Eppur si muove
08. juuni 2012.
Nii olla öelnud Galileo Galilei inkvisitsioonikohtus, kus ta pidi lahti ütlema heliotsentrilisest maailmavaatest. Seda väljendit kasutatakse eesti keeleski, et „ta keerleb siiski”, „pöörleb siiski” või „tiirleb siiski”, aga tegelikult peaks tõlge kõlama „ta liigub siiski” ja needki sõnad olla Galilei suhu asetanud hilisemad kroonikud. Minu mõte artiklit nii pealkirjastades on hoopis see, et maakera keerleb ümber oma telje ja maestro Neeme Järvi tiirleb endiselt ümber maakera.
Hooajal 2011/12 on Järvi tänaseks juhatanud vähemalt 49 kontserti üle kogu planeedi ja viiekümneski saabub varsti. Seitsmel korral on see toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees ning ülejäänud kontsertidel on ta käe all mänginud BB C sümfooniaorkester (London), Haagi Residentie Orkest, Tōkyō SO, New Jersey SO, Šveitsi Romaani SO (Genf), Singapuri SO, LSO – Londoni sümfooniaorkester, Los Angelese Filharmoonikud, Detroiti SO, Šoti Kuninglik Orkester (Edinburgh), Hispaania Rahvusorkester (Madrid) ja Göteborgi sümfoonikud, tulemas Bergeni filharmoonikud, Verbieri festivaliorkester ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Äärmiselt mõjukas on ka temaga esinenud solistide loetelu: Vadim Repin, Miša Maiski, Martha Argerich, Serge Zimmermann, Ralph Kirschbaum, Alisa Weilerstein, Hélène Grimaud, kui teha väike valik solistide paraadist.
Neeme Järvi on teatavasti septembrist 2010 ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning lõppenud hooaeg oli tema kunstilisel juhtimisel tegelikult esimene täismõõduline oma seitsme erinimelise kontserdiga. Läbivaks teemaks olid ERSO 85. hooaeg ja Brahmsi kõik neli sümfooniat. Kvaliteedi ja publikuhuvi põhjal võib seda hinnata äärmiselt soliidseks hooajaks ERSO ajaloos. Järvi, kelle käe all on musitseerinud eesti orkestrantide mitmed põlvkonnad, alates ERSO asutajaliikmetest kuni verinoorte muusikuteni, on alati saavutanud kõigiga haruldase kontakti ja see on andnud silmapaistvaid tulemusi läbi aegade. On väga hea, et kõik Brahmsi neli sümfooniat ka salvestati ja oodata on nende ilmumist. Arvustused – ja neid on olnud ebaharilikult palju, mõne kontserdi kohta lausa kolmes-neljas väljaandes – on eranditult argumenteeritult positiivsed ja konstateerivad ERSO edukat käekäiku Järvi juhatusel. Nele-Eva Steinfeld võtab maestro Brahmsi-interpretatsiooni kokku järgnevalt: „Kui osa kuulajaid on ehk harjunud veel pisut raskepärase ja üleromantiseeritud Brahmsiga, siis Järvi Brahmsi-interpretatsioon on väga kammerlik. Kogu faktuur on äärmiselt selge ning balansseeritud ning arvukad muusikalised detailid peenekoeliselt esile toodud. Kõigil neljal kontserdil, kus kõlasid ometi nii tuntud teosed, võis avastada täiesti uusi nüansse ja häälte joonistumist” (Sirp 18. V). Täielikult nõustun ka arvustaja hinnanguga, et „kõige kammerlikumalt mõjus 3. sümfoonia ettekanne”. Steinfeldi arvustusi lugedes olen aru saanud, et „kammerlik” on tema tekstides kõrgeim hinnang esitusele, ja ka sellega olen vähemalt Brahmsi puhul päri: eeldab ju kammerlikkus partituuris sisalduva informatsiooni maksimaalselt reljeefset esitust ja mida enamat võib veel soovida.
