Kuidas Eesti tipporkester Euroopat vallutamas käis
12. detsember 2022.
Indrek Koff, Postimees
- ERSO käis turneel mainekates kontserdisaalidesNürnbergis, Pariisis ja Münchenis
- Orkester, kes kuulab üksteist
- Eesti vajab uut kontserdisaali!
Ei teagi, mida teadlased ise arvavad, aga eemalt vaadates näib igatahes küll, et maailma mõtestatakse aina enam suuremate koostoimeliste süsteemide kaudu. Superorganismi ja holobiondi mõisted ei üllata enam kedagi, ökosüsteem on saanud enesestmõistetavaks asjaks, kui jutt käib loodusest, aga miks mitte muudestki stiihilise Elu mingil määral struktureeritud ilmingutest.
ERSO Nürnbergi Meistersingerhalles (1. novembril), Pariisi La Seine Musicale’is (2. novembril) ja Müncheni Isarphilharmonies (4. novembril)
Inimeseuuringutes on levinud kollektiivse intelligentsuse nimeline nähtus ja kahtlemata on inimtegevuses ka valdkondi, kus inimrühmad tegutsevad superorganismi sarnaselt. Esimesena kargab pähe hea väljaõppega ja kaua ühte harjutanud sõjaväeüksuse näide – enamik selle liikmeid ei pea mõtlemagi, et tegutseda kiiresti ja tõhusalt, nõnda et rühm kui tervik moodustab midagi palju enamat kui selle üksikliikmete summa.
Elu õnnestavama poole pealt aga on hea näide muidugi orkester, dirigendist ja üksikutest interpreetidest koosnev «sülem» või «parv», mis hakkab kunstilises mõttes tõeliselt elama alles juhul, kui üksikliikmed allutavad oma sära ühisele muusikalisele eesmärgile. Põhimõtteliselt toimib see nõndamoodi enam-vähem iga muusikalise kollektiivi puhul, aga tõeliselt hea orkestri võimalused superorganismina «ellu jääda» (st kuulajale tõstvat mõju avaldada) on muidugi märksa suuremad kui viletsamat sorti moosekantide seltskonnal.
Kui tänast ajalehte juhtub lugema Eesti Maksumaksja, siis teritagu ta nüüd oma tähelepanu: kinnitan täie kindlusega, et ERSO puhul on tema rahaga kõik hästi! Seda võiks muidugi rohkem olla, üks riigi olulisemaid kultuurikollektiive peaks saama finantsilises mõttes vabalt hingata, selle liikmetele tuleks tagada võimalikult head tingimused kunstile pühendumiseks. ERSO kõrge kvaliteet ütleks justkui, et tingimustel pole väga vigagi; aga alati saab paremini, seltsimehed otsustajad, alati saab paremini.
Muusikutele saab pakkuda paremaid elu- ja töötingimusi, ja mis kõige olulisem – orkestrile on arenguks vaja head saali. Estonia kontserdisaal on kultuuriloolises mõttes kahtlemata äärmiselt oluline, aga tehnilise taseme poolest on selle lagi ammu saavutatud, tõhusa superorganismina toimiva ERSO muusikalised nüansid selles saalis lõpuni kuuldavale ei pääse.
Aga neid nüansse on ja tuleb aina juurde, seda enam, mida rohkem tekib võimalusi esineda tõeliselt mainekates ja väärt akustikaga saalides. ERSO tase on viimastel aegadel aina tõusnud ja ei saa välistada, et varsti räägitakse meie rahvusorkestrist peamiselt siis, kui jutuks tuleb maailma sümfoonilise muusika eliit. Meie ühiskonnana peame neid lihtsalt toetama, et see võimalikuks saaks.
Nõrkus Pärdi muusika vastu
Nüüd aga nüansside juurde. ERSO naasis äsja kontserdireisilt, mille käigus astuti üles kolmes mainekas saalis: Nürnbergi Meistersingerhalles, Müncheni Isarphilharmonie laval ning Pariisis 2017. aastal avatud kultuurikeskuses La Seine Musicale, mille oluliseks osaks on kaks muljet avaldavat kontserdisaali, suurem moodsama muusika ja teatri, balleti, ooperi, väiksem peamiselt klassikalise muusika tarvis.
