Joonas lähetati Berliini
25. veebruar 2018.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva-aastal pudenevad huultelt argipäevaga võrreldes veelgi enam laused Eesti kultuuri maailma viimisest, tugeva kultuurilise identiteedi tunnetamisest või Maarjamaa asetamisest maailma muusikakaardile. Vaagitakse tehtu üle, patsutatakse tegijatele tunnustavalt õlale, koostatakse lehekülgede kaupa kultuuripoliitika uusi arengusuundi ning sätitakse eesmärke ja latte. Sõnapaariga “Joonase lähetamine” seostuvad paljudel ilmselt samad mõtted ja tunded – need õilsad ja sügavad, rahvusjuurteni ulatuvad, sest Rudolf Tobiase ja kogu Eesti muusikaloo esimese ja suurima oratooriumi ristitee on paljudel mälus tallel.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva-aastal pudenevad huultelt argipäevaga võrreldes veelgi enam laused Eesti kultuuri maailma viimisest, tugeva kultuurilise identiteedi tunnetamisest või Maarjamaa asetamisest maailma muusikakaardile. Vaagitakse tehtu üle, patsutatakse tegijatele tunnustavalt õlale, koostatakse lehekülgede kaupa kultuuripoliitika uusi arengusuundi ning sätitakse eesmärke ja latte. Sõnapaariga “Joonase lähetamine” seostuvad paljudel ilmselt samad mõtted ja tunded – need õilsad ja sügavad, rahvusjuurteni ulatuvad, sest Rudolf Tobiase ja kogu Eesti muusikaloo esimese ja suurima oratooriumi ristitee on paljudel mälus tallel. Puuduliku ettevalmistusaja ja kidura esituskoosseisu tõttu läbi kukkunud esiettekande järel Leipzigis (1909) elas “Joonase” käsikiri kaheksakümmend aastat vaikivat elu, saades vaid haruarva jupikese kõlamise au. Näiteks 1913. aastal õnnistati “Sanctusega” sisse Estonia teatrimaja. Pilt pildi järel sai suurteos taas kõlajõu ning 1989. aastast peale on seda esitatud üle paarikümne korra. Algul Peeter Lilje ja hiljem Neeme Järvi ning Arvo Volmeri lavavägede juhtimisel. Tõsi, välismaal sagedamini kui Eestimaa pinnal.
Vardo Rumesseni poolt restaureeritud “Joonase” esimest terviklikku ettekannet Peeter Lilje dirigeerimisel 1989. aastal ei unusta küll vist ükski saalisviibija ega ka Estonia fuajees treppidel trügija, keda istekohaga ajaloolisel hetkel ei õnnistatud. Võimsate helide tormis taasavastas publik justkui pooleks sajandiks maapõue peitunud jändrikud kohakuuluvuse juured ja ühes sellega eestlaseks olemise enesekindluse. Sellest peale on Tobiase suurteos kujunenud kultuurilise kestvuse märgiks, mis kasvõi alateadlikult seostub rahvale Eesti kultuuriliste väärtuste taasteadvustamise ja püsimajäämisega. Mis võinuks siis olla Eestile tema sajandal sünnipäeval parem kingitus kui mitte “Joonase” väärikas ettekanne ERSO ja Neeme Järviga maailma ühes parimas saalis – Berliini kontserdimajas – , olles samal ajal ka pidulik kultuuriline külakost, mille eestlased saksa publiku jaoks kaasa võtsid.
1821. aastal esialgu teatrisaaliks ehitatud Berliini üks parima akustikaga saale, mis kontserdisaalina tegutseb alles mõnedkümned aastad, mahutas Tobiase kaljurahnu mõõtmetega teose allakirjutanu kõrvade jaoks esimest korda täielikult ära. Kodune Estonia on alati selleks puhuks nii umbes poole jagu liiga kitsukeseks jäänud. Kohtusin Neeme Järviga Berliinis “Joonase”esimese proovi vaheajal ning tõdesime üheskoos, kuidas teos Berliini toredas saalis ometigi kogusuuruses vabalt kõlada sai. “Uut kontserdisaali Tallinnas minu silmad kahjuks ei näe. Meie klassikaline muusika kaotab väga palju sellega, et meil ei ole seda kuskil teha. Lükkame ikka aasta edasi, ehitame teid ja spordikeskusi, aga peaks midagi tegema ka meie muusikakultuuri arenguks,” lausus Järvi. Suuremõõtmelistest kooridest tunneb maestro samuti puudust. “Lätlased oskavad oma kooritraditsioone austada ja neil on suurepärane koor “Latvija”, aga eestlased ainult arvavad, et oleme koorimaa. Ei ole. Me oskame hästi laulupidusid teha, aga suuri professionaalseid koore meil praegu ei ole. Kuid lätlastega on Berliinis muidugi tore koos laval olla mõlema riigi 100 sünnipäeva-aasta puhul.”
Õhtuse suursündmuse valmistas samal päeval menukalt ette lõunamuusikakontsert, kus ERSO kontsertmeister Triin Ruubel esitas koos oma pianistist kaksikõe Kärt Ruubeliga Eesti heliloojate viiulimuusikat. Berliini publiku huvi oli ka kell 14 rohke, sest miks mitte veeta lõunapaus kõigepealt kohvitassi ja seejärel põneva muusika seltsis. Lisaks “Joonasele” oli Berliinis tänu Baltikumi festivalile enneolematus koguses Eesti muusikat ja artiste. Kontsert Arvo Pärdi muusikast, kus helilooja ise kohal oli, Maarja Nuut programmiga “Une meeles”, Nordic Pulse ja Kristjan Järvi, Raivo Tafenau kvintett, noored muusikud Robert Traksmann ja Rasmus Andreas Raide ning Rahvusooper Estonia poistekoor ja Hirvo Surva. Kuid see pole veel kõik, sest märtsis kantakse kolmel õhtul ette Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni suurprojekt “Aadama passioon”. Millal küll selline kultuuridessant Euroopa ühte tähtsamasse muusikalinna jälle pääseb – kas veebruaris 2118?
Pöördudes tagasi “Joonase” juurde, oli see tõeliselt suurejooneline ettekanne, mis EV100 loos jääb kindlasti oluliseks kultuurimärgiks. Orkester kõlas avaramalt ja rikkamalt kui kodusaalis Estonias. Solistid Annely Peebo, Susanne Bernhard, Johann Tilli ja Dominik Wortig olid tasemel. Ain Anger Joonase rollis oli lausa vapustavalt hea. Parim, keda üldse võiks ette kujutada. Kui ettekande kallal norida, siis ebakõlasid leidus kooride partiis. Ent Cantus Domuse, Berliini toomkoori ja poistekoori jaoks oli tegu värske teosega, nii et olukord on mõneti vabandatav. Erilist värvi ja toredust andis ettekandele juurde Piret Aidulo orelipartii. See, et Berliini nõudlik ja kriitiline publik püsti seistes aplodeeris, ütleb mõndagi. Traditsioone ei hüljatud, sest ka Berliinis läks “Sanctus” kordamisele. Suure rahvahulga seast leidsin üles briti muusikakriitik David Nice’i, kes tõdes pärast teose esmakordset kuulamist, et on Tobiase atmosfäärilisest ja traditsioone austavast helikeelest vaimustatud ja et selline suurteos vääriks ettekannet Londonis maailma ühel suurimal klassikafestivalil “BBC Proms”, mis toimub umbes 6000 inimest mahutavas Royal Albert Hallis.
Pole olemas võimatuid unistusi, vaid ainult piiratud ettekujutus võimalikkusest.