ERSO sirutas Kölni filharmoonia saalis tiibu

Kölnis kõlas ERSO esituses moodne klassika, et luua sildu inimese ja inimese vahele.

On eelmise neljapäeva keskhommik. ERSO jõuab Kölni, kus neid tervitab kevad, mis on Tallinnast vähemalt kahe nädala jagu ees. Sirelid lõhnavad nii tugevalt, et neid on tunda ka vahepeal rohelisse eeslinna eksinud päraleveobussis, mis viib varajasest lennust veel veidi roidunud orkestrandid Düsseldorfi lennujaamast Kölni kontserdimajja. Kuulsa toomkiriku ja kurikuulsa rongijaama kõrvale 1980-ndatel ehitatud kontserdimajja jõudes võetakse väike snäkk. Pärast paari tundi puhkust toimub peaproov ja kohe kontsert otsa. Peaaegu 24-tunnine tööpäev nõuab muusikutelt väikest eneseületust. Mõni leiab abi magamisest, mõni käib hotellis saunas. Kuid õhtul on näha ja kuulda, et ERSO on end kokku võtnud ja läikima löönud.

Kutse Kölni saatis festival Acht Brücken (Kaheksa Silda), mida korraldab samanimeline sihtasutus Kölni linna ja liidumaa ringhäälingu WDR-i abiga 2011. aastast. ERSO-t soovitas festivalile Paavo Järvi. Kuna Järvi ei saanud ise dirigeerida, soovitas ta noort hollandlast Bas Wiegersi. Festivali nimi tekitab kohalikus publikus segadust. Mis pagana kaheksa silda? Paar atsakat härrat vaidlesid veel enne ERSO kontserti saalis üle pingiridade: kas sillamotiiv tähistab hingesidet või on festivali ristiisad need kaheksa silda, mis ühendavad Kölnis Reini kaldaid? Õige vastus: mõlemad.

ERSO Kölni kontsert satub päevale, kui Saksamaa tähistab Kristuse taevasse minemise püha ja meestepäeva. Traditsioon nõuab, et sel päeval voolaks õlu ojadena. Naljaga pooleks võib öelda, et sedakorda seisavad Kölni vanalinnas õhtumaise kristliku kultuuri eest Kölschiga immutatud saksa mehed, kes skandeerivad baaride ees poplaule („Verdammt – Ich will Dich nicht, Ich will Dich nicht verlier’n”), ja ERSO, kes esitab Arvo Pärti ja Galina Ustvolskajat. Kontrast missugune, sotsiokultuuriliselt väga hõrk olukord.

Festival on tänavu kantud teemast „Muusika ja usk” ning programmi esinimi on vene helilooja Galina Ustvolskaja (1919–2006). Pole sugugi üllatav, et usuteemaline festival teeb kummarduse just vene heliloojale. Nagu ütleb kultuuriloolane Boris Groys: Venemaa on lääne mitteteadvus ja kes sobiks seda staatust paremini iseloomustama kui Ustvolskaja, kelle loomingust kuuldakse nii kirjeldust trotsivat vene hinge, sealseid maastikke kui ka poliitilisi kataklüsme. Samal ajal on Ustvolskaja mõtlemiselt ja helikeelelt täiesti autonoomne helilooja, ka muusikaproffidele veel suhteliselt tundmatu. Erand polnud ka ERSO orkestrandid, kellel festival palus mängida Ustvolskaja repertuaarist 1. ja 2. sümfoonilist poeemi. (Nõukogude ajal Ustvolskaja oma teoseid ei avaldanud ja ka pärast NSV Liidu lagunemist on teda vähe esitatud. Üks põhjus peitub selles, et tema teoseid on väga raske mängida.) Dirigent Wiegers rõhutab veel peaproovis orkestrile: Ustvolskaja pole soveti helilooja, vaid siseemigrant. See eristus on tema muusika tajumiseks oluline.

