06. juuni 2017.
1995. aasta kevadel Tallinnas otsisime Neemega pikalt hetke, mil ta on võimalikult rohkem päevi ühes kohas, ja ka lähedal Tallinnale, kus saaksime tema muusikategemiste ja eluloo meenutused linti võtta. Jäime pidama Göteborgi 1995. aastaaugustikuu algusesse, mil Göteborgi Sümfoonikud (GSO) olid koguni viie kontserdiga kergejõustiku MM-võistluste kultuuriprogrammi kutsutud.
Enne Göteborgi sõitu arutasime koos hea sõbra Vardo Rumesseniga Prangli saarel (olin seal rahvamaja juhataja ja kooli muusikaõpetaja ametis), mida peaksime oluliseks Neeme mälestustest raamatu jaoks teada saada. Neeme on haruldane vestleja.
Ostsin kaubamajast uue diktofoni ning kohe ka vaba riigi kodanikuna lennupileti Göteborgi. GSO oli vaieldamatult linna tähtsaim visiitkaart, see oli juba lennujaamas mitmetel stendidel ja plakatitel märgata. Neeme oli lennujaamas vastas. Saabumispäeva õhtul istusin juba GSO kontserdil, mida juhatas peadirigent Järvi. See oli omamoodi õhustikuga õhtu, sest publiku hulgas oli palju tippsportlasi. Neeme oli MM-i kavadesse pannud Carl Orffi “Carmina burana”, Jean Sibeliuse süidi “Kuningas Christian II”, Brahmsi Viiulikontserdi jms.
Sain peavarju hõimlaste Otto ja Rita Reimo kodus (Otto oli muuseas ka Veljo Tormise hõimlane) ning jalgratta, millega sõitsin hommikuti kontserdimajani, sealt läksime koos Neemega üles vanalinna tiigiga parki. Otto käis meid tiigi ääres pildistamaski.
Göteborgi saabumise järgmisel hommikul istusime juba Neemega koos lindistusseansse alustades, ja nii kokku kaheksal päeval, ikka vanalinna vaikses pargis Vesiroosi tiigi ääres, peaaegu alati kella kaheksast hommikul. Neeme ütles: “Ei pea nii kaua magama, teeme aga hommikul varem, ja rahulikult”. Vahel tõstsid orkestriproovid meie hommikuse aja pisut mujale, mõnikord rääkis Neeme juba pargiteel üles vanalinna midagi nii põnevat, et pidin diktofoni käivitama. 13. augustiks olime lindile jäädvustanud rohkem kui 20 tundi vestlusmaterjali. Järgnes salvestatu mahakirjutamine Tallinnas, see toimus sügisel ja järgmisel kevadel, tollal veel käsitsi, paberile. Käekiri oli mul väga väike (et ruumi kokku hoida?). See oli liiga tugev koormus silmadele. Käsikirja originaal asub teatri- ja muusikamuuseumis, lindistused on raadio arhiivis.
Minu sõidust ja toodud salvestustest oli Neeme Järvi kaudu saanud teada Sirje Endre, kes soovis sellest ülevaadet saada. Ta hakkaski siis juba raamatut planeerima, 1996. aasta sügisel alustasin mina raamatu käsikirjaga, nüüd juba Endre kirjastusele, tähtajad lähenesid, pinge oli suur. Siis saavutas Sirje ka selle, et Urmas Ott sai sõita New Yorki, kus Neeme sealses korteris, Metropolitan Opera vastas üle väljaku, tegi ta omapoolse kiire intervjuuosa. Palju probleeme lahenes Neeme üsna korras arhiivikaustade abil, mis olid ilmselt abikaasa Liilia kokku pandud, ja Neeme saatis arhiivi pidevalt värsket lisa. Ka neist aastatest, mis meie suunal olid suletud. See oli uskumatu, kui palju Eesti dirigendist kõikjal kirjutati! Inglisekeelsed arvustused tõlkis keelepedagoog Maiu Merevoo, keeletoimetajaks Maris Makko. Kui raamatu põhiosa oli paigas, toimetasin põhjalikult üsna vigaderohket kontserdipäevikut ning diskograafiat. Need on nüüd korrektsed ja rännanud niisugustena edasi me järgmistesse raamatutesse. Mõtlen aga siinjuures, kas suudaksime ka Neeme kohta 60 aasta jooksul avaldatud mitmekeelse pressi kunagi kord tervikuna arvutisse jäädvustada?
