester kaasa teinud maailmas tunnustatud ning Eestis armastatud ja hinnatud helilooja loomerännaku. Aastate jooksul on olnud orkestril võimalus süüvida helimaalri käekirja ja kujunemisse paljude tunnustatud dirigentide käe all. ERSO on süüvinud detailidesse, nüanssidesse, harjunud Tüüri loominguga kaasas käiva pingestatuse ja dramaatilise arengukaarega. Käisin hiljuti Viinis Albertina muuseumis hämmastavalt tänapäevaselt mõjuva meistri Düreri viimistletud ja kogu kunstniku loomekaart haaraval näitusel. Hoolikus, millega oli koostatud see näitus, ja ERSO muusikute Tüüri partituuri ruumilisse keskkonda süvenemise aste on võrreldaval tasemel. Nagu Dürer – üle aegade ulatuv kristalliseerunud loominguline paleus puudutab inimese hingekeeli – on ka Tüür suutnud oma loominguga haarata inimolemise sügavamaid kihistusi ning teinud muusikalises arengus kuuldavaks eeskujusid ja suundi, kuhu inimkond võiks püüelda.

Muljetavaldav oli ERSO väga heas traditsioonis kulgev eelkontsert, mis algas Tüüri teosega „Dedication“ Theodor Singi ja Marrit Gerretz-Traksmanni esituses ning jätkus väga vabas vormis, kuid olulisi tähendusvälju puudutava vestlusega kahe mõttekaaslase Erkki-Sven Tüüri ning Olari Eltsi vahel. Kajastamist leidsid Tüüri loomingu peamised pidepunktid ning elegantse ja tõsiseltvõetava kuju leidsid nii mõnedki muusikute meelel mõlkunud ideed. Tüüri mõttekaar liftiga detailitasandini laskumisest ning akordiga või paari muusikalise taktiga tegelemisest ja siis taas kotkana oma teoste kohale tõusmisest oli ümmarguse tähtpäeva vääriliselt piduliku ja kokkuvõtva hõnguga. ERSO ja Olari Eltsi kava „Mythos“ oli üllatavalt suurel määral kantud helgusest, kuigi Tüüri teosed on valdavalt seotud tõsiste ja ka traagiliste teemadega. Elts rõõmustas juba kontserdi eel, et Tüüri teoseid ERSOga esitades saab minna interpretatsioonis tavapärasest palju kaugemale – jõutakse detailideni. Viimistletud interpretatsioon andis õhtule kindlasti hoogu. Tüüri ümmarguse tähtpäeva puhuse kontserdi alguses kõlas rõõmustav orkestrikangas „Phantasma“, sellele järgnes kevadiselt maheda ja värske kõlapildiga plokkflöödisolisti Vincent Cortvrinti soleerimisel „Solastalgia“ ning õhtu teises pooles suurejooneline orkestripannoo, sümfoonia nr 9 „Mythos“. Teosed on valminud ajavahemikus 2016–2018, kusjuures „Phantasma“ oli esiettekanne ja „Solastalgia“ Eesti esiettekanne. Tüüri enda sõnad loomingus teatava vabaduse saavutamisest, ehkki ta samal ajal jääb kindlaks oma kompositsioonimeetodile, leidsid kõlanud teostes kinnitust. Veenev kontsert on juba toonud mitu positiivsest tähelepanust laetud vastukaja.

Tüüri juubeli tähistamine jätkus 24. oktoobril Tallinna Kammerorkestri kontserdiga uues ja heas akustilises keskkonnas EMTA suures saalis. Tallinna Kammerorkestri kavas oli kena valik kollektiivi Tüüri heliloomingust pärit krestomaatilisest repertuaarist: „Action.Passion.Illusion“ (1993), „Rada ja jäljed“ (2005) ning „Flamma“ (2011). Võrratu kuulamiskogemuse pakkus Tüüri viiulikontsert nr 2 „Angel’s Share“ ehk „Ingli osa“ (2018) Triin Ruubeli soleerimisel. Ruubeli interpretatsiooni­käekirja ise­loomustavad Tüüri loomingu ette­kandeks vajalik tehniline pagas, nüüdis­muusika tundmine, intensiivsus ja ekspressiivsus ning ühtlane tooni­käsitlus, viimistletud vormikäsitlus ning detaili­täpsus. Muljet­avaldavalt hea dirigendikäega juhtis kogu õhtut Kaspar Mänd.

Festivali „Afekt“ üks peahelilooja oli sel aastal jaapani päritolu meister Toshio Hosokawa. Festivali jooksul toodi ettekandele nii tema ulatuslik orkestripannoo „Ferne Landschaft“ (1996) kui ka ulatuslik valik kammerloomingust. Ansambel U: 31. oktoobri kontserdil Estonia vapustavalt hea keskkonna ja akustilise panoraamiga paadikujulises kammersaalis kohtus publik Hosokawa ja tema eesti mõttekaaslase Märt-Matis Lillega ning sai kõrvutada nende loomingut. Kava oli kokku pandud mõtestatult: teosed avasid heliloojate eri külgi ning soosisid kahe poolega kammerkontserdi tervikliku mõttekaare tajumist. Kahe poole vahel oli võimalik kuulata Toshio Hosokawa ja Märt-Matis Lille tuumakat vestlust. Hosokawa jättis tagasihoidliku ning kaasmuusikutest äärmiselt huvitatud helilooja mulje. Tema selgitus kinnitas tunnetust, et tema muusika on siin- ja sealpoolsuse piirimail ning seda kannab jaapani traditsioonilise kultuuri mõtlemine ja helikäsitlus.