Kõik kolm on rabavalt hea akustikaga ja mainekad kontserdipaigad, igaüks oma spetsiifikaga, aga teostuselt ühtviisi kõrgeklassilised. Täpsemalt saan kirjeldada vaid Pariisi ja Müncheni kontserte, mida nägin oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga.
La Seine Musicale avati viie aasta eest ning nüüdseks on sellest kujunemas üks Pariisi ja selle lähiümbruskonna olulisemaid lavakunstikeskusi, mis suudab võistelda ka niisuguste tuntud kohtadega nagu Pariisi Filharmoonia või Olympia. Kuivõrd La Seine Musicale paikneb Pariisi südamest pisut eemal, võiks tekkida küsimus, kas inimesed sinna ikka tulla viitsivad… ERSO kontsert aga kinnitas, et viitsivad küll: üle 1000 inimese mahutav saal oli seks puhuks peaaegu tervenisti välja müüdud. Ja pealekauba olid kõik need 1000 tundmatu väikeriigi orkestri vastu äärmiselt sõbralikud.
Prantslastel tundub olevat nõrkus Arvo Pärdi muusika vastu ja ses mõttes osutus kava igati õnnestunuks. Kontserdi alguses kõlanud «Da Pacem Domine» lõi vajaliku eelhäälestuse kõigele järgnevale keskendumiseks ning teist poolt alustanud «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks» aitas oma pingestatud vaoshoituses publikul taas «jala maha saada», et oleks võimalik pärast Tšaikovski kirglikku viiulikontserti üldse midagi vastu võtta.
Saksamaa kontsertidel kõlas Eesti komponendina (mida ERSO üritab oma välisesinemistel alati kavva «sokutada») Rudolf Tobiase «Julius Caesar», 1896. aastal valminud sümfooniline avamäng. Kuulsin seda Müncheni kontserdil (koos umbes 2000 kohaliku kuulajaga), aga usun, et ka Nürnbergis oli teosel sarnane mõju – publik olnuks justkui energiat täis süstitud, nii elav oli kuulajate reaktsioon.
Kunstnik pole sõnakõlks
Aga nüüd Tšaikovski viiulikontserdist, mis oli ju ikkagi kontserdi mõtteline ja emotsionaalne tuum. 1878. aastal kirjutatud kontsert on kujunenud üheks tuntumaks viiuliteoseks üleüldse. See aga paneb esitaja õlgadele suure vastutuse: julgesid Selle Tüki ette võtta, eks näita siis, milleks sa suuteline oled! Materjal on tõepoolest nõudlik nii tehnilises kui ka emotsionaalses plaanis, aga ometi tahetakse seda publiku rõõmuks ikka ja jälle mängida. Seekord astus julge solisti ja ERSO teekaaslase rollis üles Daniel Lozakovich, 21-aastane viiulimängija, kes on pärast «imelapsekarjääri» ellu jäänud ja jõudnud kujuneda oma noore ea kohta üllatavalt küpseks muusikuks.
Kuigi enamasti satuvad solistid orkestrite ette mõneti kõrvaliste tegurite koosmõjul (peamiselt agentuuride tegevuse tulemusena), on muusikas koostöö sageli viljakas – küllap on muusika keel nii rahvusvaheline ja muusika loomine nii haarav, et kultuurikonfliktid ja isiksuslikud kokkupõrked jäävad tavaliselt olemata. Vahel aga juhtub, et solisti, dirigendi ja orkestri vahel tekib eriti hea klapp. Julgen kinnitada, et seekord just nii läkski. Lozakovich, ERSO ja peadirigent Olari Elts tegid tutvust juba septembrikuises Tallinnas ning iga kontserdiga paistis vastastikune mõistmine liikuvat aina uute sügavuste poole.
