Kaks sümfooniat ja hõrk viiulikontsert
21. oktoober 2022.
Taavi Hark, Sirp
ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Volmer ja Faust. Arvo Volmer 60“ 14. X Estonia kontserdisaalis. Isabelle Faust (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer. Kavas Eduard Tubina, Béla Bartóki ja Johannes Brahmsi muusika.
Oktoobrikuu teise reede õhtul täitis Estonia kontserdisaali lava Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, et pakkuda maailmaklassi solisti ning laia haardega kava mõjusat koostoimet. Vaevalt leiduks keelpillikunsti austajaid, kellele oleks saksa viiuldaja Isabelle Fausti nimi võõras. Dirigent Arvo Volmeri juhatusel toodi publikuni Béla Bartóki eredatest kõladest koosnev viiulikontsert, mis eeldab solistilt viiulimängu tehnilist võlukunsti ning orkestrilt peent koosmängu. Muusikaõhtu juhatas aga sisse Eduard Tubina lõpetamata jäänud üheteistkümnenda sümfoonia avaosa ning punkt pandi Johannes Brahmsi tuumaka teise sümfoonia üleva ettekandega.
Avanguks esitati eesti muusika suurima sümfooniku Eduard Tubina (1905–1982) viimane, lõpetamata jäänud üheteistkümnes sümfoonia, mille säilinud esimese osa aforistlik mõõt ja kõlaline pidulikkus lubavad seda sobivalt ja mõjuvalt pruukida ka sümfooniakontserdi avamänguna. Kavandatud sümfoonilisest suurteosest jõudis paberile vaid avaosa: 544 takti orkestreeritud ja 72 takti orkestreerimata materjali, orkestreerimise viis hiljem lõpule helilooja Kaljo Raid. Avataktides kehtestab end timpanite jõuline ja rühikas rütmikujund, lisanduvad kõrges registris keelpillide kindlas kõneviisis poognatõmbed ja vaskpillide triumfeerivad toonid. See sillutab teed vaskpillide tõsisele episoodile ning keelpillide fuugalikule lõigule. Valitsevaks saab ülev hoiak, milles on ka parajalt resoluutset sammu. Vaheldust toob puupuhkpillide naljatlev episood, sellesse lõikub julma kindlusega avataktide pisut muutunud materjal. Juba tuttavate episoodide põimumine ja pidev kõrvutamine kulmineerub äkitsi ilmuvates fanfaarlikes hüüatustes, mis raiutakse läbi kolme toeka helisambaga. Neis akordides kõlab veendunult lõpetava iseloomu asemel hoopis lubadus, et nüüd alles algab midagi olulist. Kogu osa iseloomustab nurgeline meloodika, kihav ja veendunud hooga rütm, kulminatsioonide osavad kaared – kõik see viitab ühe vägeva sümfoonia sünni tugevale lootusele. Paraku oli saatus teist meelt …
Ungarlaste mõjukaima helilooja Béla Bartóki (1881–1945) viiulikontserdi järele on lisatud number kaks, mille järele omakorda peaks lisama kaks väga rasvast küsimärki. Õigupoolest tunnistas helilooja ise vaid ühe viiulikontserdi kuulumist oma teoste nimistusse, ent varases nooruses valminud žanrikaaslase avastamine ja avalikustamine enam kui kümme aastat pärast helilooja surma lükkas liikvele segaduse, mis on tegelikult lausa piinlik. Veendunud bartokiaanid kõnelevad ikkagi ainsast viiulikontserdist (1937).*
Teos ise on vaimustav eri mõjude amalgaam. Kohati on tunda ungari rahvamuusika heiastusi, ehkki ühtki konkreetset rahvaviisi ei ole tsiteeritud. Samuti on võimalik ära tunda helilooja kaasaegsete eeskuju, eelkõige Karol Szymanowski esimese viiulikontserdi (1916) ja Alban Bergi viiulikontserdi (1935) mõjusid. Szymanowski muusikale viitavad peened orkestratsioonivõtted ja eeterlik kõlaruum; Bergi mõjust annab tunnistust tõik, et Bartóki teose meloodikas on kohati kasutatud dodekafoonia elemente. Peale nimetatud rohkete mõjude tugevdab teose vaheldusrikkust ka variatsiooni kui vormitehnika osav kasutus.
Avaosa kulgeb hoogsalt ning sagedaste tempomuutuste meelevallas. ERSO mängis avaosa kontrastide kogumi elavaks ja mõjuvaks, solist Isabelle Faust pakkus hingematvat tehnikate assortiid glissando’de, flažolettide, mitmehäälsete kooskõlade ja plõksuvate pizzicato’de avarast maailmast. Seejuures kujundas Faust osavalt tervikut ja valdas fraaside veenva liigutamise kunsti otse kadestusväärsel moel. Tempomuutuste tihedas padrikus juhatas teed dirigent Arvo Volmer, kelle kontakt solistiga näis rõõmustavalt tihe.
