Igal majakal on oma tuli

ERSO sarja „Tulevikumuusika“ kontsert „Elts ja Brahms“ 22. II Estonia kontserdisaalis. Antje Weithaas (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“ (esiettekanne), Johannes Brahmsi viiulikontsert ja serenaad nr 1 D-duur.

Kui veel hiljaaegu oleks küsitud, mis meenub muusika vallas esimesena märksõna „tuletorn“ peale, siis suutnuks ainsana nimetada üht igihaljast laulu Edgar Arro ja Leo Normeti operetist „Tuled kodu­sadamas“: „Igal majakal on oma tuli, igal sadamal tuli ees, igaühel meist oma tuli, oma tuli rinna sees …“. Pärast viimast ERSO kontserti, kus tuli esiettekandele Tõnu Kõrvitsa „Hüljatud tuletornide ajalugu“, on silmaring majakate osas laienenud. Pealkiri juhatab merega seonduvale maalilisele, kuid tinglikule ja rahutule mõtterajale. Ei aita ju majakas sihti seada vaid merenduses, vaid ka ülekantud tähenduses (kultuurimajakas, moraali­majakas jne). Kui tuletorn on maha jäetud, siis kuidas leida tee koduranda? Tuledeta sadam on pilkastelt pime ja tulvil lohutut sisemist tühjust.

Kui kujutleda hüljatud majakat varemeis, siis kriibib vaatepilt hinge veelgi valusamalt. Varemed ongi teose üks mõttetelg. „Hüljatud tuletornide ajaloo“ mõte pärineb allikast, millele Kõrvits on tuginenud nii mõnelgi varasemal puhul – Dolorese lauluraamatust. Kes oli Dolores, ei tea vist keegi, aga räägitakse temast igatahes imelugusid. Dolores olevat osanud lindude keelt ja tundnud taimetarkust. Peale selle jättis ta endast maha lauluvihiku, mille helilooja vanas mahajäetud ja lagunevas (!) majas luusides muu risu keskelt leidis. See sisaldanud ka seitset pliiatsijoonistust vanadest tuletornidest nii Eestis kui ka mujal. Kõrvits seletab, et „kõige viimasel lehel oli kujutatud asustamata Howlandi saarel asuvat lendur Amelia Earharti mälestuseks püstitatud pooleldi lagunenud väikest majakat. (Kust võis Dolores teada selle majaka olemasolust?) Pliiatsiga oli sinna juurde kirjutatud havaikeelne sõna aloha. Aloha’l on palju tähendusi: armastus, rahu, kaastunne, halastus ja seda kasutatakse ka lihtsa tervitusena.“

Viide Earhartile ja Howlandi saarele joonib veelgi alla eleegilisi motiive. Ameeriklanna Amelia Mary Earharti julgustükid on lennunduse ajaloos hästi teada: 1928. aastal ületas ta Atlandi ookeani kolmese meeskonna liikmena ja 1932. aastal üksinda, 1935. aastal sooritas ta esimese soololennu Honolulust üle Vaikse ookeani Californiasse. Lennupiloodid nagu Earhart või Charles Lindbergh olid toona üleilmsed kuulsused, kelle iga sammu jälgiti ajakirjanduses kiivalt ja keda jäljendati kuni rõivamoeni välja. Earhart oli lennunduse tuline eestkõneleja, kuid niisamuti sümboliseeris ta Esimese maailmasõja järel aset leidnud sotsiaalseid muutusi, mis soosisid emantsipeerunud ja teotahtelise naise esiletulekut. 1937. aasta juuli alguses, kui Earhart üritas lennata ümber maailma, jäi tema lennuk Howlandi saare lähistel kadunuks. Päästeoperatsioonist kirjutati palju ka siinsetes ajalehtedes. Uudispealkirjad andsid tunnistust süvenevast lootusetusest: „Amelia Earhart loodetakse päästa“, „Kadunud naislendur siiski elus?“, „Amelia Earhart siiski kadunud“, „Mrs. Earharti leidmine lootusetu?“ 14. juulil jäi üle vaid sedastada: „Earhart hukkunud. 60 lennukit otsisid teda asjatult“. Tema kadumise asjaolude ümber on sestpeale ringelnud mitmesugused oletused ja legendid. Veel kaua lootsid tema andunumad austajad, et ehk ta imekombel siiski pääses.

