Kristjan Järvi elab muusikale kaasa. See on tema stiili erilisus
05. november 2015.
Orkestriproovist õhetav Järvi ütleb, et armastab kontserte, sest neis võib alati midagi nihu minna.
Kristjan Järvi silmis on sädemed ja näol naeratus. Sel reedel esitab ERSO tema dirigeerimisel Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi esimesi sümfooniaid ning ETV salvestab sündmuse prantslaste süvamuusikakanali Mezzo jaoks.
Ta on sõbralik ja vahetu nagu vanem vend Paavogi. Kuid miski Kristjani silmades ja naeratuses reedab, et ta suhtub muusikasse nagu teismeline kass lõngakerasse. Temast kümmekond aastat vanema Paavo olekus on rohkem kõutsilikku väljapeetust. Kuid midagi päikesepoisilikku on neis mõlemas. Meil on intervjuuks aega napilt kuraditosin minutit.
Ta pole ainult helilooja, ta näitab, et meie kultuur on vägev, mitte rohutirts kusagil suures metsas.
Kristjan Järvi selgitab alustuseks, et Mezzo on tema tegemiste vastu järjekindlalt huvi tundnud. Kui võimalus tekkis, ühendas ta juba paar aastat tagasi ERSO-ga kokku lepitud kontserdi, Arvo Pärdi juubeliaasta ja telekanali huvi. Miks kõlavad reedel just Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi esiksümfooniad? „See on väga unikaalne kontseptsioon. Ma pole näinud, et keegi oleks seda maailmas teinud. Minu meelest on need sümfooniad ja heliloojad loonud maailmas uusi esteetilisi laineid, mõttelaineid, energialaineid. See on miski, mis püsib ja jääb igavesti siia ega vanane,” lausub Järvi sisemist leeki reetva hääletooniga.
Ta ennetab hoogu sattununa mu järgmist küsimust. „See on suur uhkus meile eestlastele ja meie riigile, et meil on niisugune helilooja. Kuid ta pole ainult helilooja, ta näitab, et meie kultuur on vägev, mitte rohutirts kusagil suures metsas. Meie unikaalsus on meie kõige suurem võim. See näitab meie leidlikkust teistelgi erialadel, näiteks tehnoloogias ja üldises ettevõtlikkuses. Seda on maailmas näha. Head muusikat tuleb igasugustes žanrites. Meil on igal alal omad Eesti tooted, mis on väga tähtis. Selle üle on vaja uhke olla, seda maailma viia. Nende asjade, looduskeskkonna ja kultuuritoodete kaudu loome meile väärikust.”
Meeldivad Björk ja Ewert
Ameerikas sirgunud Kristjan Järvi on viimastel aastatel olnud Kesk-Saksamaa ringhäälingu Leipzigi sümfooniaorkestri peadirigent. Tema kohta on märgitud, et ta suudab oma kontserdikavadesse sokutada märkimisväärselt palju eesti heliloojaid ja tunneb väga hästi nüüdismuusikat. Öeldakse ka, et ta ei kipu naljalt millegi ees risti ette lööma. Kui miski tundub põnev, võtab ta riski. Üksik vandlitorn keset lagedat välja pole tema jaoks ja just uus – või orkestri jaoks uudne – muusika on see, millega ta sunnib muusikuid mugavustsoonist väljuma, kaasa mõtlema ja paindlik olema. Ta on ka Gstaadi festivali orkestri peadirigent, New Yorgis resideeriva klassikale, hiphopile ja džässile pühendunud Absolute Ensemble’i asutajaliige ja dirigent ning Läänemere maade noorteorkestri asutajaliige ja dirigent. Septembrikuises intervjuus Sirbile nimetas ta üheks oma lemmikuks islandlannat Björki ja tõi meie muusikast esile – üllatus-üllatus! – Ewert and the Two Dragonsi. Seegi on märk tema ulatusest.
Uurin, kuidas ta meie ERSO-t hindab. Kas tegemist on tema jaoks piisavalt paindliku koosseisuga? „ERSO on huvitatud heade asjade tegemisest. Neile on vaja anda natuke motivatsiooni, armastust ja vabadust ja läheb!” elavneb Järvi ja lisab enam-vähem ühe hingetõmbega: „Nad on tipporkester, kes ei võida asjata Grammysid. Ega isa ja Paavo asjata nendega plaadista.”
See orkester on meie kultuuri üks tippe, seda on vaja toetada.
Järvi sõnul on meie tase maailmatase ja me peame seda edasi viima, mitte arvama, et oleme perifeeria. „See orkester on meie kultuuri üks tippe, seda on vaja toetada – mitte ainult riigi tasemel, vaid ka eraisikute, terve ühiskonna tasemel. Nende roll olla selle orkestri osa on väga oluline, seda ei tohi teha mingiks eliitobjektiks muusikateadlaste jaoks. Sealt hakkab peale nokitsemine: kas see noot oli õige või vale? Aga siis läheb muusika idee kaduma.”
Katkestan ta mõttelõnga. Kristjan Järvi puhul on tihti jutuaineks – vahel jääb see ka kellelegi hambu – tema dirigeerimislaad, mille kohta võib kõhklemata öelda, et ta esineb oma kontsertidel. Ent see on ju ainult jäämäe tipp, mida dirigeerimine tema jaoks tegelikult tähendab? „Dirigeerimine on minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt dirigeerimine, see on kontseptsiooni loomine. Pean kõiki neid karaktereid ja jutustusi, mida iga teos tegelikult sisaldab – isegi kui see pole kirjas –, jutustama mitte ainult orkestrile, vaid ka rahvale. Rahvas tuleb kontserdile lahtiste silmadega. Nad tulevad vaatama ja kuulama ning kui nad näevad midagi, mis selgitab seda muusikat, mida nad kuulevad, on sündmus palju huvitavam,” räägib Järvi. „Mul on eriline stiil. Palju kommenteeritakse, et mida ma seal tantsin ja teen miimikat.”
Kontsertides on energiat
Ta sukeldub uuesti. „Ei ole nii, et tuleme ja hakkame intellektualiseerima. See on loominguline protsess, mis toimub tegelikult tipptasemel, kui muusikud ja dirigent hingavad ja liiguvad koos. Dirigent on ees kui juht, kes seda veab. Ta ei lihvi ainult proovis asja ära, et seda oleks ilus kuulata. Siis kuula parem juba kodus plaati või Spotifyd! Minu arust on kontserdi elamus just selles, et seal on asju, mis võivad valesti minna. Seal on asju, mis spontaanselt juhtuvad. Seal on energia! Sa oled nii asja sees, et näed ja tunned igat momenti ning elad sellele kaasa. See on minu stiili erilisus.”