Järvi-san – dirigent, keda Jaapanisse väga oodati

30. oktoober 2015.

Tänavu sügisest on maestro Paavo Järvi Aasia mainekaima orkestri – Jaapani ringhäälingu sümfooniaorkestri NHK peadirigent. Kultuurivisiit Tokyosse näitas, et Eestit ja Jaapanit seovad mitmekülgsed ja tugevad kultuurisidemed ning meil on palju sõpru.

„Ma kardan, et teil pole lootust, kõik on salvestuse pärast pinges ja juba ülehomme sõidab orkester järgmisele kontserdile,“ annab NHK artistide mänedžer Kaori Takagi mulle leebelt, kuid otsesõnu märku, et mu sõit maailma teise serva võib siin ja praegu täiesti luhta minna. Ütlen Kaori-sanile (jaapani k härra/proua on tavapärane viisakusvormel), et ma ei saa ilma Järvi loota Eestisse tagasi sõita. Daam vangutab kahetsevalt pead, kuid ütleb, et tema võimuses pole midagi teha… Järvil ilmselt veel frakk auras seljas, kui Sony plaadifirma esindajad ja NHK mänedžerid ta pärast kontserti dirigendiruumi „kinni müürisid“ ja ukse kõigi asjasse mitte puutuvate nina ees kinni lõid. Pool tundi hiljem uks avaneb ja on näha, et vähemalt särk on Järvil lubatud ära vahetada. Askeetlik ja üleni mustas, vaid helendav partituur kaenla all, väljub ta ruumist. „Mis siis nüüd saab?“ laiutab ta käsi, nähes oma ameerika fänne ja eesti ajakirjanikku, kes on end imekombel lava taha smugeldanud. „Kas mul on homme vaba päev?“ küsib ta kõrvaliste inimeste kohalolust silmnähtavalt ärevile sattunud assistendilt. „Homme on teil vaba päev, Järvi-san. Puhkuseks.“ „Selge, homme siis!“ Lavauks Järvi taga sulgub ja avaneb taas kell kolm öösel. Sony ja Strauss said oma tahtmise!

Suntory Hall enne kontserdi algust. Foto: Riina Luik.

See, mis minust jääb

Istumegi järgmisel päeval Järviga Tokyo luksushotelli Ana InterContinental 35. korruse lounge´is, kuid mitte edevuse pärast, vaid seetõttu, et just siin ongi tema „Jaapani kodu“. Teenindaja, kes mind uksel tervitab teab kohe, keda otsin: „Jah muidugi, Järvi-san!“ Järvi-sanil on selja taga poolteist ööpäeva kestnud muusikaline maraton: orkestriproov, kontsert ja varaste hommikutundideni kestnud salvestus. Kuu aega vältav avakontsertide sari on töö väline külg, sel ajal räägitakse läbi ja pannakse paika kõik orkestri tööd puudutavad üksikasjad. Masinavärk Järvi saabumiseks NHK peadirigendi kohale käivitati juba kolm aastat tagasi. Seda, kui väga Järvi-sani (omadele Paavo-san) Jaapanisse oodati ja millise põhjalikkusega tema esimest hooaega ette valmistati, näeb mitte ainult kontserdimajades, vaid kogu Tokyos: kõikjal on väljas Järvi üle-elusuurused plakatid ja kontserdiafišid. Kõik kontserdid on ammu välja müüdud ja avakontsertideks (kuus Tokyos, üks Iwakis, neli erinevat kava) paisati müüki esimene helikandja. Volüümi lisati filmi „Maestro“ Jaapani esilinastustega, mille kohta pressil on jagunud vaid kiidusõnu.

Järvi ja orkester said ülisooja vastuvõtu osaliseks esimestest kontsertidest alates ning publiku vaimustus kestis viimase üleastumiseni Suntory Hallis, millest kujunes haarava kava ja viiuldaja Midori erakordse etteaste tõttu suurepärane finaal. Mõlemad viimased kontserdid juhatas Järvi sisse Erkki-Sven Tüüri teosega „Aditus“. Publikuusutlus kinnitas, et Järvi suutis end juba avakontsertidega publiku südameisse juhatada ning inimesed väljendasid siirast heameelt tema saamise üle NHK peadirigendiks. Muusikasõber Frank Texasest ütleb, et imetleb Järvit juba Cincinnati peadirigendi aegadest ning kontserdile tulek on tema sümboolne kummarduse Eestile. Harrastusmuusik Hidyoki teab samuti, et Järvi on pärit Eestist ja sai võrratu elamuse osaliseks juba mõned aastad tagasi, kui maestro juhatas Jaapanis oma Pariisi orkestrit. Klaveripedagoog Shioko usub, et tema arvamust – Järvi on NHKle parim valik, jagavad kõik Jaapani muusikasõbrad.

