Mõnda ERSO ja Estonia noodikogude tööst

Suurte ja professionaalsete muusikakollektiivide üks olulisi tugistruktuure on noodikogu, et pillimehel, lauljal ja dirigendil oleks võtta noot, millest (kunst)muusika ettekandmine alguse saab. Tutvustatakse siinkohal Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja rahvusooperi Estonia noodikogu näitel noodikoguhoidja ameti köögipoolt. Mõlemal institutsioonil on tänavu olnud suurepärane hooaeg. Mida tähelepanuväärset võiks aga esile tuua noodimajanduse vallas?

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Estonia kuuluvad Eestist ainsatena rahvusvahelisse orkestrite noodikoguhoidjate ühendusse MOLA (Major Orchestra Librarians’ Association). Sellesse 1983. aastal USA ja Kanada orkestrite põhjal loodud organisatsiooni on koondunud kokku üle kahesaja sümfooniaorkestri, ooperi- ja balletikompanii, puhkpilliorkestri, muusikaakadeemia, professionaalse ansambli tervest maailmast. Ühing on hariduslik ja nõuandev tugistruktuur noodikogu töötajaile nende igapäevatöös ning aitab edendada omavahelist kommunikatsiooni ja koostööd.

MOLA kõige olulisemaks väljundiks võib pidada aastakonverentsi, mille korraldab ja mida võõrustab igal aastal üks liikmeskollektiiv. Konverentsid korraldatakse enamasti Põhja-Ameerikas, alates 2006. aastast iga viie aasta järel ka mõnes Euroopa linnas. Tänavuse 34. konverentsi korraldas 13. kuni 16. maini Soome Rahvusooper. Kolmandal Euroopas läbi viidud konverentsil osalesime Helsingis ka meie, ERSO noodikoguhoidja Liisi Laanemets ja rahvusooperis samas ametis Signe Toomla. Oleme mõlemad oma ametikohal üsna uued ja käisime MOLA konverentsil esimest korda – muljedki olid seega värvikad ja värskendavad.

Orkestri noodikoguhoidja on lühidalt öeldes spetsialist, kes valmistab noodimaterjali ette. Kuna seda ametit erialana õppida ei saa, töötavad noodikoguhoidjana enamasti kas endised orkestrandid (eriti USA orkestrite juures) või muusikateadlased (pigem Euroopa orkestrite puhul). Ametialane pädevus omandatakse enamasti töökogemuse käigus. Kollektiivi suurusest ja majanduslikust võimekusest olenevalt võib nootidega tegelda ka tegevorkestrant (nii on näiteks Leedu Riiklikus Sümfooniaorkestris, aga ka Tallinna Kammer­orkestris). Lihtsustatult tegeleb noodikoguhoidja iga päev sellega, et orkestrandil oleks prooviks-kontserdiks puldil õige partii. Orkestrimaterjali on kahesugust: ostetav, millest ajapikku tekib orkestri noodikogu, ja renditav, mis tuleb iga esituse korral kirjastuselt uuesti tellida. Nii nootide ostmine ja rentimine kui ka oma kogu hoiuühikute kasutamine eeldab noodikoguhoidjalt autoriõigustega kursisolemist. Noodikogu põhieesmärgi (kollektiivi nootidega varustamine) täitmine tähendab seega teoste redaktsioonides ja seadetes orienteerumist, rendi- ja kirjastustega ostuhindade üle kauplemist, lisalugude väljaselgitamist koos dirigendiga, samuti paljunduskoopiate tegemist, partituuride-partiide parandamist ning orkestrandi aitamist. Ühest küljest eeldab see täpsust, püsivust ja detailidesse süvenemist (näiteks partiide-partituuri korrektuuri lugemine noot noodi haaval), samuti ka kiiret reaktsiooni ja stressitaluvust (kava võib muutuda viimasel minutil või partii külaliskontserdi ajal kaotsi minna).

MOLA aastakonverents ongi väga praktiline üritus, kus vestlusringid, ettekanded ja töötoad ongi mõeldud eeskätt erialaste oskuste arendamiseks. Seekord näiteks jagati tarkust, kuidas valmistada ette ooperi- või balletigala noote, kuidas koostada noodimaterjali vaba ametikoha konkursiks, kuidas oleks kõige otstarbekam teha partiide-partituuri korrektuuri või kirjutada keelpillide poognastrihhe, tutvustati nootide köitmise võimalusi ning noodikirjutusprogramme Sibelius ja Finale ning arutleti muusika kirjastamise, autoriõiguste ja perfektse noodipublikatsiooni teemadel. Orkestrite noodikogud on eri maadel ja mandritel väga erineva mahuga (näiteks Lääne-Saksa avaõigusliku ringhäälingu nelja professionaalset kollektiivi teenindab 20 töötajat, ERSO ja rahvusooper saavad praegu hakkama ühe inimesega) ning erineb ka noodikogude töö maht (nt USA orkestrites kirjutab-kopeerib noodikoguhoidja keelpillimängijate partiidesse poognaliikumised, Eesti keelpillimängijad teevad seda ise). Seetõttu ei saa kõiki aastakonverentsil käsitletut otse praktikasse rakendada. Küll aga aitavad seal omandatud oskused-teadmised arendada kodumaiste kollektiivide noodimajandust.