Orkestriga üheskoos

Pinnin peaproovieelsel supipausil muusikutelt, kas oli raske kolme päevaga Ustvolskaja palad ära õppida. Selgub, et mitte eriti. „Oleme harjunud kõike nii kiiresti õppima, kolm proovipäeva pole meie jaoks midagi erilist,” räägib klarnetist Helena Tuuling. „Kui partiides on keerulisi kohti, siis ületame orkestriga need raskused kõik koos,” annab kõigest aasta ERSO-s mänginud Tuuling käigult orkestritöö olemusele ilusa hinnangu. Tal on mängida ka üks soolo ja sellele mõtleb ta pisut küll.

Mõned tunnid hiljem on filharmoonia 2000-kohalisse saali maanduvat ufot meenutava laearmatuuri alla ERSO-t kuulama kogunenud tuhatkond inimest. Publikus annab tooni hall juus, kuid on ka rastapatse. Esimeseks esitab orkester oma vana tuttavat: Pärdi „Lamentatet”. Solist klaveril on Kölni muusikatäht, 30-aastane Olga Scheps. Moskvas sündinud ja kuueaastaselt Kölni kolinud Schepsi saadab pressi pinev huvi. Ka peaproovis roomas tema ees laval fotograaf, et püüda kaadrisse Schepsi käed, mida üks kohalik väljaanne on nimetanud Kölni kõige väärtuslikumateks käteks. Selline publicity teenib ka kõrgemat eesmärki: süvamuusikat ei hoia elus ainult heliloojad ja muusikud, vaid ka tõsine, hästi informeeritud publik.

Scheps mängib Pärti, talle olemuslikult võib-olla veidi võõrast heliloojat, väga subtiilselt. Ta on klaveri taga kui plastiliste liigutustega sensuaalne tantsija, kuid ta käed ronivad mööda klaviatuuri nagu kaks kindla eesmärgiga tarantlit. Scheps ei tee muusikasse süvitsi minemise kulul mängu ilus kompromisse ning tema tõlgendus on oma kerguses uus ja huvitav. Kui proovis kippus orkester valjususega Schepsi veidi „ära sööma”, siis kontserdil on tasakaal paigas, kuigi orkestri ja solisti temperamentide erinevust on tunda.

Ustvolskaja esitus tekitab soovi teda veel kuulata. Just valjemad kohad kõlavad säravamalt ja teises palas on juba hästi kuulda Ustvolskajas tärkavat mässulisust. Pärast võrdlemisi lühikest kontserti lavalt lava taha pudenenud muusikud kiidavad ühel häälel Kölni kontserdimaja saali: „Nii hea ja lihtne oli mängida.” Väiksel vastuvõtul voolab samuti õlu, saksa komme on suruda esinejale kohe väike klaas pihku. Muusikute pingelangus ja hea tuju on füüsiliselt tajutavad. Viiuldaja Tõnis Pajupuu, kes on ERSO-s 1983. aastast, räägib, kuidas keegi vihaselt saalist lahkus. See ei morjenda teda eriti. Täna õpib orkester aga juba uut kava: reedel on hooaja lõpukontsert Kristiina Poska juhatusel. Uued noodid kätte ja let’s go!

Ajakirjaniku reisi toetas Eesti riiklik sümfooniaorkester.

Mida arvas Kölni publik?

Francisca, õppinud fagotti ja soovib saada muusikakriitikuks, kahekümnendates. “Kuna olen Pärdi “Lamentatega” palju tegelenud, siis märkan muidugi orkestri mängus ka vigu, aga ma väga tunnustan Eesti orkestrit, et ta selle teose mängida võttis. Olga Scheps oli väga hea, ta mängib nii hingestatult! See on muljetavaldav, kuidas ta hoiab tooni ja siis selle vabastab. Samuti kuidas ta peaaegu märkamatult suhtleb orkestriga ja dirigendiga. Kahjuks ei tulnud see küll kogu aeg välja.”

