ERSO peadirigendina jätkab Olari Elts

ERSO alanud hooaja suurim rõõmusõnum on see, et Eesti esindusorkestri peadirigendi ja kunstilise juhina jätkab veel viis aastat Olari Elts.

Hea Olari, Sinu lepingut ERSO kunstilise juhi ja peadirigendina pikendati äsja viie aasta võrra. Palju õnne! Ilmselgelt oled võitnud muusikute ja publiku poolehoiu. Millise ülesande oled endale seadnud ERSO peadirigendina järgmiseks viieks aastaks?

Tänan väga! See on loomulikult ettepanek, mida pikalt ei kaaluta vaid öeldakse: „Jah, loomulikult olen nõus!“. Saame alustatuga edasi minna, sest ühe suure orkestri „liigutamine“ on aeganõudev protsess ja ei ole võrreldav väiksemate koosseisudega töötamisega, rääkimata projektkooslustest, millega ma olen samuti varem palju kokku puutunud. Eks ma olen vahel siiani natuke kärsitu.

Üldiselt arenesid orkestrid igal pool päris kiiresti kuni esimese maailmasõjani, mis tõmbas sellele aastakümneteks pidurit. Uue tõuke andsid orkestrite arengule 1960.–70. aastate põlvkonna heliloojad, kellest enamus ei tulnud enam mitte Lääne-Euroopast, vaid Ameerikast ja Euroopa äärealadelt. Teiseks katalüsaatoriks sai vanamuusika liikumine, mis vastandas end tolle aja konservatiivsele orkestrile, ent hakkas seeläbi omakorda traditsioonilisi koosseise mõjutama. Ka ERSO on need protsessid läbi käinud.

ERSO on nüüdseks kindlasti üks nendest orkestritest, kes ei eelista lahkunud heliloojaid elavatele, vaid meil on ühe rahvusorkestri kohta repertuaaris väga hea tasakaal. Ma arvan, et ERSO on tänaseks  maailma mastaabis väga edumeelne ning mis peamine – uudishimulik orkester, kes saab kaasaegse repertuaariga mitte ainult väga hästi hakkama, vaid teeb seda suure pühendumusega. Sellest aastast alates tahaks alustada hooaega alati kõige värskemate helidega. Iga hooaeg on ju eriline ja uus, olgu seda siis ka hooaega alustav avasignaal. Sel korral pärineb see Tõnu Kõrvitsa sulest. 

Peale meie ühist algust Beethoveni hooajaga oleme nüüd valmis sukelduma veel sügavamale ning alustame sarjaga, mille keskmes on Mozarti muusika. See ei ole sugugi nii tavaline, kui mõni võib arvata! Suured sümfooniaorkestrid on sellise väljakutsega viimase 50 aasta jooksul harva rinda pistnud. Mozarti muusika võimaldab tegeleda orkestri arengu seisukohalt oluliste aspektidega nagu fraas, intonatsioon, koosmäng, täpsus, ühine hingamine ja kõigi nende ühendamine, et muusikaline mõte jõuaks orkestri iga liikme panuse läbi publikuni.  ERSO on selles osas pidevalt arenenud. Loomulikult jääb ka edaspidi ühe suure orkestri põhirepertuaariks kogu 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi repertuaar, tulemas on ka mitme helilooja tähtpäevad.

Jätkame oma võimete kohaselt ka teatrimuusikaga.  Sel hooajal oleme suurima rõõmuga jälle peamiselt seotud „Macbethi“ etendustega. Ka eelseisvate hooaegade salvestusest on kõige olulisem plaan kõnealuses etenduses kõlavate Sumera sümfooniate plaadistamine. 

Ja vastuse kokkuvõtteks – see on ikka uskumatu privileeg jalutada omaenda kodust proovi või kontserdile (tööks ei tahaks seda kohe kuidagi nimetada) ja nagu sellest oleks veel vähe, teha tööd eesti keeles!

