Saksa-poola kevad

ERSO sarja „Suurlinna tuled“ III kontsert „Saksa kevad“ 12. IV Estonia kontserdisaalis. Linus Roth (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Mihkel Kütson. Kavas Richard Wagneri „Siegfriedi idüll“, Mieczysław Weinbergi viiulikontsert g-moll ja Jüri Reinvere „Enne kui Leviaatan ärkab. Sümfoonilised märkmed“ (esiettekanne). Kontserdil „Saksa kevad“ õnnestus Eesti publikul tutvuda eesti päritolu dirigendi Mihkel Kütsoni muusikalise mõtlemise ja kogemuste pagasiga. Eestis muusikuteed alustanud dirigent tegutseb 2012. aastast Krefeldi ja Mönchengladbachi teatri ning selle orkestri Niederrheinische Sinfoniker peadirigendina.

Üks kontserdi põnevamaid ja paeluvamaid avastusi oli tutvumine Šostakovitši sõbra ja mõttekaaslase Mieczysław Weinbergi ning tema viiulikontserdiga. Ühtlasi esitles Kütson sellega oma pikaajalist koostööd viiuldaja Zahar Broni õpilase Linus Rothiga, kes on enda iseloomustamiseks ja interpreedipaleuse avamiseks eeskujudena maininud Salvatore Accardot, Miriam Friedi ning Josef Rissinit. Roth on Weinbergi loomingu avastanud kammermuusika kaudu, esitanud ja salvestanud tema viiulile ja klaverile loodud teoseid. Weinberg on huvitav ja traagilise saatusega muusik, kes sündis Varssavis ning õppis sealses konservatooriumis. Muide, siin on elulooline puutepunkt samal kontserdil uut teost esitlenud eesti helilooja Jüri Reinverega, kes on samuti õppinud mõnda aega Varssavi konservatooriumis. Weinbergi elutee viis ta sõja eest 1941. aastal Taškenti ning siis juba Šostakovitši kutsel Moskvasse. Weinberg on kirjutanud mitmeid ulatuslikke teoseid. Huvitav oleks kuulata ka tema klarneti- või trompeti­kontserti, miks mitte ka tšellole, klaverile ja orkestrile kirjutatud fantaasiaid ja loomulikult sümfooniaid. Kuuldavasti on tema looming praegu Saksamaal aktuaalne.

Kontserdi avateema jäi trompetlikult aktiivse hüüatusena päevadeks meelde mõlkuma. Linus Rothi muusikalise mõtlemise ratsionaalsus, kirglikkus ning viiulitooni käsitlus sobib Weinbergi loomingulise maailmaga väga hästi kokku. Roth on pidanud oma missiooniks tuua Weinbergi teosed tagasi kontserdilavade standardrepertuaari. Selleks on ta asutanud Weinbergi ühingu ja muidugi plaadistanud tema loomingut. Tema arusaam Weinbergi loomingust on pälvinud ka plaadikriitikute heakskiidu. Weinbergi teoste partituure vahendab kirjastus Sikorski, kes tegeleb ka Reinvere partituuridega. Sikorski pagasist ei puudu ka Wagneri oopused, küll mitte „Siegfriedi idüll“, mis avas selle kontserdi kevadise hõllandusega.Weinbergi loominguline käekiri on äratuntavalt Šostakovitši omaga sarnane, kuid teatud orkestratsiooni­aspektides on see siiski omanäoline. Eesti publikule on Šostakovitši helikeel ja muusikaline mõtlemine äärmiselt tuttav, sestap sisaldab kohtumine tema mõttekaaslase Weinbergi loominguga rohkesti äratundmisrõõmu ja muusika kulgu ei ole just liiga keeruline jälgida. Omajagu aitas kindlasti kaasa ka Kütsoni ja Rothi pikaajaline koostöö ning asjaolu, et teos on juba samas koosseisus salvestatud, seega on nende interpretatsioon saavutanud küpsuse ja selguse. Weinbergi innustas viiulikontserti looma tutvus selliste omaaegsete parimate viiuldajatega nagu David Oistrahh või Leonid Kogan. Viiulikontsert on Koganile pühendatud ja kõlaski tema esiettekandes 1959. aastal. Teos annab solistile võimaluse ennast näidata tehniliselt võimeka ning emotsionaalselt tundeküllase muusikuna.

Kütson oli seekord esitamiseks valinud „Siegfriedi idülli“ levinuima versiooni orkestrile. Viimasel ajal on teost uuesti esitatud algkujul 13 instrumendile, nagu see kõlas Šveitsis 1870. aasta jõulupühal pereringis Cosima 33. sünni­päeval tänutäheks esikpoja Siegfriedi ilmaletoomise eest. See aitab märksa sügavamalt süüvida kammermuusika-­mõtlemisse ja harmoonilistesse järgnevustesse ning tekib sidus helikangas. Samuti on olnud põnev kuulda versiooni, kus teose avaosa on lahendatud kammermuusikaliselt ning teos on edasi pikkamisi avardunud üle orkestri.