Brahmsi sümfooniate esituste kõrval oli muidugi olulisimaks ERSO 85. hooaega tähistav kontsert „Sõjasümfooniad” 16. detsembril, kui esitati Eduard Tubina Viies ja Dmitri Šostakovitši Seitsmes sümfoonia. Virve Normet kirjutab ajakirjas Muusika: „… need teosed oma ligikaudu maksimaalse orkestrikoosseisu, sügavate inimtunnete ning niihästi psühholoogilise kui ka sotsiaalse dramatismiga andsid hiilgava võimaluse demonstreerida ERSO praegust taset, mängijate tehnilist ja emotsionaalset võimekust ning potentsiaali. Ja Neeme Järvi kaudu saime kuulda, kuidas vormub tervikuks niisugune pähkel nagu „Leningradi” sümfoonia, millega siin saalis on mõnigi dirigent kõvasti hambaid murdnud” (Muusika 2012, nr 2). Kontserdi põhjalik analüüs ilmus 22. detsembril Sirbis nii Tubina kui Šostakovitši asjatundja professor Margus Pärtlase sulest, kus muu hulgas on antud hinnang: „Kava valikut tuleb kiita veel põhjusel, et see andis suurepärase ja mitmekülgse pildi ERSO tänasest tasemest. Oma meisterlikkust ja peent musitseerimist said näidata nii mitmed (orkestri)solistid … kui ka terved pillirühmad (iseäranis tahan esile tõsta keelpillirühma Tubina koodas ja Šostakovitši III osas). Ja kui massiivne ja samas reljeefne oli orkestri täiskõla mõlema sümfoonia vägevates kulminatsioonides! Imetlust väärib ka orkestri kontsentratsioon ja emotsionaalne vastupidavus”. Veel tahan nimetatud arvustusest alla joonida paar lõiku. Esiteks: „Tahaks loota, et Järvi „teine tulemine” toob ka Tubina muusika ERSO püsirepertuaari tagasi”. Vahemärkusena olgu öeldud, et dirigent on sel hooajal esitanud Tubina teoseid veel Singapuri SOga (Süit eesti tantsudest ETW15) ja Haagi Residentie Orkestiga (Kontsert kontrabassile ja orkestrile ETW 22, solist Szymon Marciniak). Ja teine oluline hinnang: „Maestro Järvi on praegu kõrgvormis. Ta on kui tark ja kogenud väejuht, kes keskendub oma plaani elluviimisele ega pea muretsema enese kehtestamise pärast. … Loomulikult kajastub see ka esituse kvaliteedis. ERSO ja tema publik võivad tulevikku vaadata optimistlikult”. Võib olla, et tendentsi on märganud ja tähelepanu alla võtnud ka nn peavoolumeedia. Nii Postimehes kui Päevalehes on üle aegade avaldatud ERSO ja Neeme Järvi kontsertide arvustusi. Sirbi arvustuses (9. IX 2011) leiab Lembi Mets, et Neeme Järvi on teinud töö, millest jätkuks mitmele ka siis, kui midagi ei lisanduks. Aga nagu näitas hooaeg, lisandus ja palju-palju – Neeme Järvi ei ole see mees, kes midagi pooleli jätaks.
Eelmisel suvel tervitasid nii Riia kui Tallinna poolt Pärnusse saabujaid hiigelsuured plakatid rõõmsalt kutsuvate Neeme ja Paavo Järviga. Toimus esimene Järvi festival, mis kulges üliedukalt, publikurohkelt ja meedia tähelepanu fookuses. Järvi tõi meie talendid välismaalt koju ja veel kümmekond Järvit pealekauba. Festivali supertähena saabus kohale ja esines koos meie viiulitalentidega Ivry Gitlis (1922), kes asub oma tsunfti aukohal koos selliste XX sajandi legendidega kui Jascha Heifetz (1901–1987), Yehudi Menuhin (1916–1999) ja Isaac Stern (1920–2001). Selline auväärt aura oli kohal Pärnu kontserdimajas koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja Paavo Järviga. Sama orkester esitas Neeme Järviga festivali lõppkontserdil Beethoveni Sümfoonia nr 7 A-duur op. 92 ja selle sündmuse väärtust oskavad aastate pärast hinnata need sada eesti noort muusikut, kes teostasid ettekande. Selles on Järvide festivali idee ja läbi aegade kanduv väärtus.
26. juulist 2. augustini peetakse teine Järvi suvefestival ja ka rahvusvaheline dirigentide ja nüüd juba mitte ainult nende suveakadeemia. Sest suveakadeemia meistrikursustel saavad nüüd õpetust ka keelpillimängijad sellistelt soliidsetelt professoritelt nagu Ulrike Danhofer Viini muusikaülikoolist, Jüri Gerretz Kuopio konservatooriumist, Tatjana Berman Cincinnatist (USA), Deutsche Kammerfilharmonie’ kontsertmeister Florian Donderer ja Berliini Filharmoonikute altviiulisolist Màtè Szűcs. Samuti on võimalik saada tunde ka festivaliorkestri tippsolistidelt. Tänavuse Järvi suvefestivali kavad on ülipõnevad, tuues kuulajateni Poulenci suurvorme, Martin Kuuskmanni jazzi ja bossanovasid, Stravinski „Apollon Musagète” dirigentide meistrikursustest osavõtjatega, 25 esinejaga galakontserdi, kus esiettekandel ka Helena Tulve teos, lastekontsert Järvide kolmanda põlvkonna esinejatega, Raepromenaad Brahmsi Sekstetiga nr 1, kontsert „Viva Mozart” festivaliorkestri, Kalle ja Kristjan Randalu ning Annely Peeboga, Järvide päev Eliisabeti kirikus, „Kalle Randalu ja sõbrad” ning „Ööklassika”, kus kavas Bachi Brandenburgi kontserdid. Festivali lõppkontsert Pärnu kontserdimajas kannab pealkirja „Neeme Järvi 75”, kavas on Tšaikovski Teine klaverikontsert solist Aleksandr Markovitšiga ja Beethoveni Viies sümfoonia Üle-eestiliselt Noorte Sümfooniaorkestrilt.
„Eppur si muove” võiks siin märkida ERSOt ja Neeme Järvit kui eesti muusikakultuuri väsimatuid igiliikureid, vaatamata kõigele.