Ernesto, tuli kontserdile oma emaga, kolmekümnendates. “Oleksin soovinud siin festivalil kuulata ka heliloojaid 20. sajandi esimesest poolest, näiteks Schönbergi koolkonnast. ERSO ja Scheps said hästi hakkama. Hea, et kavas oli vaikne “Lamentate” paigutatud kava algusesse ja valjemad teosed järgnesid sellele. Teistpidi poleks kava töötanud.”

Dirigent Bas Wiegers

Kuidas teie töö ERSO-ga kulges?
Meil oli paar fantastilist proovipäeva Tallinnas ja nüüd oleme teinud ühe proovi Kölni suurepärases saalis. Kuna see saal on nii võimas, siis on kohe kuulda, kuidas ka orkester ennast võimsamaks teeb.

Tegite proove Estonia kontserdisaalis, mis on palju väiksem kui Kölni saal. Kas see on väljakutse?
Taoline olukord nõuab alati natuke harjumist ja nuputamist. Tuleb lasta muusikutel mängida ja nende mängustiilil ja kõrval uute tingimustega harjuda. See võtab alati umbes pool tundi. Uus saal on nagu uued kingad – mõnda aega on nad ebamugavad, aga kui sa oled nad sisse kandnud on väga mugav.

Kuidas te ERSO-t iseloomustaksite? Millised jooned teda teistest sümfooniaorkestritest eristavad?
Juba esimesel päeval kuulsin, et keelpilli-saund on väga erinev sellest, millega ma olen harjunud Hollandis või Saksamaal. See on väga kindel ja tihke. See mulle meeldib. Eriti muusika jaoks, mida nüüd koos esitame. Samuti see, kui kiiresti nad reageerivad, kui olen palunud neil midagi muuta. Distsiplineeritud orkester kõlab väga rumalalt, ma ütleks parem, et nad on väga nutikas orkester. Nendega on meeliv töötada.

Kuidas sobib ERSO esitama Pärti ja Ustvolskajat?
Väga hästi! Pärti on nad juba palju mänginud, seda pala tunnevad nad läbi-lõhki.

Kuid Ustvolskaja oli ka neile veel tundmatu nimi?
See on neile uus ja see tuli välja juba esimeses proovis. Nii et pidime veidi ennast kurssi viima. Aga orkester õppis väga kiiresti. ERSO kõlas on vene kooli mõjutused ja see muidugi aitas palju Ustvolskaja mängimisel.

Ustvolskaja on Kölni festivali esinimi. Miks ta on aktuaalne just praegu?
Ta suri aastal 2006, seega möödub ta surmast kümme aastat. Ma arvan, et nad tahtsid seda tähistada. Ta kirjutas palju, kuid pani palju kõrvale. Seega peaaegu kõik, mis on temast avalikkusele on jäänud, kõlab sellel festivalil. Meie mängime tema varajaseid teosed, mis on kirjutatud viiekümnendate alguses. Seal on kuulda tema Shostakovitši mõjutusi. Talle kindlasti ei meeldiks, et ma nii ütlen, kuid see on tõsi.

Kas Ustvolskaja varasemaid palasid on lihtsam mängida kui tema avangardsemaid teoseid?
Lihtne on raske sõna. Ma ei ütleks nii, sest miski pole lihtne. Kuid on tõsi, et need palad on avatumad neile on kergem läheneda. Hiljem muutub ta ekstreemsemaks ja tema esitamine nõuab ekstreemsemat pauerit.

Tegite peaproovis palju märkusi, kas teile tundub, et miski pole kunagi perfektne?
Me ei aja taga perfektsust, vaid lihvime esitlust. Pealegi see on kontsert, mitte CD salvestus. See ei pea olema perfekte. Mulle on oluline detailidega töötada, et saaksime need unustada ja keskenduda terviku nautimisele. Raske on minna kontserdile orkestriga, kellega sa pole kunagi varem kontserti andnud – orkester muutub kontserdil oluliselt, palju erksamaks ja eredamaks.

Loe artiklit Eesti Päevalehe kodulehel.