Heast, kurjast ja ilust

Eesti Muusika Päevade avaüritus – Arvo Pärdi autorikontsert – tõi täissaali. Pärdi muusikat mängivad maailma tippinterpreedid. Suure ilma kultuurihierarhiad on meilgi kohal ja sunnivad võrdlema.

Märgates silmanurgast, kuidas sisemine naeratus muusikat kuulates paljude kuulajate näoilmet pehmendas, võis hierarhiad natukeseks ka ära unustada.

Tuli mõte, et ehk on Pärdi muusika paljudele eestlastele olemistäiust austavat ja imetlevat elutunnet (kõikide religioonide tuum ju) paremini õpetanud kui mõne luteri kirikuõpetaja kurjavõitu epistlid.

Püsivus uues ja vanas

Kontserdi avanud Pärdi varaste teoste tähendust kannab kõrva kriipivate kaosekujundite ja kauni tonaalharmooniamaailma vastandumine.

Mstislav Rostropovitšile pühendatud tšellokontserdis «Pro et contra» (1966) kõlab autori loodud barokkmuusika stilisatsioon, usutunnistust ja leppimise sõnumit kuulutavas «Credos» (1968/1991) Bachi prelüüd C-duur.

Kuri on Pärdi varases muusikas väga kuri ja ilu ning headus õndsalikud. Ka loomisaeg oli dramaatilisi kontraste võimendav. Tänapäeva heaoluühiskonnas on kuri ratsionaliseeritud ja kuidagi lahjaks läinud või siis «ära» – kusagil kaugel idakaares. Ja õndsust on palju: kultuuritööstus toimib nagu mingi narkolabor.

Ju see kõik mõjutab ka Pärdi muusika vastuvõtmist.

Muusikalise mõttearenduse veenvus on püsivam asi. Pärdi tšellokontserdi tegi põnevaks Silver Ainomäe igat fraasi väga täpselt mõtestav ja tehniliselt ladus soolopartii. Orkester ei suutnud selle laetud olekuga alati ühele lainelegi jõuda.

Ka «Credole» oleks tulnud kasuks, kui selle pingeid mitte dünaamika äärmustega, vaid (ka) vaoshoituma ja täpsema retoorikaga oleks välja mängitud. Aga muusikasse kirjutatud ilu ja headuse sümbolid muidugi on lohutavad ka niisama.

Stiilikollaažide pinged võttis maha Pärdi uue aja teos – Madridi pommirünnaku ohvrite mälestuseks kirjutatud «Da pacem Domine»/»Issand, anna rahu» (2004, versiooni segakoorile ja orkestrile maailmaesiettekanne) – gregooriuse koraalil põhinev teos, teljeks üksainus leebelt lainetav fraas.

Kontserdi lõpetas briti kunstniku Anish Kapoori installatsioonist «Marsyas» (saatür kreeka mütoloogiast, kelle Apollo elusast peast nülgis) inspireeritud «Lamentate» klaverile ja orkestrile – leinamuusika elavatele, «kellel pole lihtne toime tulla maailma valu ja kannatusega» (Arvo Pärt).

Leinamuusika elavatele

Selle teose hirmuäratava jõu ja vaikse kurbuse kontrastid meenutavad pisut isegi Pärdi kuuekümnendate aastate kollaaže. Ka teose klaveripartii nõudis väljendust ülimast jõuküllusest ülima õrnuseni. End kammermuusikas hästi näidanud Marrit Gerretz-Traksmanni ettekandes pani kuulama muusikamaterjali ergas ja täpne käsitlus.

Teose ilupoolus – kurb-helge, otsekui palvesõnu kordav motiivistik – kõlas tema esituses jahedalt ja puhtalt, tundeliialdusteta. Pisut rikkus asja, et alati ei klappinud orkestri ja solisti koostöö.

Dirigendi pika pausiga «Lamentate» (ja ka mõne eelnenud teose) lõpus oli nii, et selles oli austust, aga mitte enam kandvust: muusika lihtsalt oli juba ära lõppenud.

Aga üldiselt oli Pärdi autorikontsert ilus, «täidetud» muusikasündmus, milles inimlikul viisil põimusid sõnumid heast, kurjast ja armastusest ning pisuke kunstivale.

Arvo Pärdi autorikontsert (Eesti Muusika Päevad)
Kavas «Pro et contra», «Credo», «Da pacem Domine», «Lamentate»
ERSO, tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Eri Klas, solistid Silver Ainomäe (tšello), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver)
8. aprillil Estonia kontserdisaalis