“Maestro” tagaküljel on järgmised read, pärit ajalehest Chicago Tribune: “Neeme Järvi dirigendikarjäär on üks suuremaid fenomene viimase aja muusikaloos. Eriti üllatav on see, et ta sündis väikeses Eestis, ühes hilisemas Nõukogude vabariigis, millest vaid vähesed on kuulnud. Kuidas sai selline väike maalapp korraga anda meie ajastule rahvusvaheliselt nii kuulsa dirigendi!”
Raamatu esitlus toimus Estonia kontserdisaalis 1997. aasta maikuul, mil Järvi juhatas ERSO ees kontserte Tallinnas ja Tartus. Juubelikontserdid leidsid aset enne Detroitis ja siis Göteborgis, 1997. aasta 4. juunil olid Konserthusetis publiku ees Neeme, Paavo, Maarika ja Kristjan Järvi.
Neeme pühendas raamatu oma ema mälestusele, keda ta polnud pärast Eestist lahkumist 1980. aastal enam näinud. 1997. aasta märtsis oli GSO mänginud kolm eri kava Viini Musikvereinis, ja saanud kuulsaima saali residentorkestriks(!). Kohe pärast juubelisünnipäeva oli GSO-l ees suur, kaheksa kontserdiga reis Jaapanisse, mille esimese õhtu kava alustas ta Eduard Tubina süidiga balletist “Kratt”. Tänu Neeme Järvile on Göteborgi Sümfoonikud Rootsi esimene ja siiani ainus Rootsi rahvusorkester.
Valiku minu lindistatust Neeme Järviga Göteborgis andis Klassikaraadio eetrisse viies pikas saates 1998. aaasta märtsis nimetuse all “Ema saatis mind muusikuna maailma”.
2001. aastal andis SE&JS välja teise raamatu Neeme Järvist pealkirja all “Encore!”. See oli algselt Detroiti Sümfooniaorkestri tellimus vastavalt Järvi soovile inglisekeelsena. Detroit viivitas tellimuse vormistamisega ja Sirje Endre otsustas raamatu anda välja enne eesti keeles. Peategijate meeskond jäi samaks. Lisasime „Maestro“ kroonikatele veel viiel viimasel aastal juhtunu, täiendusi tuli ka mujale, sh produtsentide Sirje Endre ja Urmas Oti soovitud päris uues vormis minu koostatud kroonika “Aeg & elu”, mis oli juba varem Detroiti jaoks kavandatud. 2003. aastal ilmuski SE&JSi kirjastatuna “Encore!” ka inglise keeles, pealkirja all selgitusena: Urmas Ott. Interview / Priit Kuusk. A Life for Music.
Neeme kohta valdavalt inglise keeles kirjutatu tuli nüüd taas välja otsida ja valida, et anda see algkeeles. Tõlke eesti keelest tegi Ilvi Jõe-Cannon. Vajaks tunnustamist, et need kolm raamatut ja veel neljanda, luksusliku kahes keeles juubelialbumi “Neeme Järvi. Kunstniku elu” (2007), on erakordselt kaunilt kujundanud Rein Seppius.
* * *
Täna ja homme ning reedel tähistab ERSO oma kunstilise juhi maestro Neeme Järvi juubelit kolme piduliku kontserdiga – 6. ja 7. juunil Estonia kontserdisaalis ning 9. juunil Peterburi Maria teatris. Külalised saabuvad Tallinna üle kogu maailma, tulemas on esindajad paljudest orkestritest, mille arengusse Neeme Järvi peadirigendina on jätnud särava jälje: Göteborgi Sümfoonikud, Šoti Kuninglik Rahvusorkester, Detroiti Sümfooniaorkester, Haagi Residentie-orkester, New Jersey Sümfooniaorkester, Orchestre de la Suisse Romande Genfist ning loomulikult ühinevad nendega Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Rahvusooper Estonia.