Uue tee alguses. Intervjuu Kristjan Hallikuga

“Personaalne professionalism: edukad mänedžerid on šarmantsed, haritud, käituvad alati viisakalt ja on laitmatult riietatud. Kui teil esineb selles osas puudusi, siis parandage end. [—] Naerge terviseks, kui see on sobiv, aga ärge kunagi tõstke kellegi peale häält juhul, kui pole tegu just tulekahjuga.”

Matthew Sigman, “Orchestra Manager’s Survival Guide”, American Symphony Orchestra League, Washington 1996.

Kristjan, kuigi sa oled ERSO direktorina alles oma tee alguses, oled pärast ametisse asumist siiski juba päris mitu põhjalikku intervjuud andnud. Sestap oli ka käesolevale vestlusele uut ja põnevat vaatenurka leida päris keeruline. Et aga kusagilt tuleb peale hakata, siis räägiksime alustuseks ikkagi orkestrist. ERSO puhul on tegu ju väga väärika kollektiiviga, mis tähistab 2017. aastal oma 90. tegevusaastat. Oled ühes varasemas intervjuus iseloomustanud ERSOt kui olulisi traditsioone kandvat Eesti kultuuriikooni. Milliseid traditsioone sa silmas pidasid?

Pidasin silmas sümfoonilise muusika esitamise traditsioone, mis on lääne või õhtumaade kultuuriruumi üks tippsaavutusi. Selleks et sümfoonilist muusikat nädalast nädalasse ette kanda, on vaja korralikku, traditsioonidega institutsiooni.

Kas sa arvad, et Eestis on see traditsioon piisavalt juurdunud? Sest kui me end Lääne-Euroopaga võrdleme, siis meie klassikalise muusika traditsioon on ikkagi väga noor…

Kui orkestritest rääkida, siis baltisaksa kultuurielu oli omal ajal siin ju üsna tihe, Suurgildi saalis kanti ette isegi Beethoveni sümfooniaid. Ent loomulikult, kui meie ERSO saab 90-aastaseks, siis pole ta Leipzigi Gewandhausi orkestriga päris võrreldav. Siiski ütleksin, et 90 aastat on piisavalt väärikas iga, mis võimaldab ka teatavaid traditsioone. Lühema traditsiooni puhul võib olla see eelis, et ollakse värskemad, ees ei ole mingisuguseid gigante, kes paneksid meid hirmu tundma, et me nende tasemeni iialgi ei küüni. Kui Berliini Filharmoonikutel on “igavene Karajani-mälestus”, siis ERSO puhul millestki sellisest rääkida ei saa. Ometi on ka ERSOs vägagi staažikaid mängijaid – üks tore härra tervitas mind kui oma üheksandat direktorit! Selles mõttes on meil traditsioonid kindlasti olemas, sest orkestri mällu on sööbinud mitmed direktorid, dirigendid, külalisdirigendid ja solistid ning see mälu on küllaltki pikk. See puudutab loomulikult ka mingeid mängutraditsioone, mida on oluliseks peetud. Aga 90 aastat on tegelikult väga pikk aeg. Ka väga pika ajalooga orkestrite puhul räägitakse ikkagi pigem viimase saja aasta saavutustest, mitte ei mõelda meeletult kauge mineviku peale. Selles mõttes ei ole meil häda midagi.

Aga millised on siis ERSO sisemised traditsioonid? Inimestel, kes orkestri hingeeluga lähemalt kursis ei ole, oleks ehk huvitav neist lähemalt kuulda.

Loomulikult on ERSOl oma traditsioonid. On teatud festivalid, kus alati esinetakse: Eesti muusika päevadel, suvel Suure-Jaani muusikafestivalil, uuema traditsioonina kindlasti Hennessy uusaastakontsert 1. jaanuaril. Ka orkestri sisemisi traditsioone või mustreid on väga palju, sest kui võrrelda orkestrit ärimaailmaga, siis ega Eestis vist sarnaseid sajaliikmelisi ja ligi saja-aastaseid ettevõtteid eriti ei leidu. Teatud väärtusi kannab ja annab edasi kindlasti orkestri kontsertmeistritest koosnev kunstinõukogu; kindlasti on orkestril välja kujunenud ka teatud mängumaneerid, aga mitmeid väikseid ja igapäevaseid asju on kindlasti rohkemgi. Näiteks, et orkester koguneb 30–20 minutit enne iga kontserti lavale häälestama. Need on asjad, millest laiem publik teab vähem.

