Pillimängija peab olema vormis nagu sportlane: viiuldaja Imbi-Malle Kuus tuli nüüd ERSO nime kandvasse orkestrisse mängima 50 aastat tagasi.

Kui kontoris laua taga konutades kipub selg väsima või sõrmed krampi tõmbuma, siis kuidas on võimalik, et sundasendis istuvad viiuldajad suudavad vasakut kätt hoida ülespidi asendis ja veel üpris võika nurga all terve tööpäeva?

Esimest korda 1966. aastal nüüdse ERSO ridades üles astunud viiuldaja Imbi-Malle Kuusi sõnul peab viiulit olema vaba ja mugav mängida. «Nagunii on käsi ju kogu aeg üleval, ja kuna sõrmed peavad sõrmlaual liikuma, siis on käelaba veel pööratud. See on kõige ohtlikum,» ütleb Kuus. «Mul oli Otsa-koolis õpilasi Narvast, Jõhvist, Jõgevalt, nad olid kehva ettevalmistusega – niisugused pinges ja kõverikud. Hakkasin neid siis ümber õpetama, et nad mängiksid loomulikult ja ilma lihaspingeteta. Selle käigus õppisin ka iseennast jälgima.»

Selleks, et sümfooniaorkestri kontsert ei kõlaks kui Florence Foster Jenkinsite kokkutulek, tehakse iga päev neli tundi proovi. Pärast seda harjutab Kuus veel omapäi, nii et mängutunde koguneb päevas keskmiselt 6-7. «Pillimängija peab olema vormis nagu sportlane. Ma võin jätta vahele nädala, ka kuu, aga siis on taastumisprotsess vaevaline ja kestab umbes nädala. Iga päev alustan harjutamist heliredeli mängimisega. Mängin kindlasti topeltnoote – tertsid, oktaavid, deetsimid. Ja muidugi kõla- või tooniharjutused, pikka nooti mängides kuulan, et oleks ilus, et oobertoonid vastu kõlaks. See võtab maksimaalselt kümme minutit, aga sellest on palju kasu. Muidugi mängin lisaks orkestripartiidele ka klassikalist viiulirepertuaari.»

Kuna ühte noodipulti kasutab kaks viiuldajat, on ka noodid kahe peale. «Üks peab siis mängima nädala sees pärast tööd, teine mängib nädalavahetusel. Ja kui on täiesti uus teos, mida ma varem pole kuulnud, siis võtan noodi lahti ja panen loo Youtube’ist mängima. Siis on teada, mis tempos läheb, ja õppimine on palju kergem.»

Kuigi Kuus alustas pillimänguga seitsmeaastaselt ja õpingud lõppesid alles 16 aastat hiljem, tunnistab ta, et viiulit võib lõputult harjutada, aga ikka jääb tahtmine midagi paremaks teha ning täiust või maksimumi võibki taga ajama jääda.

Ja eks täiuslik (keel)pillimäng ole kõrvaltvaataja jaoks ka täiesti uskumatu asi. Klaveril paned ju sõrme klahvile ja heli tuleb. «Aga viiulil pead sa leidma õige koha ja siis tooni kujundamine… See on see, mis tuleb aja jooksul,» ütleb Kuus. «Ma võin ka silmad kinni mängida. Panen sõrme suvalises kohas keele peale ja tean, mis noot sealt tuleb. Ja kui peaks juhtuma, et mõnd nooti mängides sõrm pool millimeetrit mööda läheb, siis seda annab sõrmeotsa kallutades natuke parandada.»

Kui aga rääkida sellest, mis pikaaegse kogemusega muusikutele raskusi valmistab, siis on selleks suured hüpped. «Kui käsi on esimeses positsioonis ja sul on järgmisena vaja sealt ülevalt, viienda abijoone pealt si-bemolli võtta, ja veel kõik koos. Kui igaüks tunnetab natukene erinevalt, siis… No seda me täna harjutasime päris mitu korda.»

Ent viiulimäng ei tähenda ainult õigetele nootidele pihtasaamist: «Kuna viiulil saab mängida ühte ja sama helikõrgust eri keeltega ning igal keelel on oma kõlavärv, näiteks re-keel on teravam-heledam ja sol-keel tumedam, siis lepime kokku, et terve viiulirühm mängib näiteks ühe teema sol-keele peal.»

Võimlemine igal hommikul

Mis puudutab ohtra harjutamisega kaasnevaid ohte, siis selle vastu aitab enese jälgimine. «Kui tunnen, et käsi väsib ära, muudan veidi küünarnuki asendit ja asi läheb paika. Aga kui on väga keerulised partiid, siis loen noodikirja, unustan enda jälgimise ära ja olen pinges.» Et sundasendiga mitte keha kurnata, mängib Kuus omapäi harjutades alati püsti.

Kuigi 50 aastat kestnud elukutselise muusikukarjääri jooksul on ette tulnud ka vigastusi, on Kuus neist operatsiooni asemel üle saanud hoopis harjutuste ja võimlemisega. «Mul on see halb komme, et igal hommikul pühendan võimlemisele 20–30 minutit. Olen aja jooksul välja valinud võimlemisharjutusi, mida vahetevahel täiendan. Näiteks viiest Tiibeti harjutusest teen kolme ja ma kas või tõusen varem, aga ma teen need ära ja tunnen ennast pärast mõnusalt.»

Lisaks selili olles jalgade üles sirutamisele ja kätel-varvastel seismisele võib «võimelda» ka aias. «Mu pojal on aiaga kodu mere ääres, kõik suved veedan puhkuse seal. See on nii tore – rohid ühe peenra ära ja näed kohe oma töö tulemust.»

Emotsionaalne kunst

Ent kas pole muusiku elu traagiline, sest muusika on ju kaduv, kestes vaid viivu? «Kunagi ütles kontsertmeister Jossif Šagal, et tema kontsertidele ei lähe, sest ta on juba kõike kuulnud ja näinud. Aga mina käin. Mul on väga huvitav kuulata, kuidas kõlab Iisraeli, Tšehhi, Saksa orkester – ma ei raatsi ühtegi vahele jätta. Vaatad, kuidas teised mängivad, ka dirigendid on väga erinevad ja huvitavad. Ja kava! Mulle on muusika emotsionaalne kunst, mitte lihtsalt mingisugune matemaatika. On ERSO kontserte, kust lahkudes mul kõrvus heliseb, isegi bussis sõites kuulen veel seda muusikat. Järelikult sain sealt sellise elamuse, et…

Olin 22, kui tulin orkestrisse. Praegu olen 72. Olen noorte inimeste keskel, olen noori õpetanud ja see hoiab mindki noorena. Aga eks seda teeb ka muusika. Musitseerimise ajal olen ma ju ilusate helide sees ja tunnen sellest rõõmu. Sel ajal, kui mängin, ei mõtle ma, et kusagil maailmas käib sõda ja pagulased põgenevad oma elu eest. Siis elan ma ainult muusika sees ja olen täiesti keskendunud, sest muidu eksiksin nootidega. Selline keskendumine tuleb aastate jooksul, aga eks seegi hoiab vaimu värske.

Ja ma pean ütlema, et mulle meeldib rohkem mängida ERSOs. Miks? Sest siin on igal nädalal uus kava, peaaegu iga nädal uued dirigendid ja solistid. See on lihtsalt huvitavam kui ooperiteatri orkestris.»

Loe artiklit  Postimehe kodulehel.