Teha kommertsi ei tähenda teha halba muusikat

Viiuldaja Tracy Silvermani kohta on öeldud igasuguseid meelitavaid asju. BBC nimetas teda näiteks «elektriviiuli suurimaks elavaks edendajaks». Tema arengulugu on mingis mõttes hästi ameerikalik. Õppis USA glamuurseimas ja promintseimas muusikakoolis Juilliardis viiulit (temaga samal ajal õppis näiteks hilisem staar-punkviiuldaja Nigel Kennedy), aga siis väsis akadeemilisest maailmast ning selle rafineeritud ja repressiivsest suunitlusest.

Kui vaadata USA 20. sajandi teise poole olulisemaid heliloojaid, siis neid iseloomustab sageli midagi sellist. Väsitakse euroopalikust modernismist ja selle totaalsest nõudlikkusest ning proovitakse midagi muud, midagi lihtsamat, voolujoonelisemat, rütmilisemat ja funktsionaalsemat. Midagi omasemat. On 60ndad ja tekib minimalism. Euroopas eriti seda sorti minimalismi pole, see on Ameerika muusika. Terry Riley, Philip Glass, Steve Reich jne.

Üks tänapäeva USA tähtsamaid heliloojaid John Adams, kelle teost «Dharma at Big Sur» Silverman Estonias esitab, on samalaadse trajektooriga, samuti minimalismist ja Euroopa tagasitõrjumisest innustust saanud. Selle teose Adams Silvermanile kirjutaski, olles näinud teda oma pilli mängimas.

Tracy Silvermaniga on ka väga hea rääkida. Ta avaneb kiiresti. Ei istu oma tõrksas kookonis nagu mõni väärikas Euroopa auteur. Temas on meelelahutajalikkust ja elaani.

Te ei ole varem Eestis käinud, küll olete Eesti dirigendiga koostööd teinud. Neeme Järviga.

Jaa, see võis olla aastal 1995. Nii et üsna ammu.

Olen juhtumisi seda Jack Kerouaci raamatut lugenud, mis John Adamsit ka seda teost kirjutama kehutas. «Big Sur». Hea raamat oli. Autobiograafiline, peategelane elas Vaikse ookeani ääres mingis hütis, jõi palju, mõtles vahepeal elu üle, võitles hütti sisse pressida üritavate hiirtega ja kondas öösiti ringi. Hea, et surma ei saanud. Selline deliiriumilaadne.

Mulle on Jack Kerouac samuti väga oluline autor. Ühest Kerouaci teisest raamatust «Dharma Bums» sai John Adams samuti innustust. Mõlemad olulised California teosed. Aga John on rääkinud mulle ühest impulsist veel. Kui ta kunagi esimest korda läänerannikule tuli, otsustas ta ka Vaikset ookeani vaadata. Tuli, seisis ja vaatas Vaikset ookeani. Tugev tuul puhus kõrvades. Tal tekkis kujutlus, et kuuleb selles tuules muusikat, võib-olla isegi partituuri, noote ja toone. Talle tundus, et tema kõrvus puhub või undab Aasia. See, mis on kusagil kaugel üle Vaikse ookeani: Hiina, India, isegi Iraani jne.

Milline on teie side Californiaga?

Ma elasin seal mõned aastad ja kuulusin gruppi, mille nimi oli Turtle Island String Quartet. Neeme Järviga töötasingi selle kvarteti ajal. Elasin San Francisco Bay Areas, seal kohtusin ka John Adamsiga. Armastan Californiat, kena koht. Natuke küll ohtlik tänapäeval.

Miks?

Kõik need tulekahjud.

Loodus tungib peale.

Kõik need tulekahjud, põuad, üleujutused, maavärinad. Ränk hind, mida tuleb kogu selle ilu eest maksta.

Täiuslikku maailma siis pole. Te ehitate ise endale instrumente, arendate elektriviiuleid. Miks te endale pille ehitama hakkasite?

Mulle sai Juilliardis üsna aegsasti selgeks, et klassikaline viiul pole nagu see ja et tahaks kuidagi teistmoodi. Olen ikka mõelnud, et minu kui helilooja töö ja vastutus on esitada ja esindada mu oma aja, mitte eelmiste aegade muusikat, mitte niivõrd Beethovenit, Bachi või Tšaikovskit. Nad kirjutasid kõik väga ilusat muusikat, aga see oli muusika nende ajas ja kohas. Minu aja muusika, võib öelda, on 70ndad–80ndad. See on muidugi kaua aega tagasi. (Naerab.) Nüüd on juba hiphop jne, aga siis oli rock’n’roll.

