Jäi eluks ajaks meelde ja meeldib siiamaani. Eino Tamberg 90
27. mai 2020.
Eino Tambergi peale mõeldes on mind tagantjärele hakanud huvitama küsimus, kuidas inimesed oma loomingut ja õpetajatööd ühendavad. Noorest peast tahaks loominguline inimene pigem ise lugusid-teoseid teha ja isegi vihje võimalikule tulevasele õpetamisele võib mõjuda kohatuna. Omaaegne harmooniaõpetaja Leo Semlek ütles meie rühmakesele, kuhu peale minu kuulusid veel Toivo Tulev, Mari Vihmand ja Tonio Tamra, et tulevikus hakkate kindlasti õpetama. Tol hetkel mõjus see äärmiselt mõttetu ja rumala arvamusena, kuid rumalad olime hoopis meie, sest pedagoogika juurde jõudsime kõik neljakesi, ja pigem vara kui hilja.
Tamberg oli tugev loovisiksus ja seda tüüpi õpetajad kalduvad andma üksikuid särtsakaid impulsse, mitte niivõrd ellu viima süstemaatilist õppeprogrammi. Sain Tambergi õpilaseks 1983, X klassi õpilasena. See juhtus tänu muusikakeskkooli suurepärasele õpetajale, pianistile, muusikateadlasele ja dissidendile Helju Taugile, ja tee Tambergi juurde heliloojate majja 4. korrusele oli avatud. Tundides ei käinud liiga tihti, sest kui noodipaberil midagi polnud, ei tahtnud minna tühjalt õpetaja-helilooja aega raiskama. Kuid aastate jooksul siiski piisavalt, et Tambergi muusikalisse maailma- ja üldse eluvaatesse natuke rohkem sisse elada, lastes neil impulssidel end üht- või teistviisi kujundada.
Ju vast otsisid peaaegu kõik loovinimesed nõukogude võimule mingit sisemist vastukaalu (kas just päris kõik, võibolla mõni tõesti mandus täiesti kollaborandiks), igatahes Tamberg mõtiskles muusika/kunsti elutähenduse üle palju ja otsis mõtlemise avarust. Üks palju kordunud sõnu oli tal “lõbu”; see oli tal vist pärit vanakreeka mõttetargalt Epikuroselt. Sõna ise kõlab labasemalt kui Tamberg seda mõtles, sest tema pidas silmas vaid ülendatud, loomingulist naudingut, kuigi kasutas just sõna “lõbu”, et kuidagigi distantseeruda helilooja tegevusega palju seostuvast – eriti nõukogude aegadel – moralistlikust paatosest. Muusika kirjutamine peab pakkuma naudingut. Kui seda ei juhtu lugu alustades, siis tuleb mingi süttimine kirjutamise ajal – tekib lõbu, ja see kandub kuidagi salapäraselt teosesse, nii et kuulaja tajub loos midagi kütkestavat. Mis saab siis, kui hakkad kirjutama, ootad lõbu, aga seda ei tulegi? Vahel juhtub ka nii, näiteks ütles Tamberg ükskord kurvapoolselt, et saksofonikontserti kirjutades lõbu ei tulnudki. Kas see tingimata teosele surmaotsust tähendab, öelgu targemad.