Varemelembus kui inspiratsiooniallikas

Howlandi saarel asuv Earhart Light ei ole tuletorn sõna õiges mõttes, vaid päevane navigatsioonimärk, mis Teise maailmasõja ajal hävitati, vahepeal taastati, praegu seisab aga unarusse jäetuna ja püsib vaevalt koos. Väliselt ei ütle see objekt mitte midagi, ent on oma kõhetul moel äärmiselt kõnekas. Varemed on olnud kujutavas kunstis ja kirjanduses vägagi soositud teema, mille ümber kujunes mõnel ajastul vaat et omaette žanr. Eriline varemelembus pääses valla XVIII sajandil. Antiiksetest rajatistest innustunud ajastul läksid arhitektuuris kurioosumina moodi võltsvaremed: uusehitistele anti mõnikord tahtlikult ajahambast räsitud ilme, et jäljendada vanade templite ja losside sundimatut väärikust. Varemed ei tundunud sel ajal kaugeltki trööstitud, märk unustusest ja hooletusest, vaid neid peeti just aristokraatlikuks ja ihaldusväärseks. Pealegi haakus mõte looduse meelevalda jäetud ehitisest vägagi meeldivalt rousseauliku loomulikkuse esteetikaga. Kui XVIII sajandi lõpupoole ja XIX sajandi alguses sugenes romantism, sai varemetest ja kalmistutest poeedi öine inspiratsiooniallikas. Lagunenud kirikutes ja kloostrites aimati ühtaegu gootilikku õõva, salapära ja ülevust. Praegusajal ümbritseb varemeromantika eelkõige endisi tööstusrajatisi: kui vahepeal peeti neid mineviku inetuteks armideks, siis nüüd tõmbab nende roostene aura kultuurilembesi vastupandamatu jõuga enda poole.

Hüljatud tuletorn seostub ühtaegu avara ja ängistavaga. Mitmemõttelisus avaldub ka „Hüljatud tuletornide ajaloo“ helikeeles, kus põimuvad selge temaatiline alge ja sellele samal ajal sekundeeriv mõrkjas materjal kõrgemas registris. Midagi sarnast võib vähendatud mõõtkavas täheldada näiteks Kõrvitsa klaveripalas „To the North …“ ehk „Põhja …“, mis tuli esiettekandele aasta tagasi festivalil „Virmalised“. Seega on kiusatus kirjeldada seda loomelaadi kui omamoodi „virmaliste tehnikat“, on ju virmalistega seotud kõlakujutelmadel oluline koht varasemaski eesti muusikas. Veel üks tabav, ehkki mitte just sageli tarvitatav mõiste on „samaaegne kontrast“ (erinevalt niisugusest kontrastist, mis tekib ajaliselt üksteisele järgnevate sündmuste vastandamisel). Neil puhkudel tajutakse muusikat rahutu ja nihestatuna, isegi kui pealispinnal on see tüüne nagu tuulevaikne meri. Mõtteliinide põimumine ja vastandumine püüab tähelepanu ja sunnib esitama küsimusi. Kõrvitsa sümfoonilises mõtlemises ei kujune draama niivõrd ajateljel, vaid avaldub lakkamatult teemakihtide omavahelises hõõrumises.