Üheksakümmend aastat on peaaegu sajand, mille jooksul maailm on palju muutunud, viimase kümne-kahekümne aastaga iseäranis kiiresti. Samas peab ka üks juba iseenesest traditsiooniline sümfooniaorkester oma ajaga suhestuma ja sellega kaasas käima. Milline see meie aeg sinu meelest on – kas see on ERSO ja üldse sümfooniaorkestrite tegevuseks soodne või pigem mitte?

Praegune meelelahutusmaailm pakub sümfooniaorkestritele erinevaid võimalusi päris palju. Ent kui publiku peale mõelda, siis ühel kirevas maailmas elaval inimesel ongi võibolla järjest enam motivatsiooni reede õhtuti paar tundi leida, et piiksuvate telefonide ja e-mailide maailmast välja saada ning helilainete korrastavas mõjus viibida, sest ühel elaval kontserdil on sedavõrd võimas energia, mida ühegi kõlariga ei saavuta. Samal ajal otsitakse igal pool maailmas muidugi ka uusi ja põnevaid kontserdivorme, katsetatakse nii uute teoste kui ka tehniliste lahendustega. Mis puudutab muusikat, siis suurem rõhk on loomulikult nüüdismuusika projektidel, aga vähemal määral ka meelelahutustööstuse ja popmuusikaga suhestumisel – klassikalise muusika reivid; või siis vastupidi, kaasatakse sümfooniaorkestri juurde mõni DJ. Mina selliseid asju täielikult ei välista, aga kõik sõltub loomulikult proportsioonidest. Kui selliseid projekte on hooaja jooksul paar tükki eesmärgiga rohkem inimesi kontserdisaali meelitada, et nad näeksid, kui huvitav seal on, siis miks mitte. Ent sellisel juhul ei tohiks see olla lihtsalt üks popmuusika kontsert, vaid lisaks peaks olema kindlasti ka näiteks nüüdismuusikat. Alternatiivne tantsumuusika on klassikalisele nüüdismuusikale üllatavalt lähedal ja kontingent, kes seda kuulab, on moodsale helikeelele tegelikult üsna avatud. Alternatiivlood pole juba ammu enam ühe traditsioonilise, kolmeminutise poplaulu pikkused, vaid kestavad märksa kauem ja nende publik on harjunud pikemalt kuulama. Alternatiivmuusika helikeel on ka märksa keerulisem, nii et siit alustuseks elektroakustilise ning edasi näiteks sümfoonilise nüüdismuusika poole liikuda peaks olema suhteliselt lihtne. Nii et miks mitte seda publikut vastavas vormis kontsertidega püüda! Ent ERSO saaks selliseid kontserte teha vahel harva erandina, sest esindusorkestrina on meie ülesanne siiski pakkuda publikule võimalust nautida traditsioonilist sümfoonilist muusikat. Ühe hooaja kavas peab kindlasti olema nii romantismi, klassikat kui nüüdismuusikat, nii klassikalist kui uut eesti muusikat, mõni noorteprojekt… Kui lisada üks crossover või audiovisuaalne projekt, siis põhimõtteliselt ongi hooaeg täis! ERSO peab esindusorkestrina tegelema põhimõtteliselt kõigega ega saa endale ühte kitsast nišši võtta.

Ent kuidas on lugu orkestri poolt vaadates, milline on ERSO orkestrantide meelestatus? On nad pigem konservatiivsed või tulevad heal meelel uuenduslike ideedega kaasa?

