Ka iidolid on ekslikud ehk Kus on piirid?

ERSO ooperigala 16. I Estonia kontserdisaalis: Marianna Tarassova (metsosopran, Peterburi Maria teater), Jaakko Ryhänen (bass, Soome), ERSO, dirigent Nikolai Aleksejev.

Kahe nädala jooksul on Tallinnas toimunud kaks ooperigalat, mis on iseenesest haruldane; Estonia teatri Ain Angeri ja teatri enda paremiku galale astus vastu ERSO koos maailmamainega Marianna Tarassova ja Jaakko Ryhäneniga.

Lauljate võimete paraad ehk galakontsert evib märkimisväärset sportlikku momenti ja kütab sellega publikus harva nähtavat kirge: braavohüüdeid ja sapiseid ärapanemisi. Kusjuures esimesed kõlavad saalis ja teisi saab lugeda anonüümsetelt “spetsialistidelt” teadagi kust. Kui Estonia teatri paremate lauljate kohta levib hulgaliselt arvamusi ą la “ei oska üldse laulda”, siis kuidas oli seis maailma paremate hulka kuuluvate kontserdil (vähemalt Ryhäneni kohta võib küll öelda, et ta on maailma esibasse).

Kinnituseks niipalju, et mõlemad, nii Tarassova kui Ryhänen, on esinenud kõige nooblimates ooperimajades Metropolitan Operast ja Milano La Scalast Salzburgi (Mozarti) ja Bayreuthi (Wagneri) esindusfestivalini.

Aga eksimatud polnud nemadki, tuli ka sel kontserdil ette nii ebaühtlast registrivahetust (Tarassova) kui ka kiires tempos ebakindlaid fraase ja alumiste piirnootide kõikumist (Gremini aaria Ryhänenilt). Ja õppinud lauljad on mõlemad, nii estoonlased kui ERSO külalised. Ja kõik andsid endast parima võimaliku, järelikult on küsimus vaid piiri tõmbamises: kustmaalt on eksimused lubatavad, kustmaalt rünnakuid tekitavad. Ning kui meie lauljad juba Angeri tasemel laulaksid, siis poleks nad enam Estonia teatri nimekirjas. Nii et suletud ring, pole siin kiruda midagi, ega nad sellest paremini laulma ei hakka. Kohe kindlasti mitte.

Aga et Ryhänen muusikaakadeemia noored praegustest paremini laulma õpetab, see lootus on küll. Ühes allakirjutanule antud intervjuus ütles ta, et Angeri-suguseid hääli on meil akadeemias veel.

Eriline oli ERSO õhtu puhul sümfoniseeritud galakontserdi vorm, kus lauljatest mitte vähem oluline osa oli orkestril ja dirigendil, kes end mitte lauljate saatja rolli ei jätnud, vaid jäi raudselt õhtu peremeheks.

Rossini avamänge armastatakse ikka seda tüüpi kontsertidel esitada, need peaksid publikut oma sära ja õukondliku elegantsiga võluma. Aleksejevi tõlgenduses tõusid kõik orkestrinumbrid, isegi ooperis tantsu saatena kõlav polonees (Tšaikovski “Jevgeni Onegin”), iseseisvateks väärtuslikeks teosteks. Nende pealispindse esitusega harjunud kõrv kuulis meisterlikust esitusest alahääli ja väärtustatult tihedat helikudet.

Panna kava algusse kohe Rossini “Semiramide” avamäng oli tõsine julgustükk (alustada kohe riskantse metsasarvesoologa) ja näitas usaldust orkestri taseme vastu. Loo alguse metsasarvesoolo oli absoluudi seisukohalt küll veidi kõikuv, kuid ülesande vastutusrikkust ja raskust arvestades siiski hea tulemus.

