Aeg antud mängida
29. mai 2020.
ERSO veebikontserdid, viimati „Aeg mängida … klarnetit“ 22. V Klassikaraadios ning ERSO Youtube’is ja Facebookis (salvestisi saab järele vaadata).
oi ma mängisin mängude mängu / oi ma mängisin siis nagu hull / kuni õlad jäid häbiga längu / ja õhtuti valutas mul
Juhan Viiding1
Muusika ja elu on lahutamatult seotud, just muusika olemasolu on ilmselt paljude elu viimastel kuudel kergemaks teinud. Mäng muusikas sarnaneb väga eluga – partnereid alati valida ei saa, aga mängima peab; koht ja aeg ei sõltu samuti alati endast. Mäng võib olla õnnelik, põnev, lõbus, armastav, aga ka manipuleeriv, allutav, võimutsev, hoolimatu, ärakasutav. Oleme kõik seda näinud nii elus kui ka kunstis. Mäng on iseseisvuse ja paindlikkuse süntees, eeldab selgroogu ja ühtlasi pehmust teisega kokkupuutes. Kuidas kasvada välja ohvrirolli süüdistusest „sa mängid minuga“ ning jõuda võrdse partnerluse ja kutseni „tule mängi minuga“? Ajaloost on siinkohal palju õppida: pole vist mänge, mida keegi juba enne meid poleks mänginud.
Viimased kontserdid, mida enne koroonapandeemiat kuulasin, toimusid veebruari lõpus Viini kontserdimaja ligi 2000 kohaga saalis. Järjestikustel päevadel juhatasid seal oma orkestrit Paavo Järvi ja Teodor Currentzis, mõlemad kontserdid olid viimse kohani välja müüdud ning äärmiselt menukad. Pole võimalik kirjeldada tunnet, kui istud saalis koos tuhandete inimestega ja jagad külg külje kõrval ühist elamust. Currentzis pöördus kontserdi lõpus publiku poole ja tänas, toonitades, et kontsert on alati koostöö esinejate ja kuulajate vahel – vaid publiku armastus teeb võimalikuks suurepärase kontserdi. Olen viimasel ajal tihti mõelnud, millal (ja kas üldse?) veel selliseid kontserte kuulen. Kuulata Mahleri ja Bruckneri suurele esituskoosseisule kirjutatud sümfooniaid koos sadade teiste inimestega samas aegruumis, nautida erakordselt kõrget tehnilist ja muusikalist taset, mis on aastatepikkuse töö vili? Millal toimuvad jälle hirmuvabad kontserdid, kus ei kardeta köhivaid ja aevastavaid naabreid? On vaja siseneda „uude normaalsusesse“, toonitatakse meile nüüd.
Koroonapandeemia vallandas veebikontsertide laine. Solistid ja väiksed ansamblid esinesid kodudes ja tühjades saalides, tuletades oma kuulajatele meelde, et nad on endiselt olemas ja mängivad. Kõige keerulisem oli ja on olukord suurte kollektiivide kooride ja sümfooniaorkestritega, mille liikmed saavad küll kõik eraldi harjutada ja nii oma vormi hoida, kuid tegevus suure ühtse kollektiivina on peatunud määramatuks ajaks. Parem pool muna kui tühi koor, on arvanud enamik muusikutest ning teiste hulgas ka ERSO orkestrandid. Mai algusest alustas tegevust ERSO TV ning veebis võis näha meie rahvusorkestri muusikute esinemist kammerkoosseisudes. Praeguseks on antud neli kontserti ning Eino Tambergi muusikale pühendatud veebiõhtu on selle artikli kirjutamise ajal veel ees. Kõik kontserdid on ERSO veebisaidil järelvaadatavad ja -kuulatavad. Tasuta. See viimane asjaolu on tõtt-öelda ainus asi, mis mind selle ettevõtmise juures häirib.
„Saksamaal on juba pikemat aega kõne all, millist kahju kultuuriinimeste endi tegutsemine kriisi ajal võis tuua ja kuivõrd välja ta võis end uute tulevaste poliitiliste lõivude maksmisest kirjutada. Enamik poliitikuid on praeguseks välja töötanud umbes sellise arvamuse: „… kui nad tasuta mängida võisid, las mängivad siis tasuta edasi“. Ning sügisel saabuvate – oleks rumal arvata, et need tulemata jäävad – eelarvegiljotiinide vihtumise ajaks on kultuurivaldkond end juba paljude jaoks auti mänginud. Rohkem kui ükski teine ala.“ Nii kirjutab Jüri Reinvere.2 Kas see tõeks osutub, näitab aeg. Kas ootab ees kümne aasta pikkune majandussurutis, nagu ennustab tuntud majandusteadlane Nouriel Roubini, hüüdnimega dr Häving, või midagi muud – ei tea.