Minu esimene mulje on, et pigem tullakse uuendustega kaasa ja leitakse, et need on head. Mõistetakse, et publikuga on vaja tööd teha, loomulikult siis, kui tegu ei ole pelgalt turundus-, vaid kultuuriüritusega. Kõik sõltub muidugi proportsioonidest. Suurem osa hooajast peaks olema klassikalise muusika päralt, ent üks-kaks kontserti võiks olla siis selline piiride kompamine. Mis aga puutub uudsetesse kontserdivormidesse, siis neidki on välja mõeldud igasuguseid ja enamasti on nad seotud moodsate saalidega, mis pole enam tavapärases “kingakarbivormis”, kus publik on järjestikustes ridades, vaid istutakse ümber orkestri. Kusagile on võibolla paigutatud isegi mõned lauad ning lugude vahel vesteldakse heliloojaga. Kontserdi järel võib toimuda veel mõnes kõrvalsaalis n-ö õhtune oleng.

Kas meil Eestis, Tallinnas, oleks kusagil selliseid uusi vorme katsetada?

Praegu sellist saali, kus saaks radikaalselt teistmoodi teha, ei ole. Estonia kontserdisaalis on muidugi võimalik üht-teist nuputada. Näiteks uuel hooajal toimub meil siin ühel ooperigalal ehtsa catwalk’iga moe-show. Nii et sel puhul on, jah, küsimus uues vormis, mitte muusikas. Aga paraku viib see meid taas uue ja moodsa saali küsimuseni: kui mõtleme järgmise saja aasta peale, siis kas käime endiselt Estonia kontserdisaalis või tuleks juba praegu millegi kaasaegsema peale mõelda?

Uued kontserdivormid aitaksid kindlasti ERSOt ühiskonnas nähtavamaks muuta. Mul on aeg-ajalt jäänud mulje, nagu meil siin Eestis selle probleemiga väga ei tegeldaks. Kui näiteks Saksamaaga võrrelda, kus enamik suuri ja olulisi sümfooniaorkestreid, aga ka teatreid ja ooperimaju on munitsipaalomandis ja -finantseerimisel, siis seal tuntakse väga suurt vastutust selle eest, mida kultuur oma linnale või siis ka ühiskonnale laiemalt tagasi annab. Ka sina oled ühes eelnevas intervjuus öelnud, et ERSO peaks olema ühiskonnas nähtavam ning sellega paremini suhestuma. Mida tuleks selleks teha?

Jah, nii see on, aga mitte ainult Saksamaal, vaid ka näiteks Ameerika Ühendriikides. Kuna seal on ka rahastusmudelid hoopis teistsugused, on neil eriti tähtis ühiskondlikult pildil olla. Aga ERSOst rääkides ma ei ütleks, et asjad on väga halvasti. ERSO üks rolle on meie riiki esindada. Ma loodan, et ERSOl on ees palju turneesid, mis on seotud mõne riigivisiidiga, et Eestit esindada.

Kui aga ühiskonnast laiemalt rääkida, siis üks asi, mida siiani on väga hästi tehtud ja millega kavatseme kindlasti jätkata, on noorteprogrammid. Meie proove külastavad igal nädalal kooliõpilased, kes annavad nähtust-kuuldust pärast dirigentidele ja solistidele kirjutades tagasisidet, mis on väga tore asi! Järgmisest hooajast käivitub ka eraldi projekt lasteaiaealistele, kus nad saavad pille oma käega katsuda. Muidugi võiks kasvõi näiteks heategevuskontserte rohkem olla, meie muusikud võiksid ka ükskord mõnes haiglas esineda, kui võimalik. Nende teemadega me töötame kogu aeg ja ma usun, et juhtuma hakkab nii mõndagi põnevat! Me planeerime ju tegelikult oma tegevust väga pikalt ette. Praegu on paigas hooaeg 2015/16, aga töö käib ka juba järgmiste aastatega.

Tuleb välja, et kolmeks aastaks ametisse valituna planeerid sa tegevusi, mis jäävad võibolla juba järgmise direktori ametiaega, ja orkestri praegune elu on kokku pandud sinu eelkäija poolt?

Jah, kõige enam aega ongi tegelikult nõudnud hooaeg 2017/18, mil Eesti vabariik saab saja-aastaseks. Töö on olnud intensiivne, sest plaanis on mitmeid rahvusvahelisi projekte. Olen ringi sõitnud, kontakte uuendanud ja mõelnud, mis sellel hooajal siis ikkagi toimuma hakkab, et ERSO oleks sel ajal atraktiivselt esindatud ka mujal maailmas. Need plaanid tuleb juba nüüd paika saada, ehkki minu leping lõpeb 2018. aasta alguses.