Kõik mu sõbrad olid neil aegadel rock’i- ja kitarrifännid. Jimi Hendrix, Carlos Santana, Eric Clapton, Frank Zappa jne. Kõigil oli oma kitarrikangelane, nagu inimestel on ju ka spordikangelased. Ma tahtsin mängida muusikat, millest mu sõbrad aru saavad. USAs on klassikalise muusikaga pisut teisiti kui Euroopas. Euroopas on ilmselt juba lapsed klassikalise muusikaga sina peal, aga USAs kõlab klassika laste jaoks vanamoeliselt. (Ma ei jõua Tracy Silvermanile öelda, et tegelikult pole ka Euroopas lapsed klassikalise muusikaga sina peal, aga saan aru, mida ta mõtleb – J. A.) Tahtsin mängida muusikat, mis on minu ajas ja kohas ja millel on kitarri kõla. Nii et hakkasingi ehitama kitarri moodi viiuleid.

(Võtab viiuli, mis näeb välja nagu kitarr.)

Näebki välja paljuski nagu kitarr.

Vaata aga vaata, keel on katki. (Naerab. Väike paus. Uurib keelt.)

Hakkasin ehitama instrumente, mille oluline nüanss on see, et neil on kuus keelt. Nii et nendega saab mängida madalamalt kui viiuliga ja sama madalalt kui kitarriga.

Kui neil on madalam ulatus, saab nendega mängida rütmilisemalt, nagu näiteks kitarriga, mis saadab lauljat. Nii hakkasingi arendama meetodit, millel nimeks strum bowing.

Tahtsin teha seda, mida kitarrimängijad võivad ja saavad teha. Ma ei mõelnudki sellest enam kui viiulist, vaid kui kitarrist ja see kõneles mu ümbrusele arusaadavat keelt. Heliloojana ei ole mul erilist huvi kõnelda abstraktset keelt. Olen huvitatud muusikast, millest mu publik aru saab, aga samas ei taha ma seda rumaldada, lihtsustada, lapsikustada. Vaid teha muusikat, mis suhtleb mu publikuga otse ja keeles, millega nad on harjunud ja mis ei tundu neile, nagu mul oleks mingi muu võõras aktsent.

Aga kui te mängite sellistes traditsioonilisemates ja vanamoodsamates ja euroopalikumates kohtades nagu kasvõi Estonia, kuidas publik reageerib?

Neile tundub meeldivat. (Naerab.) Alati leidub puriste, kes arvavad, et viiul peab jääma ikka viiuliks, selliseks, nagu ta oli sada ja rohkem aastaid tagasi. Aga keelpillidki on aja jooksul muutunud. Stradivarius ei kõla nii, nagu Stradivari selle omal ajal kõlama disainis. Isegi need instrumendid, mida me peame perfektseks, olid ehitatud teisiti, nad ei olnud näiteks nii valjud. Viiulit on ajakohastatud. Mõned mõtlevad, et see peaks justkui kusagil lõppema, aga ma arvan, et need asjad peaksid ajaga kaasas käima ja muutuma. Ma olen oma viiulit moderniseerinud, nagu moderniseeriti omal ajal kitarr, kui see kasvõi vooluvõrku lülitati. Ja nüüd saab sellega teha teisi asju. Jimi Hendrixit poleks klassikalise kitarriga keegi kujutlenud tegemas seda, mida ta tegi.

95 protsenti publikust hindab seda, sest ma ei taha tola teha, vaid mängin tõsiselt. Mu jaoks on tähtis, et tõsised heliloojad, nagu kasvõi John Adams või Terry Riley või Nico Muhly, kirjutaksid mulle, kirjutaksid sellele instrumendile, tõestamaks, et see pole mingi jura.

Kõla on jah kusagil viiuli ja kitarri vahepeal.

Või isegi saksofoni viskab kohati sisse. Trompetit. Viiul on väga väljendusrikas pill. Ma kasutan selle väljendusrikkust ega tunne, et peaksin mängima Tšaikovski visiooni viiulist.