Muide, see pole niisama sõnakõlks. Lozakovich on kunstnik selle sõna kõige paremas tähenduses: ta toob igale kontserdile kaasa uusi ideid, läheneb ühele ja samale teosele üha uute nurkade alt. Orkestrile ei ole sellise solisti saatmine kõige lihtsam, alati tuleb valmis olla ootamatusteks, pidevalt on tarvis jälgida, et mõista: mida solist täna teeb, kuidas teost tõlgendab, kuhu suuna võtab?
Küll aga pakub see muusikutele kindla peale suuremat rahuldust kui mehaaniline täpsus, millel on oht tõugata nii interpreedid kui ka publikum rutiini. Et see hästi õnnestus, seda näitas muu hulgas ka solisti lühike sõnavõtt viimasele Müncheni kontserdile eelnenud proovis. Nimelt tahtis Lozakovich orkestrit eraldi tänada inspireeriva koostöö ja selle eest, et kollektiiv on igal kontserdil ja ka proovides tema ideedega usaldavalt kaasa läinud.
Ma olen alati kahtlustanud (ja muidugi ei ole ma ainus, nõnda arvavad ju tegelikult päris paljud), et kunst ei tohiks olla perfektne. Kusagil peab olema väike loks, vaevutajutav kriipimine ja krigin lisab asjale vajalikul määral seletamatust. Kuidagi nii tekib saladus, kuidagi nii sünnib see osa teosest, mis peab jääma mingil määral arusaamatuks. Daniel Lozakovich oskab teose vajalikel hetkedel õige pisut logisema lükata. Olen küll muusikas üsna harimatu, aga puhtalt mulje põhjal julgen öelda, et ta ei tee seda kogemata, vaid et too salapära sünnib tema tohutu musikaalsuse ja instrumendi särava valdamise pinnalt.
Ja veel. Interpreete on igasuguseid ja olgu Issand selle eest kiidetud. Maitsed on ju erinevad ja nii saab iga kuulaja leida omad lemmikud. Lozakovichi lähenemise muusikale võtab ehk kõige paremini kokku sõna KIRG. Või siis ENERGIA, kuidas soovite. Kirurgiline täpsus ei ole selle mehe teema, kuigi ta suudab mängida ka ülima täpsusega ja kohati üllatabki just sellega. Kuid ennekõike paistab ta viiuldajana suunduvat ikka stiihilisema hoiaku poole. Mis vähemasti minule mõjub väga sümpaatselt. Väga raske on teda kuulata neutraalselt, ükskõikseks jäädes. Ta haarab kaasa, otsekui sunnib muusika kulgemist jälgima ja sellele keskenduma.
Lõviosa publikust (nii Pariisis kui ka Münchenis) lasi ennast meelsasti provotseerida ja kuulas Tšaikovski kontserti hinge kinni pidades, et pärast, aplausi aegu kõik kired valla päästa. Viiulikontserdile järgnenud reaktsioon oli pehmelt öeldes maruline ja pani mind hetkeks isegi murelikult mõtlema: vaene ERSO, kuidas te küll teises pooles ilma solistita samasuguse energiataseme saavutate…
Aga nad saavutasid – Dvořáki kaheksas sümfoonia sai kogu vajaliku tähelepanu ja lõpetas kontserdi nii väärikalt, et suurem osa Pariisi publikust väljendas oma tänu püsti tõustes ning Müncheni rahvas tänas lihtsalt pika ja kõlava aplausiga (vahest ei tõustud püsti sellepärast, et kuulajate keskmine vanus oli Pariisi omaga võrreldes umbes kahekordne, võib-olla aga ei ole see Saksamaal lihtsalt kombeks).
Kuulatakse üksteist
Tšaikovski kaasaegse Antonín Dvořáki teos on muidugi üsna (vaate)mänguline ja seetõttu ligipääsetav paljudele, kuid samas ei saa öelda, et seda ettekandele valides läheksid dirigendid ja orkestrid kergema vastupanu teed. Nagu ühes korralikus sümfoonilises teoses ikka, on ka siin ridamisi karisid, mida peab oskama vältida, ja tohutu mitmekesisus, mille esiletoomiseks tuleb kasutada kirjut muusikalist paletti. Olari Eltsi käe all kujunes sümfooniast tõeline pilgar, millest kuulajarahvas end kõige parema meelega võluda lasi.
