Eesti muusikute kõrberännak vihmasel jõulukuul

Max Bruchi oratoorium “MOOSES”: ERSO, RAM, tütarlastekoor ELLERHEIN ja solistid PAUL MÄGI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 3. XII.

Hilisromantiliselt tihe ja väsitav teos neljal õhtul järjest üle Eesti – see oli ERSO, kooride ja solistide rännak koos Max Bruchi oratooriumiga “Mooses”. Ülev tunne, et jõuluaeg sisse juhatatud, viidi Jõhvi, Pärnu, Tartu ja Tallinna saalitäiteni. Sellega on kontsertide eesmärk täidetud ning vähemalt Tallinnas seisis publik püsti ja sai suures plaanis elamuse kätte.

Esimene elamus oli romantismiaja vähetuntud teos, mille autor on kuulus põhiliselt õppurite viiulirepertuaari poolest. XIX sajandi lõpus kirjutatud suurvorm lööb kõigepealt avanumbri määratu helimassiga, mida dirigent Paul Mägi laseb ka nii paksult kõlada, nagu kirjutatud on. Koorid upuvad orkestri sisse ja taha. Kahetunnise oratooriumi algus kujunes ülistuseks küll, aga ikkagi ehmatavalt raskepäraseks. Juba algava hilisromantismi paljusõnalisusest mõjutatud helilooja justkui kartnuks õhemat kõlapilti. Kogu teosest jääbki valdavalt “pedaal põhjas” tunne – kõigil on pidevalt palju mängida. Orkestri-piano’sid peaaegu et polegi.

Õnneks hakkab kõlalist vaheldust järjest juurde tulema ja teises kontserdipooles (III, IV stseen) on ka orkestripartiis raiuvalt paksu faktuuri asemel loomulikku voolavust. Autor illustreerib piibli Moosese lugude teksti väga täpselt. III stseen aga kõnelebki maakuulajate tagasitulekust Kaananimaalt – õnnistatud maalt, kus “voolab piima ja mett”. Orkestratsioon mõjub tõesti palsamina, stseeni avamäng meenutab oma pikkade liinidega helilooja kaasaegse Johannes Brahmsi käekirja.

Teose tugevuseks saab aga pidada uhkeid mitmeastmelisi, tõesti kõrgusteni kaikuvaid tõuse ning väheseid, aga seda enam mõjuvaid kontrastseid vaikusehetki. Või siis mitte millestki üles plahvatavat helimöllu (rahva kaebus lõpupildis). Oratooriumi kaunimad puhkehetked on oreli (Piret Aidulo) ja soprani (Heli Veskus) ilusad duod, mis olid ka esitatud lummava täiuslikkusega.

Dirigent Paul Mägi juhatas hiidteost imposantselt. Kuigi Bruchi oratoorium koosneb paljudest eraldi numbritest, oli see ettekanne hästi läbi viidud – kordagi ei tekkinud emotsionaalset tühikut ega “jupitatuse” muljet. Esimese kontserdipoole raskepärasuse vastukaaluks tõi ta hiljem esile ka suurejoonelise romantilise haarde. Omaette fenomen on mägilikud, sügava kaarega viimase noodi paisutused, mis orkestrantidest viimase välja pigistavad, aga kuulajale mõjuvad lausa füüsiliselt. Kuna orkestrisoolosid pole palju, saab ERSO siin näidata ühtlast tooni, head ansamblitunnetust ja lõpuni väsimatut energiat.

“Mooses” on koorioratoorium – kuna süžees on suur osa rahval. Lausa ooperlikult eredad ja karakteersed on kõrberännakust kurnatud Iisraeli rahva vastuhakukoorid. Segakoori moodustavad Eesti tingimustes Ellerheina tüdrukud ja RAMi mehed. Tüdrukud on neljandale kontserdiõhtule (neist kolm päeva pikad sõidud) vaatamata väga tublid ja hääleliselt stabiilsed. Kohe teose alguses hämmastas sopranite hele kandvus. Veidi küpsemat naisehäält kostis vaid ühest aldirühma soolost, aga pole midagi teha. Ega vanad naised kõrberännakut ehk vastu pidanudki. Ja RAMi lauljad astusid kõlapilti juurde professionaalse kindlusega – kooridel polnud ühtki nõrgemat või kõlaliselt ebaühtlast kohta.

Solistidest ainus, kes ei ilmutanud vähimatki häälelise väsimuse märki, oli Heli Veskus. Eriti hinnatavad olid lüürilisemad ja piano-kohad. Samuti teatud hele ja pehme emotsionaalsus, mis moodustas väga vajaliku kontrasti muule tumedale raskepärasusele. Kui Mati Turi hääles aimus hetkiti väsimust, siis sai ta sellest jälle üle ning hiilgas kõrgete nootide ja jõuliselt vaba häälekasutusega. Tõnis Tamme bass kõlas mõnedes kohtades, kus polnud forsseerimist ega kõrgeid noote, mahlakalt ja ilusa tämbriga (surmaga leppimise aaria “Ich bin bereit” IV pildis).

Lausa kahetsusväärne oli aga tema saksa keele hääldus. Ja siit edasi mõte, et suur kontsert Eesti esindussaalis peaks siiski pakkuma ühtlustatud hääldust, milles poleks selliseid kurioosumeid, et sõnast Gott (Jumal) kõlab saali vaid Go… Vähegi saksa keele lauluhääldusega kursis inimene teab, et mitte niivõrd vokaalide elementaarselt kaetud laulmine, vaid just konsonantide tasakaalustatud (sic!) rütm on see, mis annab sellele keelele ilu ja eripära.

Laitmatu hääldusega kerkis esile Mati Turi ja niipalju kui kuulda võis, kostis ka Ellerheinalt ladusat artikulatsiooni. Tean, et mõnikord on projekti juurde kutsutud keelekonsultant, ja seda oleks vaja tõesti teha (näiteks kava tõlge oli väga hea). Kui vokaalne võimekus on rohkem iga laulja enda asi, siis saksa keele (jutt pole ju mingist vähetuntud keelest!) laulmine on juba riigi enda kultuuri näitaja.