Ansambel U: esitas Hosokawa 1990. aastatel valminud teoseid vaheldumisi Eesti publikule tuttavate Lille teostega, mis on valdavalt komponeeritud kümnend hiljem. Õhtu kulmineerus Märt-Matis Lille „Maa ja mere lauluga“ (2018), millega diskuteeris Toshio Hosokawa 1996. aastal samale koosseisule loodud teos „Slow Dance“. Päev varem oli võimalus võrrelda Hosokawa klaveriteose „Etude II: Point and Line“ ehk „II etüüd. punkt ja joon“ meisterlikku kompositsiooni kahe eesti helilooja loominguga: nimelt oli peale Lille teose „Suvevihmad“ (2005) kontserdi kavas Kristjan Kõrveri „Toc III“ (2018), kusjuures Kadri-Ann Sumera virtuoosses esituses kõlas ulatusliku teose tervikversiooni esi­ettekanne. Viimast muusikalist pähklit soovin Sumera esituses kuulata tulevikuski.

Lausa hämmastav, kuivõrd on Hosokawa ja Tüüri sõnaline väljendusoskus kooskõlas nende lummava helikeelega. Mõlema helilooja muusikaline keel on meisterlik, ainuomane, värvi- ja detailirohke, võimaldab suurejoonelist muusikalis-filosoofilist mõttearendust selgelt välja joonistuvates vormides. Nende mõtteselgus avaldub publiku kuuldes lahti rulluvates heliteostes. Sõnaline pool ei ole küll otseselt vajalik, kuid kinnitab, kuivõrd ausad on meistrid oma loomingus.

Festivali „Afekt“ väliskülaliste rohke kuulamis- ja mõtteainega sisukad kontserdid jäid küll juba novembrikuu esimesele nädalavahetusele, kui eri kontserdipaikades esinesid ansamblid Mosaik ja Fractales. Sealhulgas tulid esiettekandele eesti heliloojate Marianna Liigi ja Elo Masingu teos. Kui lisada veel kuuldud Kõrveri klaverilooming, võib uue suundumusena esile tuua püüde luua ulatuslikke kammermuusikateoseid, mis on kuulajale hea ettekande korral väga huvitavad, nii et saab teosesse sisse elada ning pikemalt helilooja loomemaailmas viibida. Hea, kui jätkub muusikuid ja kollektiive, kes suudavad tehniliselt keerulised kompositsioonid mõjusalt välja mängida.

Omamoodi põneva algatusega tuli oktoobris välja Diana Liiv, kes on viimastel aastatel oma kammermuusikasarjas „Heli ja keel“ otsinud heli ja keele kokkupuutepunkte, toonud kokku poeete ja heliloojaid. Uue kihistusena anti oktoobris kontsert sarjas „Pühakirjad“, mille esimesel kontserdil alapealkirjaga „Taevapõdra rahvaste lood. Keel kui maailmavaade“ sai hõimupäevadel mõtiskleda Uku Masingu isiksuse ja ideede ning elektroonilise nüüdismuusika üle. Köitvas vestlusringis arutlesid Masingu ja temaga seonduva mõttemaailma üle Madis Arukask, Märt-Matis Lill, Kristiina Ross, Vallo Kepp ja Nikolai Kuznetsov. Kontserdil andis tooni Eesti muusika- ja teatriakadeemias õppivate soome päritolu noorte heliloojate looming. Selle hulgas tõusis esile praegu René Eespere juures kompositsiooni õppiva ja elektroonilisest muusikast huvitatud Juuso Saloneni elektroonikale kirjutatud teos „Kandle sünd“. Selle saatesõnas suunab helilooja mõtlema helile, mis võis tekkida, kui müütiline Väinamöinen hiiglasliku männi ladvast kannelt välja tahus. Teos on tundlik ning kandle- ja akordionihelide viimistletud tämbrikäsitlus sobib kenasti kokku teose sõnalise poole ja tundelaadiga. Kontsert avas mitmeid kihte, kuna peale kontserdi ja vestluse sai kontserdi fuajees osa veel Malle Maltise heliinstallatsioonist „Häälega üles kirjutatud“.

Oktoober andis võimaluse tunnetada loodusega kooskõlas muusikat. Toshio Hosokawa sõnul on muusika looduse ja universumi hääl. Kaldun selle arvamusega nõustuma. Soovin väärt mõtteid ja energiat eesti muusikaelu kaalukeele hoidjatele.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.