Suure-Jaanis kõlasid kahuripaugud – ERSO ja RAM andsid tuld

Enam kui kümme aastat tagasi küsis üks kohalik mees Suure-Jaani muusikafestivali käimalükkajalt Andres Uibolt, et miks üks arukas mees oma festivaliga niisugusesse kohta tuleb, kus isegi kohalikud olla ei taha. Uibo ei jäänud vastust võlgu ja ütles: „Oleme, ja vaat et tuleme veel!“ Tänavu toimus Suure-Jaani muusikafestival juba viieteistkümnendat korda ja publikuhuvi pole aja jooksul mitte kahanenud, vaid hoopis kasvanud.

Tänavune festival oli Uibo sõnul praktiliselt välja müüdud ning festivali galakontserdil, kus ERSO ja RAMi kõrval astusid solistidena Suurbritannia tipptšellist Raphael Wallfisch ja ERSO esiviiuldaja Arvo Leibur, olid saali viissada istekohta täis juba pool tundi enne kontserdi algust ning korraldajatel tuli toole aina juurde tuua. „Seda ei juhtu ju iga päev, et ERSO, RAM ja niisugusel tasemel solistid meile koju kätte tulevad,“ oli ühe kohaliku muusikahuvilistest abielupaari paari vastus Postimehe küsimusele, mis neid kibekiirel jaani-eelsel ajal kontserdile tõi. Ning saalitäis publikut kinnitas, ülejäänud olid nendega südames sama meelt.

Uibo ees tuleb müts maha võtta, seda nii festivali järjepidevuse kui ka kõrge muusikalise kvaliteedi hoidmise eest, sest aastate jooksul pole ta viimases grammigi allahindlust teinud. Vastupidi – igal aastal on tänu suurepärastele esinejatele ja huvitavatele kontserdikavadele ikka ja jälle põhjust Suure-Jaani tagasi tulla. „Aga sul peab olema tohutult sihikindlust ja tahtmist, et niisugust asja vedada,“ möönab saali tulvavat publikut silmitsev Uibo. „Suure-Jaani on eesti muusikale nii palju andud (siin on Kappide muusikutedünastia juured, siin elas ja lõi oma teoseid helilooja Mart Saar), on aeg anda midagi ka Suure-Jaanile. Ja see pole enam ammu pelgalt kultuuri-, vaid regionaalpoliitika projekt,“ lisab Uibo. Kuid Uibo mäletab oma sõnul hästi ka aastat 1998, mil ERSO esimest korda Suure-Jaanis käis, ja kui saalis istus paarkümmend inimest, kellest enam kui pooled olid Tallinnast kohale tulnud sõbrad-tuttavad. Nüüdseks on valdav osa publikust kohalikud ja lähiümbrusest pärit muusikasõbrad, kuid vaeva Suure-Jaani kontserdielamust otsima tulla ei pea sugugi paljuks ka pealinna publikum.

Maailmalavadelt spordisaali
Suure-Jaani hea akustikaga ja kaunite lillekompositsioonidega ehitud spordisaalis toimunud festivali jaanieelse galakontserdi pühendas dirigent Anu Tali Peterburi konservatooriumi 150. juubelile – koolile, mille osatähtsust eesti professionaalse muusikaelu tärkamisel ja kujunemises on tema sõnul võimatu ülehinnata. Vahetult enne kontserdi algust antud usutluses ütles Tali, et kuigi ta peab oma olulisemaks mentoriks Jean Sibeliuse Muusikaakadeemia õppejõudu Jorma Panulat ning hoolimata sellest, et juba enne Peterburi minekut oli tal juba olemas Põhjamaade Sümfooniaorkester, sai ta just Ilja Mussini ja Leonid Kortšmari juures end täiendades vastused väga paljudele, eelkõige dirigeerimistehnikaga seotud küsimistele. „Kuigi see kontsert on ainus, millega Eestis Peterburi konservatooriumi juubelit tähistatakse, olen ma kindel, et paljud eesti muusikud nii ERSOs, Rahvusooperis kui ka üle terve Eesti kannavad selle kooli vaimu eneses, sest just sealt on alguse saanud meie professionaalse muusika pärand.“