Mida pead enda suurimaks saavutuseks viimase kolme aasta jooksul ERSO peadirigendi ja kunstilise juhina?

Mulle meeldib pigem mõelda, et mida me oleme koos ära teinud ja millega oleme koos tegelenud. Need kolm aastat on möödunud väga kiiresti. Esimene (2020/21) hooaeg oli võrdlemisi turbulentne ja päris mitmed plaanid jäid teostamata, kuid oli hea tõdeda, et me siiski saime oma Beethovenile pühendatud hooaja võimsalt, isegi apokalüptiliselt alustatud ning ka vägevalt Beethoveni üheksanda ja Reinvere „Minonaga“ lõpetatud.  Beethoveni hooajast peaks kindlasti mainima ka  Kotzebue-Beethoveni „Kuningas Stefani“ ettekannet EMTA lavakunstikooli tudengitega.

Meie teine ühine hooaeg oli juba peaaegu „normaalne“. Kõlasid mitmed esiettekanded nagu Pálssoni fagotikontsert Martin Kuuskmanniga ja Tõnu Kõrvitsa trompetikontsert Indrek Vauga. Alustasime uue sarjaga „Audiospaa“, kus mängisime lõpuks ära Adamsi elektriviiulikontserdi koos selle esiettekandja Tracy Silvermaniga. Kevadel kõlas koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Eestis esmakordselt Mendelssohni „Esimene Walpurgi öö“. Tähistasime ERSO 95. sünnipäeva, salvestasime plaadifirmale ECM Kõrvitsa „Nocturanuse“ jne. 

Möödunud hooajast tooksin ma välja avakontserdi Mahleri esimese ja Tüüri kümnenda sümfooniaga, solistiks ansambel German Hornsound. Alustasime sarjaga „Puhas Kuld“ ja ka „Audiospaa“ sari sai sisse suurema hoo. Uutest lugudest kõlas seal muuhulgas Kriguli süntesaatorikontsert, mis tõi talle kevadel „LHV uue heliloomingu Au-tasu“. Loomulikult peab mainima ka Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga koostöös valminud väga ajamahukat Lepo Sumera muusikal põhinevat „Macbethi“. 

Eelmisel hooajal suurenes hüppeliselt ka meie kontserdipaikade nimekiri, seda nii Eestis kui ka väljaspool. Eelmisesse hooaega jääb kaks suurt rahvusvahelist tuuri, mille käigus jõudsime Londonisse, Münchenisse, Pariisi, Birminghami, Edinburghi ja veel paljudesse kohtadesse. Orkestri arengu seisukohast on tuurid äärmiselt olulised.

Sinu esimene ülesastumine ERSOga toimus tegelikult juba 1998. aastal ning enne peadirigendiks saamist olid pikalt orkestri peakülalisdirigent. Kuidas orkester selle ajaga muutunud on?

See muutus on olnud kolossaalne ja seda absoluutselt kõikides parameetrites.  ERSOst on tänaseks saanud väga huvitav Euroopa orkester, kel on oma nägu ja kes on oodatud külaline, aga ka meie juurde tullakse hea meelega külla.  

Oled regulaarne külaline ka välisorkestrite ees. Mille poolest ERSO välismaiste kollektiivide kõrval silma paistab?

Ma arvan, et ERSO tugevus on kindlasti avatus, eelarvamustevabadus ja julgus võtta riske. Kindlasti ka mängulisus ja paindlikkus. Ja meie tööatmosfäär on väga hea! Väga mitmes riigis on orkestrantide, dirigendi ja helilooja vaheline orgaaniline kooslus soiku jäänud. Heliloojad ja muusikud mossitavad n-ö erinevates kaevikutes. Eestis oli see aeg õnneks võrdlemisi lühike.

ERSO koosseisus on üha rohkem noori eesti muusikuid. Mis teeb ERSO noorele muusikule atraktiivseks töökohaks?