Standardrepertuaari püüdlustest ning tahtest olla kontaktis muusikaloolise traditsiooniga lähtub oma loomingus küllap ka Jüri Reinvere, kes on huvitav loojanatuur. Ta on saanud Käbi Lareteilt õpetussõnu, kuidas olla kunstnik, ning Ingmar Bergmanilt selle kohta, millistesse teemadesse loomingus üldse tasuks süveneda. Tähtsad on ka kogemused Varssavi ja Sibeliuse akadeemiast, tegevus organistina, raadiosaadete autorina – verbaalselt küllaltki võimekana, et kirjutada luuletusi või formuleerida libretosid –, ilmselt ka suhtleja ja mänedžerina. On tunda, et heliloojal on ka võhma kirjutada mahukaid oopusi: kaks ooperit on juba valminud ning kolmas meie poole teel. Tegemist on võimeka ja põneva isiksusega. Maailma kontserdi­lavadel ja ooperimajades ennast koduselt tundev Reinvere on kirjutanud eesti publikule viimase aasta jooksul kaks teost: möödunud aastal ettekandele tulnud „… ja väsimus õnnest nad tantsima viis“ ning nüüd esiettekandele tulnud umbes pooletunnise teose, mille pealkiri kannab endas mitmeid kuulamisele kaasa aitavaid viiteid. Helilooja kirjutab, et tegemist on sümfooniliste märkmetega ning lisatud on veel alapealkiri „Enne kui Leviaatan ärkab“.

Reinvere ei püüa praegu heliloojana esitajaid turvatsoonist välja tuua ja mulle tundub, et ka mitte publikut. Ilmselt on see kogemus temas settinud oopereid ette valmistades ning selliste meistrite nagu Strauss ja Wagner partituure uurides. Helilooja on uues teoses peatunud vee algelemendi mitmesugusel kujundamisel intensiivsemas ja rahulikumas vormis. Vesi ei saa ilmselt olla päris asi iseeneses, seega tundub olevat teosesse sisse kirjutatud kõik neli algelementi: tuli, vesi, õhk ja maa. Kuulates ei meenunud seoses kihilise ülesehitusega mõni tema teine teos, vaid pigem Reinvere organistiamet, kuna puhkpilli­partiid kulgesid tihtipeale pikkades koraalilaadsetes järgnevustes. Esiplaanil on küllaltki leidlike strihhidega kujundatud keelpillipartii ja tekkis vaikne küsimus, kas tõesti polnud põhjalikult ette valmistav ja ettenägelik helilooja neid seekord partituuri ise kirja pannud.

Nagu paljude varem tegutsenud ooperiheliloojate puhul, kelle orkestri­teostes kohtame viiteid ooperirepertuaarile, on ka Reinvere orkestrimuusikat kuulates aimata sidet muusikateatri maailmaga: erksad ja ilmekad kujundid, dramaatiliselt üles ehitatud lugu. Reinvere ei pelga sisse tuua ulatuslikke kontraste ega kulminatsioone, plokkidena vastandatud muusika areneb jõudsalt rahunemistest peaaegu seisakuteni välja. Kena väljapeetud lõpulause maalib helipildi inimtühjast pigem päikselisest liivasest rannast ja sellele vahusena välja jooksvast merelainest. Nüüdismuusika kohta tunduvad need olevat isegi ebatavaliselt programmilised ja romantilised allusioonid. Reinvere seisab ilmselt alati näoga saali poole ning on oma intervjuudes ka ise öelnud, et peab oluliseks osata vastata tellija nõudmistele ja kirjutada muusikat inimestele, mitte iseendale. Reinvere on jäänud uues teoses truuks ka sellele oma varem välja öeldud mõttele, et kui laval on ikkagi orkester, siis on ka orkester kuulda. Teoses on loomulikult arvestatud just selle orkestri parameetritega ning need on haaratud kogu kõlavõimaluste piires. Rikkalikult orkestreeritud muusikalist materjali kuulata on publikul saalis ilmselgelt huvitav.

Jäin mõtlema, et teoses avalduv muusikaline mõtlemine meenutab mulle õieti Reinvere varast klaveripala „Urvaste õhtud“. Hiljem Reinvere mõtteavaldusi sirvides sain sellele ainult kinnitust. Siiski võib meenutada ka seda, et Reinvere on oma loomingulisel teel pühendanud aega mitmesugustele veidi enam katsetamist, avatud meelt ja riskivalmidust nõudvatele teostele. Praegu näitab Reinvere meile oma sisemist muusikalist paleust välja kujunenud, sisukalt mõtleva ning traditsioonidele toetuva heliloojana ning kirjutab teoseid lähtuvalt loogikast, et need võiksid leida tee kontserdisaali standardrepertuaari.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.