Klarnetirepertuaari tugisammas

“Harmoonia”: Signe Sõmer (klarnet), ERSO ja dirigent Neeme Järvi 19. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Kavas Beethoveni sümfoonia nr 4 B-duur, Bachi/Stokowski “Aaria” orkestrisüidist nr 3 ja Mozarti klarnetikontsert A-duur.

Seda, et Mozarti klarnetikontserti Estonia kontserdisaalis liiga sageli ette kantakse, ei saa just väita. Kümne aasta tagant meenub ähmaselt Andrew Marrineri soleeritud ja Neville Marrineri dirigeeritud esitus, 2012. aastal, viimatise puhk- ja löökpillimängijate konkursi aegu, mängis seda Tõnu Kalm, vististi on mõni üksik esitus ka kõrvust mööda libisenud. Plaadiriiulil on Toomas Vavilovi 2006. aasta salvestis (koos “Gran Partitaga”) ja Hannes Altrovi 2014. aastal avaldatud, kuid 1978. aastal salvestatud materjali sisaldav CD. Nüüd on sellesse loetellu lisandunud ERSO esiklarnetist Signe Sõmer.

Mozarti klarnetikontserdi tähendus selgub siis, kui mõelda laiemalt XVIII sajandi ja XIX sajandi alguse klarnetirepertuaarile. XVIII sajandi esimesel poolel loodu on vägagi napp ja juhuslik. Õigupoolest oli kasutusel korraga kaks instrumenti, kõrges registris mängiv barokk-klarnet ja madalamas registris eelistatud chalumeau, mis peagi sulandusid tänase heliulatusega pärisklarnetiks. Sajandi keskpaiku näiteks Johann Melchior Molteri loodud kontsertides mängib klarnet vaid kõrges registris – see oli hoopiski teistsugune instrument kui see, mis kinnitas kanda sajandi lõpupoole ja täiustus XIX sajandi jooksul. XVIII sajandi teisel poolel täiendas repertuaari ka Carl Stamitz, ent lõviosa toonaseid puhkpillimuusika loojaid on siiski vaid eriala asjatundjate varjuline pärusmaa. 1791. aasta oktoobris kirjutatud Mozarti kontsert on esimene selle žanri üldtuntud näide. Huvitava asjaoluna mainigem, et see pole algselt loodud mitte klarnetile, vaid üsna lühiajaliselt käibel olnud laiendatud madalregistriga instrumendile, mida ajaloolased on hiljem hakanud nimetama basset-klarnetiks. Algversiooniga (või pigem selle rekonstruktsiooniga) kaasneb aga üksjagu teksti- ja praktilisi probleeme, mistõttu pole tõepoolest ühtegi põhjust, miks mitte mängida seda tavapärasel A-klarnetil, nagu on alati tehtud.

Mozarti klarnetikontserdi esitus on paljuski sümboolne samm, millega mängija märgib end kaardile. Sibeliuse akadeemias ja Los Angelese Colburni konservatooriumis õppinud Signe Sõmeral läks igatahes kõigiti korda end kehtestada: see oli tehniliselt laitmatu ja kui kasutada Mozarti ajal soositud väljendit, igati maitsekas. Tempovalikul oli Sõmera ja Neeme Järvi tandem elavaloomuline, mistõttu aeglane osa kulges eleegilis-laulvalt, kuid mitte liiga hetke süüvivalt. Aeglases osas on kohti, kus klarnetist saab näidata kõige vaiksemat ja peenemat mängu. Milleks mängida nii vaikselt, võib mõni küsida? Aga eks ikka seepärast, et vaikne, kuid samas kandev ja täpse intonatsiooniga mäng nõuab puhkpillidel erilist meisterlikkust ning seda oskust ei saa ometi jätta näitamata ja tähele panemata. Lõpuosa oli artikulatsiooni poolest täpne, ent samas diskreetne, teenides aplausi, mis isegi siinse publiku loomuomast heatahtlikkust arvestades oli märkimisväärselt pikk. Lisapalana mängitud menuett Carl Maria von Weberi klarnetikvintetist on küllap tagasihoidlik vihje sellele, et Weberi kahte klarnetikontserti ja “Concertinot” pole Estonia kontserdisaalis liiga kaua kuulda saanud. Loodetavasti mahub mõni neistki lähemal ajal ERSO mängukavva.