Ootus ja ootamatus lavalaual
03. veebruar 2017.
/…/ 13. I tuli ERSO ette noor kreeka dirigent Dimitris Botinis (30), kellest vene muusika tõlgendused on teinud Venemaal oodatud külalise. Eesti publik teda oodata ei osanud, küll aga müüb saali koos vahekäigu ja postitagustega alati välja Ivari Ilja klaverimäng. Iljal on suurmeistri küpsus ja lavatarkus ning ta esineb just nii, nagu võiks oodata – publiku tähelepanu pelgalt lavale sammumisega enesele naelutades ja seda teose lõpuni hoides. Oskus kõneleda suurele saalitäiele on tal kaasasündinud anne. Laia publikuga kõneleb alati ka Tšaikovski esimene kontsert, mis samuti saalitoole tühjaks ei jäta. Pärast Ljadovi „Kikimorat“ saabusidki oodatud uhked akordid ning säärast kõrvulukustavalt elevat vaikust ei ole publikus ammu olnud. Tšaikovski eluajal levis muide veel eelmine redaktsioon kontserdist, kus kuulsad akordid kujutasid pigem pehmemaid arpedžeeritud saatehääli, mitte solistlikku pompoosset avangut ja üldse oli teose karakter pigem schumannlik ja lüürilisem (versiooni on põhjalikult uurinud Kirill Gerstein). Publik tunneb aga hilist varianti ja ootab massiivset toretsevat elamust, mida selgi korral pakuti. Klaverikontsert tõi Iljale 1980. aastal vabariiklikul konkursil II preemia ning praegunegi etteaste oli väärikas ja tehniliselt särav. Tohutu energialaeng läks solistil kolme osa võimsa arengukaare ehituseks ja uhkeim oli teose kõlajõulisem poolus. Kahju on sellest, et pisut vähem jagus tähelepanu vaikse muusika värvimiseks ja laulvat kõlasoojust detailidele. Paar orkestriloginat õnneks üldmuljet ei rikkunud. Kontserdi teises pooles kõlanud Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud“ olid viimaste aegade parimad, mida ERSOlt kuuldud on.
/…/