Nüüdisaja kunstmuusika (hull) julgustükk Mikk Üleojalt
22. märts 2016.
Tõele au andes oli saalis pisut vähem publikut kui tavapärasel puupüsti täis rahvusorkestri kontserdil, ometi kujunes sellest üks erutavamaid õhtuid.
Kontserdi esiloo autor, 1960ndatest tõusuteed alustanud Briti helilooja Gavin Bryars (1943) on Eesti muusikapublikule teada. Tema «Titanicu hukkumine» (1969) ja «Jesus’ Blood never failed me yet» (1971) on meilgi kõlanud menuteosed. Kümnend tagasi algas heliloojal tihedam koostöö RAMiga.
Bryarsi teos õhtu avalöögiks on iseenesest julgustükk – julgus võtta aega. Bryars kirjutas Klaverikontserdi «The Solway Canal» (2010) Hollandi pianisti Ralph van Raati tellimusel ning vastupidiselt sellele suurvormile omasele solisti-orkestri omavahelisele tulevärgile ja tehnilisele virvarrile on helilooja andnud endale õiguse peatada aeg.
Muusika, mille partituur võis kuulamiskogemuse põhjal olla üsna hõre, kätkes üliromantilise kaarega klaveripartiid ja orkestri siidjalt väljapeetud kulgemist. Mullu oma teise sooloplaadi eest aasta klassikaplaadi tiitliga pärjatud Mihkel Pollile sobis romantilisusest nõretav muusika hästi, ta kuulas välja aeglase energia, tema pausid olid mõtestatud.
Bryars on öelnud, et virtuoossus tähendab ka musikaalsust, vähekomplitseeritud teose esitamine on muusikule üks keerulisemaid ülesanded. Teosesse olid põimitud šoti poeedi Edwin Morgani sonetid, mille Eesti Rahvusmeeskoor esitas ühtlase väljakantud tämbriga. Säärane muusika võib orkestrile tunduda lihtne, ent just siin peitubki oht – lineaarsed, kohati staatilised liikumised vajavad interpreedi tihedat mõttetööd ja pingestatust, et teos kannaks. Paaril kohal tundsin küll kergeid libastumisi, kuid üldmulje oli siiski kena ja teos esitamist väärt.
Kontserdi teine teos oli Itaalia nüüdismuusikast. Giovanni Bonato (1961) «Vana vale» esiettekande tegid RAM, ERSO ja metsosopran Annaliisa Pillak. Bonato koostöö RAMiga ulatub rohkem kui kümne aasta taha, helilooja sõnul inspireerib koor teda väga ning mitmed teosed on RAMile pühendatud.
«Vana vale» räägib silmakirjalikkusest, millega saadetakse rindele noored mehed, teos on pühendatud Esimeses maailmasõjas langenutele ja süütult kannatanutele. Bonato loomingu üks tüvirakke on ruumiline kõla, tema teoseid esitatakse ümber kuulajate seistes – vasemalt-paremalt ja peade kohalt kostev ei jäta ükskõikseks, lisaks mängib kaasa esituspaiga arhitektuur-akustika.
«Vana vale» toetub tugevate tekstide valikule: fragment briti poeedi Wilfred Oweni ühest kuulsamast sõjateemalisest poeemist, 12. sajandi benediktiini abtissi Hildegard von Bingeni traktaat, lisaks katkendid prantsuse poeedi Guillaume Apollinaire’i postuumselt avaldatud luuletusest, Georg Trakli lahingut kirjeldavast tekstist ning tundmatu autori seinale kirjutatud mõte. Teose teema aktuaalsus, värvika helikeele ootamatud pursked, kohatine filmilikkus, meeskoori varjunditerohke tuline esitus ja hea teksti edasiandmine ning RAMi dialoog veenva solistiga pakkus õhtu ärevaima pooltunni.
Kontserdi kolmas teos oli vaikuse- ja kõlamaailma piiril rändava Helena Tulve (1972) «Sula». Helilooja esikalbumi nimiloo esiettekanne toimus festivalil NYYD ’99, mõni aasta hiljem võitis see Euroopa Ringhäälingute Liidu heliloominguvõistluse peapreemia. «Sula» oli füüsiliselt tajutav: silme ette kangastus pilt lapsepõlvest, kui vanaema magamistoa aknale öösel jäätunud lumekamakas päikese kammides aina enam alla libises ja lõpuks rohmakalt maha rabises – tuba täitis hele valgus ja lumetõuku meenutasid vaid üksikud langevad piisad.
Mikk Üleoja on eelkõige kooridirigent, töö orkestriga on aga hoopis midagi muud. Eks tähelepanelik kuulaja võiski täheldada kohatist ebatäpsust tema ja orkestri omavahelises mõistmises, kuid dirigendi käe läbi ilmnesid tema muusikalised ideed ja suunitlused, tahtejõud ja kaasamisviisid, mis olid iseäranis sümpaatsed. «Sula» esitus oli väljapeetud eelkõige selle ideelises mõttes.
Ärksamale publikule mõeldud kava (kaasaja kunstmuusika) on Mikk Üleojalt omamoodi (hull) julgustükk. Rahulolu kogetust saame paitada mõttega, et meil on pardal mees, kes suure laeva (nagu seda on sümfooniaorkester) juhtimisel karidele sõitmata hakkama saab. Nagu öeldakse ühes kuulsas multifilmis: pole paha, pole üldse paha!
ERSO ja RAMi kontsert «Sula» 18. märtsil
Solistid Annaliisa Pillak ja Mihkel Poll. Kavas Gavyn Bryarsi klaverikontsert (Eesti esiettekanne), Giovanni Bonato «Vana vale» (maailma esiettekanne) ja Helena Tulve «Sula». Orkestri ees debüteeris RAMi kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.