Kui muud tähenduskihid kõrvale jätta, siis on „Hüljatud tuletornide ajalugu“ ennekõike mereaineline teos, millesarnaseid ei olegi eesti muusikas (üllatuslikult?) kuigi palju. On muidugi mereainelisi soolo- ja koorilaule, madruse- ja kaluriteemat, ka lihtsalt mere­ainelisi kõnekujundeid, aga sellele vaatamata tundub meri olevat liiga kauge ja arusaamatu, et seda otsesõnu kõnetada. Muusikaliselt on oldud pigem metsa kui mere poole. Kui merd kujutatakse, siis ikka mäsleva ja laineid pritsivana nagu Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ tormikooris või Villem Kapi kooripoeemis „Põhjarannik“ („Rannik kui hüppel rünnakuhoos: manner ja meri siin sülitsi koos …“). Mereaineliste orkestriteoste seas on eriline koht Eduard Oja sümfoonilisel pildil „Mere laul“ (1942), nimetada võib ka „Kaluri laulu“ Heino Elleri sümfoonilisest süidist „Valge öö“. Tormine meri olevat olnud Elleri „Öö hüüete“ ja Tubina teise sümfoonia „Legendaarne“ poolvarjatud inspiratsiooniallikas. Sissepoole pööratud on mõtisklus Cyrillus Kreegil: „Vaikne meri, tasa liigud tuule käes. Kui su vaiksel, selgel pinnal paadiga ma liuglen, tuleb siis mul vaikne mõte siit maailmast lahkuda …“. Mereteema on meil Läänemere nägu: see on salapärane, heitlik ja ähvardav, ent sisemerena puudub selles ookeani avar hingus ja seikluslikkus.

Ehtsaksalik mängulaad

Kontserdi ülejäänud kava sisustas Johannes Brahmsi muusika. Merega seostub Brahmsi eluloos üks isemoodi seik: 1876. aastal nimelt ei soostunud ta minema Cambridge’i ülikooli audoktori tiitlit vastu võtma just seetõttu, et pelgas merereisi üle Inglise kanali. Tõenäoliselt oli see siiski vaid ettekääne, vabastamaks end tseremoonial osalemise tülikast kohusest. Tema viiulikontserdist, mis kanti ette sakslanna Antje Weit­haasi soleerimisel, ei saa kuulajaskond täis ega lähe lõhki. Brahmsi muusikast ja selle esitustraditsioonist kõneldes tähtsustatakse mingit erilist ehtsaksalikku mängulaadi või kõla. Vähesed teavad, mida see täpselt tähendab, aga kui see on tõesti olemas, siis Weit­haasi mängus uskusin seda tajuvat: see oli detailitundlik ja lüüriline, toomata samas ohvriks tehnilisi žeste. Umbes kolmveerand tundi kestev serenaad nr 1 D-duur ei jäänud Olari Eltsi juhatatuna venima: pidevalt oli tunne, et dirigent on orkestrist paar sammu ees ja üritab seda endale järele hiivata. Seetõttu mindi materjalist kohati liigagi väledalt üle ja pastoraal­susest läks üht-teist kaduma. Aga maitsed ongi erinevad, nii nagu igal majakal on oma tuli.

„Hüljatud tuletornide ajalugu“ laiendab mereteemat introspektiivsemate ja abstraktsemate seoste suunas. Kui Eduard Ojalt küsiti kord tema „Mere laulu“ loomis­loo kohta, siis väitis ta, et „ei lähtu oma loomingus objektiivsest, vaid puht hingelisest psüühilisest seisukohast. Kui ma tegin oma „Mere laulu“, siis ei püüdnud ma seal kujutada mitte merd tema laulude ja kohisemisega, vaid tundeid, mida võib meri teataval juhul inimeses äratada.“* Usun, et see tõdemus kõlbab mingil määral iseloomustama ka Tõnu Kõrvitsa teost. Ei kõnele see ju üksnes tuletornidest ja merest, vaid kõigest, mis kadunud, unustatud ja varemeis, olgu otseses või ülekantud tähenduses.

* Vardo Rumessen, Varjus ja valguses. Eesti Raamat 2007, lk 82.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.