Helsingi konverentsi lõpetas päev Tallinnas, sisaldades ka ERSO ja rahvus­ooperi noodikogu külastust. Päris kõik konverentsikülalised Tallinna ei jõudnud, ent meie tööga tulid siiski tutvuma näiteks kolleegid Metropolitan Operast, Chicago Operast, San Francisco Ballet’st, Sarasota ja Toronto sümfooniaorkestrist, samuti lähemad kolleegid Euroopast, nende hulgas ka kõnealuse konverentsi korraldajad Soome Rahvusooperist.

Konverentsi laiematest eesmärkidest on ühe-inimese-noodikogude hoidjatele (ja Eesti orkestrite-kooride noodikogud just sellised ongi) ehk kõige olulisem suhtlusvõimalus sama eriala kolleegidega, kel igapäevatööks samaväärse kollektiivi assisteerimine. Näiteks Soomes (rääkimata USA ja Euroopa suurtest riikidest) on orkestreid palju rohkem, mistõttu on sealsetel noodikoguhoidjatel ka rohkem dialoogivõimalusi. Meil seob sama spetsiifikaga noodikogutöö üksnes Vanemuise ja Estonia teatrit, ERSO noodikogule Eestis samaväärsete eriomaste joontega (uue kavaga kontsert igal nädalal) partnerit polegi. Õnneks on Soome orkestrite noodikoguhoidjad (iseäranis Juhana Hautasalo Soome Rahvusooperist) olnud aga altid Eesti kolleege nõu ja jõuga aitama. Seega oli nii ERSO kui ka rahvusooperi noodikoguhoidjale MOLA konverentsi kasumlikkus programmivälises suhtluses suur ja toob noodikogutöö korraldusele tulu, ulatudes tehnilisest teabest noodiköitmise seadmete võimaluste või lisavarustuse hankimise vallas (kust saada teipi Reguluse-nimelisele aparaadile?) kuni sisulise aruteluni balletimuusika spetsiifikast või Bruckneri sümfooniate versioonidest ning kirjastuste sama versiooni erinevustest.

On ka valgeid laike, mida ülemaailmsetel konverentsidel ei käsitleta. Need on küll igal organisatsioonil isesugused. Eestis (usutavasti kogu endise Nõukogude Liidu alal) on selline valge laik vanade käsikirjaliste ning osaliselt illegaalsete orkestrimaterjalide saatus. Julgelt poole kogu ERSO ja suure osa rahvusooperi noodikogust moodustavad käsikirjalised partiid, mida orkestrandi puldile enam naljalt ei poeta. Ent mida teha materjaliga, mis sisaldab eesti kultuuriloo seisukohalt olulisi ja armsaid detaile? On partiisid, mille lehitsemisel tuvastab teadja Eesti ühe väljapaistvaima flötisti Samuel Sauluse käega kirjutatud märkused, selliseid, mille taha on orkestrandid kirjutanud kümneid ja kümneid teose esitamise kuupäevi ja ettekandekohti koos dirigentide nimega; noote, mis kannavad 1944. aasta märtsipommitamise jälgi, partiisid, millele sajandi eest on noodikirjutaja alla kirjutanud nime, kopeerimise kuupäeva ja koha. ERSOs ei ole sellise arhiiviväärtusega materjali osas mingit seisukohta veel võetud. Estonias on museaali staatuses noote asutud aktiivselt korrastama ja sorteerima. Säilituspotentsiaalilt on suur väärtus kindlasti eesti algupäranditel, kuivõrd rahvusooperi noodikogus on esindatud peaaegu kogu eesti autorite lavamuusika. Estonia noodikogus on hulgaliselt ka eri aegadest pärit lavamuusika klaviire (enamasti küll trükitud noodid), nende seas mh vähese kunstilise väärtusega või harva mängitavad teosed, mille säilitamine sõltub paljuski noodikoguhoidja sisetundest. Nii tulebki iga noodi edasine saatus otsustada tegelikult eraldi lähenedes.

Seega võib öelda, et noodikoguhoidja amet on mitmes mõttes vastutusrikas ja üsnagi mitmeplaaniline. MOLA konverents on aga iseäranis algajale noodikoguhoidjale rohkem kui soovituslik ettevõtmine. Lisaks kõikidele praktilistele nippidele ja teadmistele selgines konverentsil ka arusaamine noodikoguhoidja positsioonist, avanes selle ameti mitmekülgsus rahvusvahelises mõõtmes. Kahtlemata on oluline ka kaardistada ja tutvustada Eesti orkestreid ja nende noodikogusid globaalsel areenil. Meie orkestrid ja noodikogud ei ole ehk suured vahendite poolest, küll aga silmapaistvad jõudluse ja sisukuse osas (repertuaari maht!), mida möönsid ka Tallinna külastanud kolleegid.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.