Neeme Järvi on öelnud, et ERSO tuleb viia Euroopa heade orkestrite hulka. Oletan, et ta mõtles selle all nii seda, et ERSO kunstilist taset tuleb tõsta, kui ka seda, et orkestril oleks võimalusi Euroopas ja mujal maailmas esineda. Iseenesest väga õilis eesmärk, ent olgem ausad – maailmas on häid ja väga häid, omanäolisi orkestreid palju. Milline on aga ERSO nägu?  

Ma olen sellele küsimusele viimasel ajal päris palju mõtlema pidanud. Praegu ei ole seis üldse halb, kuna ERSO peadirigent on Neeme Järvi, kunstiline nõustaja Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent Olari Elts – rahvusvahelises mõistes paremat komplekti oleks väga raske leida. Alles hiljuti tuli välja Paavo Järvi dirigeeritud Šostakovitši kantaatide plaat ERSO, Eesti Kontsertkoori ning Narva poistekooriga, millega kaasnes ka üpris mõjuv meediakajastus – Paavo Järvi jagas intervjuusid, arvustused ilmusid nii BBCs, Washington Timesis, Morgenpostis, Guardianis kui ka kõikvõimalikes blogides. Lisaks sellele on Paavo Järvi sel aastal Gramophone’i aasta artisti auhinna kandidaat ning just see plaat on seal esimesena välja toodud. Paavol oli selles töös muidugi kaalukas osa, aga neis arvustustes hinnati ka orkestrit väga kõrgelt. Selle plaadi kontekst on praegu samuti väga aktuaalne. Küsimus on ju suure kunstniku eneseväljendusest totalitarismi tingimustes – Venemaal on praegugi päris mitmed tuntud dirigendid ja solistid pidanud teatud valikuid tegema.

Šostakovitši konteksti väliselt aga saab ERSOt ja kogu Eesti pillimängutraditsiooni ja muusikaõpetust iseloomustades öelda, et me oleme ida ja lääne piiril. Ühest küljest on säilinud hea vene kool, sest kui nii mõnigi Vene dirigent, kes ka läänes on juhatanud, siia tuleb, siis nende sõnul näiteks Šostakovitši muusikat ei ole vaja hakata seletama, orkester mõistab seda niigi poolelt sõnalt, sest see muusika on meil n-ö veres. Samal ajal on ERSO suuteline hästi mängima ka Pärti, Tubinat, Sibeliust, Griegi ja palju muud. ERSOt saabki iseloomustada kui Põhjamaade, vene ja eesti muusikat hästi tundvat orkestrit. Ja see on päris hea! Sest kui Rootsi orkestrid käivad tuuril ja mängivad Sibeliust, Griegi ja Nielsenit ehk Põhjamaade muusikat, siis ERSOl on kaarte taskus rohkem, lisaks Põhjamaadele ka vene ja eesti muusika. Kui ERSO Sibeliust mängib, siis on see väga usutav, samuti Grieg, keda oleme Paavo Järvi juhatusel ka salvestanud.

KRISTJAN HALLIK (s 1983)

• Lõpetanud viiuli erialal Tallinna muusikakeskkooli (õp Niina Murdvee), Eesti muusikaakadeemia (õp Mari Tampere-   Bezrodny, Urmas Vulp), täiendanud end Berliinis kunstide ülikoolis (õp Mark Gothoni). Mänginud orkestrites ja ansamblites, nt keelpillikvartetis TetrArchi, Tobiase keelpillikvartetis.
• 2003–2005 ÜENSO produtsent;
• 2004–2007 Haapsalu festivali “Viiulimängud” ja keelpillikursuste korraldaja;
• alates 2009 Pärnu Muusikafestivali Järvi Akadeemia korraldaja;
• alates 2013 Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige;
• 2014–2015 Eesti Muusika Arenduskeskuse juhatuse esimees;
• alates 2014 Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige;
• alates 2015 SA ERSO juhatuse liige.

Loe edasi Muusikast 8-9/2015
Vaata ka: http://www.ajakirimuusika.ee/