Mäletan, et Jimmy Page mängis vahepeal oma kitarri poognaga.

(Naerab.) Vaat see oli klounaad natuke.

Jimi Hendrixit olete ka mitu korda interpreteerinud: «1983… (A Merman I Should Turn To Be)» ja «Third Stone From the Sun» näiteks, ühed minu lemmikud tema asjadest. Kas ta on teile üks olulisimaid heliloojaid?

Arvan küll. Ta on kindlasti ka üks mu varasemaid mõjutajaid. Mind väga tõmbas see, mida ta suutis ette kujutada. Tema kujutlusvõime. Ta kuulis neid uusi helisid, mida keegi polnud kitarrist varem kätte saanud ega ilmselt neid ka ette kujutanud. Ta kujutas ette, kuidas miski võiks kõlada, ja siis olid tal oskused oma pillist see kätte saada. Ta ongi näide kellestki, kes kirjutab omas ajas oma vahenditega ja räägib oma publikuga vahetult. Selline peaks olema iga helilooja eesmärk.

Ja siin pole küsimus, kas ollakse kommerts või popp vms; Verdi oli oma ajal väga populaarne, Puccini, Wagner, Mozart, Haydn. Nad olid omal ajal tuntud ja populaarsed ja armastatud, pole probleem olla armastatud ja kommerts, mis ei tähenda, et teed halba muusikat.

Paljud puristid klassikamaailmas mõtlevad, et kui sa oled populaarne, siis tähendab, et oled halb, odav, tuletuslik ja klišeelik. Palju muusikast, on ta siis popp või mitte, muidugi seda ongi. (Naerab.) Mozartiga samal ajal oli sadu heliloojaid, aga enamik neist on unustatud. Häid kuulame jätkuvalt. Sama toimub praegu, muusikat on palju ja ega me ei tea, mis saja aasta pärast sellest jääb ja mida siis oluliseks muusikaks peetakse. Biitleid peetakse praegu ja ilmselt ka edaspidi tähtsaks, olgugi et nad olid väga populaarsed. Kendrick Lamari peetakse võib-olla saja aasta pärast väga tähtsaks. Ei tea. Aga ei saa öelda, et kuna miski on popp, siis on ta rämps. Ei ole nii.

Mida arvate sellistest viiuldajatest nagu Vanessa-Mae?

Ta on hea viiuldaja. On väga tähtis, et viiuldajal oleks ruumi ja erinevaid võimalusi mängida ning mitte olla piiratud ainult klassikalise muusika maailmaga. Ma armastan klassikat, siin ei tasu must valesti aru saada, aga on ka tähtis, et tänapäeva viiuldajad mängiksid ja looksid tänapäevast muusikat.

Kõik, mida Vanessa-Mae teeb, ei ole imeline, aga nagu igal kunstnikul, peab sul olema vabadus läbi kukkuda. Meie töö on kasutada oma kujutlusvõimet nagu Jimi Hendrix ja luua uusi helisid. Mõned on selles paremad kui teised.

Ühe oma viimase plaadi «Beats and Jams» tegite koos oma pojaga. Ta oli siis 13. Temalt olid biidid ja teilt viiul, elekter, efektid jne. Kui palju teie poeg teie muusikat muidu kuulab?

Ta on mind kogu aeg kuulnud, ta kuuleb mind harjutamas. (Naerab pikalt.) Teda huvitab väga hiphop ja ta on mindki sellega nakatanud. Ta on mulle näidanud, mis on drill, trap jne. Anderson. Paak, Thundercat jne. Kõik need väga virtuoossed tüübid, kes teevad muusikat, mis on väga «siin ja praegu». See on väga huvitav ja hea. Tehakse väga palju huvitavat ja suurepärast muusikat, aga seda ei tee n-ö heliloojad, akadeemilised heliloojad, palju parimat muusikat kirjutatakse nn kommertsmuusika maailmas. Tohutult palju päris elu liigub seal ja seda peaks võtma tõsiselt kui muusikat ja mitte mõtlema sellest kui kommertspopi jamast.

Kontsert «Sulades üheks»

John Luther Adams «Become Ocean»

Tracy Silverman – elektriviiul

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Olari Elts

Estonia kontserdisaalis 24. septembril kell 21

Loe intervjuud Postimehe kodulehel.