Orkestratsiooni erilised peensused ja Karol Szymanowski mõjud tulid kujukaimalt esile teises osas (andante tranquillo), kus algul nukrana esilduv teema viiakse läbi kuue variatsiooni oivalise ja värvika fantaasiarikkusega. Finaal toob tagasi rütmika ja hoogsa hoiaku, milles heiastub avaosa kujundite ring. Salapärane ja fantaasiapuhangutest tulvil osa juhib kogu teose üllatava lõpuni pikka kulminatsioonikaart moodustamata, mängitades osavalt kuulaja ootusi. Viiuldaja Isabelle Fausti kõla mõjus kõigis registrites täidlaselt ja lummas laulvusega, mida täiendasid akrobaatilised tehnilised sööstud ning laitmatu intoneerimine.
Rahvusooperi Estonia peadirigenti Arvo Volmerit seob ERSOga kaunis pikaaegne koostöö. Et esimene ühine kontsert anti 1987. aasta lõpus, mil noor dirigent õppis veel Peterburi (toona Leningradi) konservatooriumis, võiks tinglikult rääkida ka tööjuubeli täitumisest. Saagu siis mainitud seegi, et ka dirigent ise seisab peagi 60. sünnipäeva künnisel – ümar tähtpäev saabub 4. novembril. Sestap võib toimunu liigitada ka omal moel juubelikontserdiks.
See tore aastate arv annab alust ka mõningaseks inventuuriks: Arvo Volmerit hinnatakse maailma paljudel kontserdilavadel ning muusikateatrites, teda seob pikaajaline koostöö paljude maailma orkestrite ja ooperiteatritega. Volmer on olnud ka ERSO peadirigent ja kunstiline juht (1993–2001), samuti Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri dirigent (2000–2004) ning Rahvusooperi Estonia loominguline juht ja peadirigent (2004–2012). Samuti on ta tegutsenud Oulu Linnaorkestri kunstilise juhina ja peadirigendina (1994–2005), Austraalias Adelaide’i Sümfooniaorkestri kunstilise juhi ja peadirigendina (2004–2013) ja esimese külalisdirigendina (2013–2015) ning Põhja-Itaalias Bolzano ja Trento Haydni Orkestri peadirigendina (2014–2020). Esiettekandeidki on juhatatud arvukalt: muu hulgas on ta esiettekandele toonud Sven-David Sandströmi, Olli Kortekangase ja paljude kodumaiste heliloojate (Ester Mägi, Eino Tambergi, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Mati Kuulbergi, Toivo Tulevi, Mari Vihmandi, René Eespere ja Erkki-Sven Tüüri) uudisteosed. Üheks märgiliseks teetähiseks võib pidada 2007. aastal Estonias lavale toodud Erkki-Sven Tüüri ooperit „Wallenberg“, mis pälvis laialdast tähelepanu ja tunnustust.
Kontserdi kulminatsioon saabus oodatult õhtu teises pooles, mil esitati Johannes Brahmsi (1833–1897) toekas sümfoonia nr 2 D-duur op. 73 (1877). Esimese sümfoonia traagilised tundetoonid on siin peaaegu täielikult taandunud, valitseb helge ja avar elujaatus. Rütmiline rikkus ja sünkoopide mustrid teevad sellest sümfooniast avapooles kõlanud Bartóki viiulikontserdile väga sobiva paarilise, siiski on olemuslik põhihoiak siin hoopis teistsugune. Avaosa laialt romantilisele metsalaotusele vajutas brahmsiliku tõsiduse pitseri pingestatud töötlus, mis Arvo Volmeri tõlgenduses omandas vägeva ja laiaulatusliku kuju. Teine osa laotas eleegilise teki üle kümne minuti, mille eredaim hetk oli tšellistide rühma voogav kantileen, mis lõi mitmes kohas mulje avara hingega hiigeltšellost. Meeldivalt sekundeerisid ümara tooniga metsasarved.
Finaali voolujoonelisele algusele lisas võlu puupuhkpillide erk mänguhoog (suurepärane klarnetite kõla!). Elurõõmsa tantsulisusega liiguti väikeste kulminatsioonide poole, mis tõstsid ajuti pulssi ning laskusid siis jõena avataktidest tuttava materjali voolamisse, rahunedes ja taas ägenedes. Eufooria vaoshoidmise lootus kadus aga sootuks finaali viimasel minutil. Vaskpillide vägevad kõlamassiivid juhtisid teose metsiku hooga lõputaktidesse, mis vaevalt saavadki tuua midagi muud kui kuulajate vaimustunud heakskiidu. Tuleb rõõmuga tõdeda, et terviku kujundamine õnnestus Arvo Volmeril hiilgavalt, teose partituuris peituv mõjujõud pääses maksvusele täiel määral.
*József Ujfalussy, Is Bartók’s Concerto for Violin Really His Second? – Studia Musicologica Academiae Scientiarum Hungaricae 1971, nr 13, lk 355-356.