Kui millestki puudu jäi, siis Rossini ja Mozarti avamängude sädelevast elegantsist ja kergusest. Need olid tõsiselt ja hästi tehtud, aga mitte joovastava glamuuriga lood. Rohkem omas elemendis (suure orkestri tõsine liider) oli Aleksejev Verdi “Don Carloses” ning õhtu teise poole teostest Wagneri, Tšaikovski ja Saint-Saėnsi puhul. Huvitav oli ka suund raskepärasemast meelelisemaks: Wagneri kangelasmaailmast orientaalsete meloodiakäänakutega bakhanaalini (Saint-Saėnsi “Simson ja Delila”). Suure panuse orkestripoole väärtustamisse andis kontsertmeister, Marianna Tarassova abikaasa Sergei Levitin; kaheksa aastat Maria teatris kontsertmeistrina töötanud ja nüüd Covent Gardenisse kutsutud särav ja jõuline isikus. Levitin andis akadeemilisele ERSO-le juurde teatriorkestri hoogu ja efektsust.

Sellise tasemega lauljate kuulamine oli siinmail harva kogetav nauding. Haruldasema paarina olid valitud madalad hääled metsosopran ja bass ning seda tugevam oli saadud elamus. Tarassova jätkab vastupidiselt Euroopas levinud kõrgele, sireda häälega metsole vene legendaarsete metsode sügavatämbrilise hääle traditsiooni. Ja selles on tema tugevus. Alumine register oli vaimustavalt rikas – volüümikas ja kaunis, keskregister vähemütlev ja kõrgused jällegi head. Kusjuures Johanna aarias (Tšaikovski “Orleans’i neitsi”) lauldud kõrge si oli madala registri tugevust arvestades tõeline ime.

Ainiti jälgima pani Tarassova näitleja-and ja tohutu sisemine jõud. Azucena (Verdi “Trubaduur”) stseeni traagika oli edasi antud nii hääle kui ka kontserti elustanud näitlemisega: “mio figlio”, ahastus oma lapse pärast, nutt ja õudusest näo ette tõstetud käed lõpus lasid aimata, millega lauljanna veel ooperilaval võiks mõjuda.

Ka Leonora (Donizetti “Favoriit”), saatusest pillutatud naise traagika edasiandmine tõi välja Tarassova laulja- ja näitlejaande sügavuse. Ooperist “Simson ja Delila” oli Tarassova valinud esitamiseks oma natuurile vastavalt mitte Simsoni meelitamise (juuste mahalõikamise) aaria, vaid tugevama karakteriga, siin kahjuks sisuliselt väheütlevama aaria.

Soome kuulsate basside väärikas esindaja Jaakko Ryhänen rabas oma hääle ühtluse (registrite üleminekud) ja rikka tämbriga. Ajaloolise tähtsusega oli Dalandi aaria esitamine ooperist “Lendav hollandlane”; seda osa peab maailma muusikaladvik Ryhäneni esituses nii heaks, et ta on palutud seda rolli laulma Wagneri enda loodud ooperifestivalile Bayreuthi kuni aastani 2007. Filipi (Verdi “Don Carlos”) aarias vapustas võimsa hääle valitsemine ideaalses pianos ja pakkus lõbu laulja ning dirigendi tempovaidlus (dirigent jäi peale). Meelde sööbis tšllorühma kontsertmeistri Pärt Tarvase ülimalt väljendusrikas maksimaalse dünaamika ja vibraatoga esitatud soolo. Teistest soolodest väärtustasid orkestriosa enim klarneti (Toomas Vavilov) ja piccolo-flöödi (Jaanika Lentsius) partiid.

Tagasivaatena peab kiitma mõlema galakontserdi kavavalikut. Isegi rohkem teatrigala oma, sest õhtu teise poole ühtne lavapilt ja öömeeleoluga haakuvad aariad-ansamblid andsid galakontserdile nii haruldase tervikutunde.

Galakontsert iseenesest on üks ebameeldiv žanr, mis kipub jääma eri solistide võimete hakitud näitelavaks ja millesse on raske luua mingit ühtset (kui mitte sisulist), siis vähemalt meeleoluliini. Kõige koledam galakontserdi repertuaar koosneb nn. tippaariatest – ooperi kontekstist ja sisulisest ettevalmistusest välja kistud surmaeelsetest agooniatest, mis kokku mõjuvad isegi koomiliselt.

Sellel kontserdil oli seda välditud ning kokku pandud huviga jälgitav, ajastu ja stiilitundega kava.