Nii ehk naa, tasuta kontserdid ei tundu õige mõte. On muidki võimalusi, et end publikule meelde tuletada: ühismeedias saab postitada vanu salvestisi, teha muusikutega vestlusi jne. Kuid kui on kontsert, võiks olla ka pilet. Inimesed ei kipu väärtustama seda, mida saab odavalt või koguni tasuta. Niikuinii on klassikalise muusika interpreedid Eestis juba aastaid olnud alahinnatud ja -rahastatud. Tõsi, ERSO TV vaatajatel on võimalus orkestrile annetada, kuid õigem oleks siiski küsida kontserdi eest kas või sümboolne tasu, milleta poleks võimalust kontserti vaadata ei otseülekandes ega tagantjärele. Alati võiks jääda võimalus ka soovi korral rohkem maksta – tean, et artistid kasutavad sellist süsteemi oma digikontsertide puhul.
ERSO veebikontserdid olid hästi ette valmistatud ning meeleolukad. Oli vaheldusrikkust, huumorit, kõrget mängutaset ning üllatavaid leide. Sai kuulda palju huvitavat nii artistide endi kui ka nende esitatava muusika kohta. Paratamatult oli tase nii kontsertide lõikes kui ka kontsertide sees ebaühtlane sõltuvalt sellest, kui palju keegi on oma senises muusikuelus solisti- või kammermuusikutegevusse panustanud. Orkestrandid on veebikontserte andes mõneti raskemas olukorras kui nende kammermuusikutest kolleegid – ehkki need oli ERSO kontserdid, siis ERSOt kui sellist me siiski ju ei kuulnud ning esinenud artistid olid neile harjumuspärasest orkestrandirollist välja kistud. Kuid sai ju ERSO kunagi ligi sada aastat tagasi alguse just triost ning sellele sündmusele tehti kummardus 1. mail esimesel veebikontserdil, kus musitseerisid orkestri kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg, tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink ning orkestri harfisolist Iván Bragado Poveda. Ootasin seda kontserti mõningase ärevusega, püüdes ette kujutada, kuidas on mõjunud muusikutele pooleteisekuune esinemispaus. Ega kolme keelpillimängija kooslus tund aega kestvas kavas üksluiseks jää? Nüüd, kui karantiiniaeg on lõppenud, saan öelda, et kõnealune kontsert oli üks meeldejäävamaid veebikontserte, mida olen kuulnud – mitte üksnes ERSO sarjas, mitte üksnes Eestis, vaid kogu laias muusikamaailmas. Erakordselt paindlik ja kõrgetasemeline mäng haaras kohe esimesest noodist, Mozarti duo viiulile ja tšellole G-duur K 423 oli esitatud kadestamisväärse vabaduse, üleoleku ja mängulustiga.
Orkestri särav kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg lõi kaasa ka teisel üksnes keelpillidele pühendatud kontserdil „Vioolakunstnikud“, mis pakkus peale muusika ka maalikunsti – oma kunstiteoseid näitasid harrastuskunstnikust aldimängijad Liina Žigurs ja Karin Sarv. Muusikaliselt kõige vaheldusrikkam oli Lepo Sumera 70. sünniaastapäevale pühendatud kontsert, mille ühendas oma meenutuste abil tervikuks helilooja pianistist tütar Kadri-Ann Sumera, kes ise küll ERSO ridadesse ei kuulu, kuid lõi sel õhtul kaasa oma isa kammerteoste esituses. Kuulda sai puhk- ja löökpille ning viiulit, esinejatena astusid üles enamasti orkestri pillirühmade kontsertmeistrid. Kontserdil „Aeg mängida … klarnetit“ kõlasid valdavalt teosed klarnetikvartetile, teiste hulgas klarnetisti ja helilooja Meelis Vindi spetsiaalselt selleks kontserdiks loodud ning ERSO klarnetirühmale pühendatud „Tempus est ludendi“ ehk „Aeg mängida“. Viimati mainitud teos oli selle kontserdi kavas kõige haaravam ning pööras ka mind klarnetiusku.
Uurisin hiljuti põhjalikumalt pianisti ja muusikateadlase Helju Taugi elukäiku – ta oleks sel kevadel saanud 90aastaseks. Ta kõneles väga haaravalt „eluansamblis“ olemisest. Kuna Tauk oli tihedalt seotud nõukogudeaegsete dissidentidega, tuli tal korduvalt istuda julgeolekukomitees ülekuulamistel. Ta räägib, kuis „ise valitud „rollis esinedes“ on „vestlus“ läinud kohe lahedamaks, „mängulisemaks““.3 Ehkki olukord maailmas tundub hullemast hullem ning soovitus toimuvat kergemalt, mängulisemalt võtta võib mõnele tunduda lausa solvav, on inimkond kõikvõimalikke keerulisi olukordi üle elanud. Kas teadvustame seda või mitte, kuid alati on ette antud lavastus, roll ja partnerid, mida ja keda me muuta ei saa. Kuid saame valida, kuidas me mängime. Ja see mäng võib olla ilus.
1 Juhan Viiding, Kui lapsena televisioonis. – Ma olin Jüri Üdi. Eesti Raamat, Tallinn 1978
2 Jüri Reinvere, Kui hirm on möödas ja auti löömine ees. – Postimees, 16. V 2020.
3 Nele Araste, Tiina Mattisen, Mare Põldmäe, Madis Kolk, Vastab Helju Tauk. – TMK 1992, nr 4.