Kauge valgus
27. aprill 2023.
Talvi Nurgamaa, Sirp
ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Distant Light“ ehk „Kauge valgus“ 14. IV Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska, kontsertmeister Mikk Murdvee. Kavas Ülo Kriguli, Pēteris Vasksi ja Antonín Dvořáki muusika.
14. aprilli ERSO kontsert võlus sundimatu musitseerimise ja erakordselt ilusate muusikaliste hetkedega. Oli tervitatav, et kontserdi esimeses pooles kõlasid suisa kahe meie aja helilooja teosed: avaloona Ülo Kriguli „Chordae“ (2013) ja seejärel Pēteris Vasksi viiulikontsert „Kauge valgus“ („Tālā gaisma“, 1997). Kontserdi teises pooles kõlas üks mängitumaid Antonín Dvořáki sümfooniaid „Uuest maailmast“. Publik võttis kontserdi vastu suure vaimustusega, aplodeerides püsti seistes nii esimese kui ka teise kontserdipoole lõpus.
Ülo Kriguli „Chordae“ jäi kõrva krigullikult võimsa orkestratsiooni ja jõulise energiaga. Teose annotatsioonis viitab helilooja pealkirja „Chordae“ põnevale tähendusväljale: corda (it pillikeel), Kordel (sksnöör), accord (pr nõusolek) ja akord. Mäng teose pealkirjades sõnade etümoloogia ja tähendusväljaga on Ülo Krigulile väga omane ning tundub, et sellest on inspireeritud ka süvitsi mäng muusikalise materjaliga. Kui kavalehele veelgi toetuda, on „Chordae“ muusikaline materjal tuletatud ühest akordist. Ometi toimub algmaterjaliga teose vältel nii karakteri kui ka faktuuri osas mitu järkjärgulist kannapööret, mis loovad uusi kõlaruume ja tähendusvälju, ning see oli mulle huvitav.
Algupoolel on väga hästi jälgitav mitmekihilisus. Põnev on pikemate vältustega ostinaatne keelpillide rütmimotiivide ja teise kihina puupillide lineaarsete liinide omavaheline vastasmõju. Mitmekihilisus suubub võimsasse unisooni ja sealt areneb korraks välja tantsuline lõik, millel on minu meelest Lähis-Ida pärimusmuusika hõng, pärast seda jälle väga avar ekspressiivne orkestri täiskõla. Orkester kõlas kahtlemata suurejooneliselt, kuid mõni teravama artikulatsiooniga rütmimotiiv, mis käis läbi mitmest pillirühmast ja moodustas minu arvates samuti ühe olulise kihi, oleks võinud olla kujundlikum; ka mõned kulminatsioonidesse minekud ei olnud selles esituses üdini veenvad. Arvan, et päris kõik „Chordae“ võimalused selles esituses ei realiseerunud.
Dvořáki üheksas sümfoonia mõjus Kristiina Poska dirigeerimisel uudselt ja värskelt. Kuigi üheksandas sümfoonias võib leida nii traagikat kui ka igatsust, jäi ERSO interpretatsioonis domineerima elurõõmsam pool. Esitus oli väga terviklik ning pani teistmoodi kuulama mitmeid teemade transformatsioone ja üleminekuid. Kogu sümfoonia vältel särasid eri sooloinstrumendid ja ka pillirühmad. Nauditavaim oli teise osa largo, kus jäi kõrva lummav inglissarve soolo Tõnis Traksmanni esituses väga mõjuvalt esile toodud dünaamiliste nüanssidega. Pärast seda jätkus väga väljenduslike soolode ja ansamblite jada puupuhkpillirühmas laiemalt. Selles osas oli Kristiina Poska suutnud teemad väga orgaaniliseks tervikuks põimida. Võlus teise osa kogu keelpillirühma väga õhuline sordiini all tämber, teise osa keelpillide esipultide keelpillisekstett. Mulle meeldis väga tšello külaliskontsertmeister Māra Botmane kogu tšellorühma sütitavalt inspireeriv musitseerimine.
Largo puhul panid kulmu kergitama vaid algusakordid, mis on minu kujutluses hoopis läbipaistvamad ja vaiksemad. Sellest hoolimata oli fraasi dünaamiline perspektiiv kõnealustes taktides vägagi olemas; võib-olla tundsin selle osa alguses hoopis puudust ruumilisemast kõlast, mida saaks pakkuda suurem saal. Sümfoonia kolmanda osa scherzo tegi huvitavaks väga reljeefselt esile tõstetud puupuhkpilliteema. Meelde jäi ka viimase osa väga ilusa pika fraasiga klarnetisoolo (Soo-Young Lee). On märkimisväärne, et dirigent juhatas seda sümfooniat peast – nii, nagu ta juhatab ka paljusid teisi orkestriteoseid.
Kontserdi haripunkt oli minu arvates Pēteris Vasksi viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel. Ligikaudu kolmkümmend minutit kestev tähtteos köitis emotsionaalselt avataktist viimase noodini. Orkester ja solist olid väga hästi tabanud seisundi või igatsusliku mõõtme, mis hõlmab kogu viiulikontserti, kuid leidsid selle sees kontrastseid värve, emotsioone ja karaktereid. Tekkis väga ilus tervik, täis hästi maitsekaid kõlanüansse. Meelde jäi Triin Ruubeli soe, särav ja nüansirikas toon, sillerdavad flažoletid, virtuoossetes kadentsides piire kompav energia ja kõlakäsitlus. Kontserdi kadentside puhul tekkis tunne, et neid kadentsideks nimetada on justkui liiga formaalne. Ei mäletagi, millal mõni viiuldaja Estonia kontserdisaali nii eheda emotsiooni, suure kõla ja energiaga soolokadentsidega nõnda täis mängis. Mulle meeldis ka julgus kasutada väga vaikset kammerlikku dünaamikat – see kehtis nii solisti kui ka orkestri puhul. Samuti võlus, kuidas teemad viidi suunaga välja tsesuurideni, nii et see ei olnud etteaimatav.
Kogu kontserdisaali publik oli ERSO, Kristiina Poska ja Triin Ruubeli ühisest musitseerimisest sügavalt puudutatud. Ainsad, kes sel hetkel distantsitaju maa ja taeva vahel viivuks tagasi tõid ja meenutasid, et asun planeedil Maa ja täpsemalt Estonia kontserdisaalis, olid usinad catering’i töötajad saaliuste taga. Ilmselt nemad kõiki partituure veel nii hästi ei tunne, et ajastada klaasikõlin kõige õigemale hetkele.