Kui nüüd orkestri juurde tagasi tulla, siis tuleb kindlasti öelda, et solisti iga uidu jälgida ja temaga kaasa minna ei suuda mitte iga orkester, vaid ikka need kõige paremad. ERSO peadirigent Olari Elts ütleb, et kaasa aitab siin see, et mõne viimase aastakümne jooksul on sümfooniaorkestrid võtnud taas suuna üksteise kuulamisele. Enam ei ole põhiline, mis muusikuid suunab, ainuvalitsejast dirigendi sõjaväeliselt range kepp, vaid pigem orkestrantidevaheline koostöö. See annab dirigendile võimaluse pühenduda puhta taktilöömise asemel kunsti tegemisele, nüanssidele, oma muusikaliste ideede läbiviimisele. ERSO toimib nüüdseks juba nii hästi, et eelpool öeldu on meie rahvusorkestris täiesti võimalik.
Superorganismi puhul on raske, kui mitte võimatu tõsta esile üksikuid osi, aga pean siiski ütlema, et viimastel aastatel on ERSO esinemistel kõlavad soolod pakkunud vägagi hõrke naudinguid. Kui mainida esimesi, kes meenuvad, siis võin julgesti öelda, et Soo-Young Lee klarnetil, Guido Gualandi oboel, Heli Ernits inglissarvel, Mihkel Peäske flöödil, Indrek Vau trompetil ja muidugi orkestri kontsertmeister Triin Ruubel suudavad vaid paari taktiga tekitada tunde, et elu muusikaga on parem kui elu ilma muusikata.
Muusikute salakeel
Või ei – et elu muusikaga on ainuvõimalik eluvorm. Nemad ja teisedki, kelle nimed hetkel ei meenu või keda ma ehk ei osanud orkestri seest välja kuulata, tegid sedasama ka äsja lõppenud kontserdireisil. Olulisi asju on hea vahel meelde tuletada ja selle meeldetuletuse ma ka sain.
Aga kuidas nad seda teevad? Kuidas tõstab orkester oma taset, kuidas lepitakse kokku neis asjus, mis aitavad superorganismil ennast korralikult käima saada? Selleks on olemas salakeel. Nii nagu inglid, torumehed, maadlejad, rehvivahetajad või kunstiteadlased, nii kõnelevad ka muusikud keeles, mida hoomavad täiel määral ainult nemad ise. Kuulake ainult: «Hoolitsege nende kuueteistkümnendike eest!»
Kui muusikavõhik kuuleks dirigenti midagi niisugust ütlemas, arvaks ta, et too on pea peale kukkunud. Või vähemasti, et ilmselt käib jutt matemaatikast. Aga ei, muusikud hoolitsevad kuueteistkümnendike eest hellalt ja esitus saab just niisugune nagu vaja. Või siis jälle: «Esimene viiul, kas saaks poognasse rohkem õhku sisse?» No ei saa, poognas ei ole õhukummi ega muid avausi, kuhu oleks võimalik õhku juurde pumbata. Aga mingi ime läbi teeb esimene viiul siiski seda, mida dirigent palub, ja õhku täis ei lähe mitte ainult nende poognad, vaid terve saal.
Need on vaid üksikud näited illustreerimaks seda, kuidas toimub sõnaline suhtlus, millega suunatakse kontserdi sündi. Võhik ei saa sellest aru ega peagi aru saama. Tähtis on see kõla, mis lõpuks kuulaja kõrvu jõuab, ja see meeleolu, mille orkester suudab kontserdiga luua. Kõlaliselt (ja sellest tulenevalt ka meeleolude tekitajana) on ERSO läinud nii heaks, et suudab oma nüanssidega täita ka parimad kontserdisaalid. Just parimates saalides mängides saab ka orkester ise aimu oma potentsiaalist ja just nii saab see suur organism jätkuvalt areneda. Mis viibki mind olulise asja juurde, millega peaksid kõik muusikat tähtsaks pidavad oraatorid hakkama kiires korras lõpetama iga oma kõnet: Eesti vajab uut kontserdisaali!