Tõsi, just Peterburi konservatooriumi oreli-, kompositsiooni- ja lauluklassides pandi eelmisel sajandivahetusel alus Eesti esimesele professionaalsele muusikutepõlvkonnale. 1862. aastal Anton Rubinšteini rajatud Peterburis konservatooriumis õppisid (ja lõpetasid enamasti samaaegselt mitu eriala) sellised eesti muusikaelu suurkujud: Aleksander Kunileid, Johannes Kappel, Miina Härma, Cyrillus Kreek, August Topman, Konstantin Türnpu, Peeter Süda, Juhan Aavik, Theodor Lemba, Heino Eller, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar – neist neli viimast õppisid Rimski-Korsakovi (kelle nime konservatoorium tänasel päeval kannab), kompositsiooniklassis. 20. sajandil on Peterburis muusikalise kõrghariduse saanud, või end seal täiendanud mitmed eesti dirigendid: Neeme Järvi, Peeter Lilje, Kuno Areng, Eri Klas, Jüri Alperten, Peeter Saul, Tõnu Kaljuste, Arvo Volmer, lisaks paljud interpreedid ja muusikateadlased.

Galakontserti juhatanud Anu Tali, tõi Suure-Jaani saali üheks õhtuks kokku nii Peterburis õppinud koolivennad Artur Kapi, Pjotr Tšaikovski kui Mihhail Glinka ning lisas vokaalset mõjuvõimsust samuti seal õppinud Topmani ja Elleri õpilase Villem Kapi kooripoeemiga „Põhjarannik“. Artur Kapil, kelle suurejooneline avamäng ”Don Carlos” ning eriti prelüüd tšellole ja orkestrile oma tundelise ja meisterliku esitusega Wallfischi poolt publikut täielikult lummas, oli soovitanud Peterburi õppima minna Miina Härma, pärast seda, kui oli kuulnud Kapi improviseerimist Suure-Jaanis.

Teist korda Eestis esinev ja koos maestro Neeme Järviga mitmeid plaate salvestanud Wallfisch ütles enne kontserti Postimehele, et ta ei mõelnud hetkegi, kui talle Suure-Jaani festivalil esinemiseks ettepanek tehti. „Sain küll samaks ajaks kutse ka Iirimaale, kuid eelistasin Suure-Jaanit, sest festival tundus nii eriline ja spordisaalis esinemine pole minu jaoks midagi ebatavalist – olen seda palju teinud. Märgatavalt keerulisem on mängida kloorilõhnalises ujulas, mida samuti on ette tulnud. Olen siiralt rõõmus, et saan taas Eestis ja eesti muusikutega – seda enam niisuguse tipporkestriga nagu seda on ERSO – koos esineda ning mul on ka varasemast koosmusitseerimisest Peep Lassmaniga väga soojad mälestused. Tahan samuti rõhutada, et mulle väga meeldib täna ettekandele tulev Artur Kapi teos, mis on minu jaoks täielik muusikaline avastus – milline imeline muusika! Tahan kindlasti hankida ka Kapi tšellokontserdi noodid, et seda tulevikus mängida.“

Kui kusagil, siis just galakontserdil kõlanud kavast tulenevalt võib ERSO ja RAMi puhul kasutada epiteeti „eesti muusika raskekahurivägi“, sest just nii – mõjuvõimsalt ja kõikehaaravalt kõlasid nii võimla „kooripealselt“ võimsalt alla saali mühisenud Villem Kapi „Põhjarannik“ kui ka Pjotr Tšaikovski avamäng „1812“, mis lõppes sõna otseses mõttes (pürotehniliste) kahuripaukudega, nagu teose originaal ette näeb. Publik saalis ei jäänud muusikalisele ja akustilistele tulevärgile alla ning tõusis aplodeerides püsti koguni kahel korral: nii kontserdi peateosteks valitud Pjotr Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemale“, milles soleeris Wallfisch, kui ka kontserdi lõpuloona kõlanud avamängu „1812“ lõppedes.