Ma arvan, et me oleme võrdlemisi avatud ja loomingulised ning päris paindlikud. Ma ei tea meie regioonis palju neid orkestreid, kus on võimalus mängida ka palju kammermuusikat, mille osakaal on ERSO repertuaaris viimastel aastatel oluliselt suurenenud.  Lisaks ka kõik eelmises vastuses ülesloetu.

Milline oleks Sinu unistuste projekt/teos/kava, kui saali suuruses, rahalistes võimalustes ega koosseisus poleks piiranguid?

Loomulikult on ideid met-si-kult palju ja ma arvan, et paljud neist on päris head! Mõelge kasvõi, kui palju on viimase 300 aasta jooksul kirjutatud praegu varju(heli)surmas olevat muusikat. Tahaksin, et me saaks olla oma repertuaari osas veelgi avatumad, aga selleks on vaja, et publik meiega kaasa tuleks ja meid usaldaks. Eks me tasapisi astume selles suunas. Aga see kärsitus… 

Paljud piirangud on loomulikult ka akustilised ja seotud lava suurusega. Oleks kena kogu Wagneri tetraloogia lõpuks Eestis ette kanda. Lisaks on ka palju 20. sajandi teoseid, mis ikka veel oma järge ootavad. Ja no ikka see saal!  Näiteks ei saa me mängida suurt osa nendest teostest, mis nõuavad vähegi keerukamat ruumis paiknemist. Samas oleks tore hakkama saada mõne vabas õhus ettekandmiseks mõeldud teosega. Minu unistustes on päris mitu sobilikku kontserdikohta. 

Tahaksin, et me saaksime tellida uusi teosed maailma juhtivatelt heliloojatelt ja olla kaastellijateks maailma muusikaelus olulistes sündmustes.  Soovin, et me saaksime tuua siia veel rohkem väga häid soliste ja dirigente. Et me jõuaks rohkem salvestada, eelkõige eesti, aga ka teiste oluliste heliloojate muusikat. Ja kui vähegi saaks, tõstaksin muusikute palgad nende panuse vääriliseks. Kohe! 

Milline on ERSO roll Eesti kultuurimaastikul?

Kõige muu sisulise kõrval on ERSO roll olla meie muusikaelu  majakas ja hoolekandja. Me peame märkama annet ja seda, mis on oluline. Me peame olema ka muusikapoliitilised teenäitajad, vahel ka poliitilised – näiteks alustame me alates sõja algusest kõiki oma kontserte Ukraina hümniga.

ERSO roll on olla kogukonna ühendaja, inspiratsiooni ja loomingulise energia katalüsaator. Ainsa suure sümfooniaorkestrina meie riigis peame täitma nii uut muusikat mängiva ja telliva traditsioonilise ringhäälinguorkestri kui ka klassikalise filharmooniaorkestri rolli. Kõige olulisem on aga side oma kogukonnaga. Ja selles osas oleme me õigel teel! 

Mis oleks ERSOs teisiti, kui orkestril oleks oma kontserdimaja?

Uus saal on meie arengu jaoks juba pea algusest peale vajalik. Estonia ei ole ehitatud sümfooniaorkestri kontsertide saaliks. Uues saalis saaks tegeleda normaalselt orkestri tasakaaluga, kõla ja dünaamilise diapasooniga jne. Rääkimata muusikute töötingimustest laval ja lava taga. Minge ometi kasvõi Helsingisse ja te näete seda kolossaalset vahet!

Veel olulisem on, mida see annaks publikule – täiesti uus perspektiiv kõlaliselt, aga ka visuaalselt osa saada sellest energiast, mis laval sünnib.  On ikka suur vahe, kas kuulata vulkaanipurset ohutust kaugusest või seista kraatri serval. See on tohutu energeetiline plahvatus, millest võiks kogu saal palju paremini osa saada.  Orkestris käib tohutu sõnadeta kommunikatsioon. Arvan, et sümfooniaorkester on üks parimaid asju, mida õhtumaade kultuur on sajandite jooksul genereerinud.