Neeme Järvi ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester mängivad Weberit, Hindemithi ja Furtwänglerit

Oskar Łapeta, Klasyczna Płytoteka

Reedene kontsert, mille andis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO), toimus Tallinna Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi juhatusel. Seda dirigenti pole vaja lugejatele tutvustada. Soovitan tema salvestisi ja kirjutan tema kontsertidest alati, kui võimalik. Neid pole enam kuigi sageli ja minu teada esineb eakas artist (kes juunis saab 87-aastaseks) harva (kui üldse) väljaspool Eestit. Tema seosed ERSO-ga ulatuvad tagasi aastasse 1956, mil ta orkestrit esimest korda juhatas. Aastal 1960 sai temast orkestri resideeriv dirigent, aastatel 1963–1979 ja 2010–2020 oli ta peadirigent ning alates 2017. aastast on ta orkestri aupeadirigent.

Kontserdi kava osas võib öelda, et see oli „tüüpiline Järvi“ – kava raskuskese oli vähetuntud teos. Esimesena esitati Carl Maria von Weberi avamäng ja marss muusikast Schilleri näidendile „Turandot“ (põhineb Gozzi motiividel). Huvitav on see, et peamise teema, autentse hiina meloodia, võttis helilooja Jean-Jacques Rousseau 18. sajandi 60-ndatel ilmunud teosest „Dictionnaire de musique“. Need kaks lühikest pala juhatas Järvi energiliselt ja entusiastlikult, hästi valitud kiiretes tempodes. Oli siiski kuulda, et orkester vajab veel aega soojenemiseks ja ehkki kõik polnud intonatsiooni või täpsuse osas ideaalne, panen selle puudunud soojenduse arvele. Kohe (dirigent juhatas teosed attacca) Weberi teose järel kõlas tuntuim tema loomingust inspireeritud teos – Paul Hindemithi „Sümfoonilised metamorfoosid Carl Maria von Weberi teemadele“ (1943). Saksa helilooja kasutas siin (teises osas) nii Turandoti-teemat kui ka (kolmes ülejäänud osas) meloodiaid klaveriduettidest, mida ta mängis meelelahutuseks koos oma naisega. Ka see esitus oli stiilne, nagu ma Järvi salvestiste puhul harjunud olen. Selles tõlgenduses oli palju dünaamilisust, otsest emotsioonide edastamist, suurt sugestiivsust ja ka huumorit. Olin veidi üllatunud esimese osa aeglase tempo üle, kuid dirigent andis orkestrile rohkelt aega fraaside ümardamiseks ja rütmiliste aktsentide täpseks paigutamiseks, mis sobis suurepäraselt muusika karakteriga. Edasi läks esitus ainult paremaks – skertso osas võlus dünaamika varjutamine, eriti löökpillides ja vaskpillides, ning peened rubato’d, mida dirigent muusikasse sisse tõi. Kolmas osa voolas sujuvalt ja laulvalt ning finaal juhatati bravuurikalt ja suure energiaga. Huvitav on see, et Järvi ei vaja laia žestikulatsiooni, et neid efekte saavutada. Tema liigutused on säästlikud, kuid samas sugestiivsed, näidates muusikutele, millist efekti tuleb konkreetsel hetkel saavutada. Pole vaja palju öelda – siin oli näha meistrit tööhoos.

Kontserdi teises osas esitati Wilhelm Furtwängleri teine sümfoonia e-moll, mis valmis 1946. aastal. Selle teose loojat mäletatakse (ja õigusega!) peamiselt suurepärase dirigendina. Tema heliloomingut ei ole palju salvestatud. Teise sümfoonia on salvestanud nii helilooja ise kui ka Eugene Jochum ja Daniel Barenboim. Mida saab öelda Furtwängleri teise sümfoonia kohta? Siin kõlavad Bruckneri loomingu kajad, samuti on see väga mahukas teos – kestab umbes 80 minutit. Kuid Furtwängleri teosel puudub selge iseloom, kaasahaarav sisu ja sobivalt valitud kontrastid. See on nii instrumentatsioonilt kui ka dramaturgialt veniv ja üsna ühetaoline. See teos võib olla eeskujulik näide Kapellmeistermusik’ist – korrektne, kuid mitteinspireeriv muusika, mille on kirjutanud dirigent oma töövälisel ajal. Kuigi minu arvamus Furtwängleri sümfooniast on kriitiline, pean tunnistama, et selle teose esitus Järvi juhatusel oli suurepärane. Dirigent tegi kõik võimaliku, et tuua esile selle kompositsiooni voorusi. Ta juhatas seda pingeliselt, dramaatiliselt, selgelt ja sugestiivselt, ehitades kulminatsioone, eriti viimases osas, võimsa tamtammi löögiga. Tempod olid hästi valitud – need polnud liiga aeglased, mis võimaldas narratiivil sujuvalt voolata. Orkester mängis suurepäraselt – oli kuulda, et nad andsid endast kõik. Keegi võib küsida – miks esitada ja salvestada selliseid teoseid, mis pole ilmselgelt meistriteosed? Seepärast, et need moodustavad muusikaajaloo konteksti tõeliselt suurte teoste jaoks, rikastavad meie teadmisi kogu muusikaajaloo kohta. Tänapäeval on vähe dirigente, kes on nii pühendunud unustatud heliloojate teoste tutvustamisele kui Järvi. Ma hindan tema kõrvalteede avastamist kõrgelt.

Mainimist väärib ka kontserdi üldine õhkkond. Neeme Järvit võetakse Eestis vastu nagu meil võeti vastu Stanisław Skrowaczewski või Jerzy Semkow. Tema kontserdid on erakordsed sündmused. On kuulda ja näha, et publik armastab ja austab teda ja ta vastab sellele kõrgeimal tasemel muusikalise sooritusega. Eriliselt liigutav oli see, et pärast kontserdi lõppu (mis lõppes Weberi avamängu kordusega ning kõlas palju paremini kui kontserdi alguses) pani maestro naljatades käe kõrva juurde, vihjates publikule, et aplaus orkestrile on liiga vaikne.

Loe arvustust SIIT.