Tähelepanu, millega Järvi kakskümmend aastat tagasi Jaapanis tundmatu dirigendina vastu võeti ja see, kuidas teda maailma tippdirigentide sekka tõusnuna ja NHK peadirigendina nüüd ümbritsetakse, erineb aga nagu öö päevast. „Tokyo sümfooniaorkester võttis endale esimesena julguse kutsuda juhatama nende jaoks tol ajal täiesti tundmatu dirigent. Orkestri mänedžer, kes nägi välja nagu tõeline vana kooli samurai, millegipärast uskus, et minust võib midagi tulla…“ meenutab Järvi muiates. Just sealt algaski Järvi tihe koostöö Jaapani orkestritega, kuid see tähendas talle kuude kaupa askeetlikku üksiolemist. „See oli aeg enne Skype´i ja Facebooki. Väikelinnades polnud midagi teha, polnud isegi kellegagi õhtust sööma minna. Ainsaks ajaviiteks oli jaapanikeelne telekas ja raamatud.“ Järvi möönab, et inimlikus mõttes oli see karm, muusikuna aga hindamatu aeg. Järvi ütleb, et kuigi ta isegi oli Jaapanis tundmatu kuju, oli tal julgust võtta kavva eesti autoreid, kes olid seal toona sama tundmatud: Pärt, Sumera, Tüür. „Olen alati tahtnud, et mu kavades oleksid eesti heliloojad sees ja kui algul kaheldi, siis nüüd neid oodatakse.“

Vaoshoitud publik ja diplomaatia

Tokyos tegutseb viis professionaalset orkestrit, neist parimaks mitte ainult Jaapanis, vaid kogu Aasias, peetakse Järvi kätesse usaldatud NHKd. Kõige nõudlikumaks ja asjatundjamaks loetakse Suntory Halli publikut, kes pärandab oma kontserdi abonomente edasi põlvest-põlve nagu perereliikviat. Jaapani publik erineb oma lähinaabritest oluliselt: saalis valitseb hiirvaikus, keegi ei lobise ega söö (!), hilinemist peetakse halvaks tooniks. Kuid sama vaoshoitud ollakse ka emotsioonide väljendamisel. Järvi näiteks pole siin kordagi kogenud tema jaoks mujal maailmas nii tavaliseks saanud „seisvaid tormilisi ovatsioone.“ Kuid ta on jaapanlaste vaoshoitusega harjunud. „Isegi kui kontsert neile väga meeldis, räägivad nad sellest ainult omavahel. Nad on viisakad, täpsed ja vaoshoitud kõiges, mida teevad. Neil on käitumisstandart, millest allapoole kunagi ei laskuta. Meil ja mujal maailmas, ollakse väga vahetud ja familiaarsed, mis ühest küljest on õige, kuid teisalt ka väga väsitav.“ Täiesti omaette teema on Jaapani fännindlus, mille sarnast Järvi sõnul kusagil mujal ei näe. ”Jaapani fänn – see on amet! Kuid aina enam kohtun kontsertidel ka inimestega kodu-Eestist.“

Järvi sõnul ei erine töö Jaapanis sellest, mida ta mujal teeb, küll aga erineb kardinaalselt see, kuidas dirigent ja muusikud suhtlevad. „Mitte et võiksid endale mujal vastupidist lubada, kuid Jaapanis tuleb olla muusikutega erakordselt diplomaatiline ja viisakas. Muusikud ei naerata kunagi, nad on alati tõsised ja ega ma nägudest välja ei loegi, kas öeldu jõudis kohale, küll aga väljendub see nende mängus.“ Vastuseks küsimusele, kuidas on lood orkestri „taltsutamisega“, vastab Järvi naerdes, et ilmselt pean silmas Pariisi orkestrit. „Teadsin, et tegu on „üsna keerulise hingeeluga“ orkestriga, kuid prantslastega on teistmoodi: nad kas armuvad sinusse või mitte. Minul vedas… Jaapanis on küsimus eelkõige respektis, keegi ei pea dirigenti armuma. Dirigenti peab austama ja temasse uskuma, kui need asjad on paigas, võtavad nad su omaks. Prantsusmaal on pigem tahtis, missugune isiksus sa oled, on sul karisma.“

Paavo Järvi ja NHK kontserdiplakat. Foto: Riina Luik.

Tippdirigenti tahavad endale kõik

Järvi sõnul on tavapärane, et dirigent, kes teeb mõne orkestri juures viimast hooaega (nagu tema Orchestre de Paris juures) asub samal ajal juba uue orkestri etteotsa. „Selles pole mingit reetmist, sel on praktilised põhjused: asju planeeritakse väga pikalt ette ja kuigi võib tunduda, et maailmas on häid dirigente külluses, võib neid, keda maailma tipporkestrid peadirigendina näha tahaksid, kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Need vähesed, keda endale tahetakse, upuvad aga niigi töösse. Kuna olin südames otsustanud, et tahan Jaapanisse tulla, oli minu vastus neile kiire „jah“. Jaapan on minu meelest praegu ainuke koht maailmas, kus veel klassikalist muusikat kõrgelt hinnatakse ja tõsiselt tehakse. Teisest küljest on neil samad probleemid mis lääneski: publik vananeb ja piletihinnad on kõrged.“ Järvi ütleb, et igal orkestril on külgi, mida saab ja tulebki arendada. „Mina otsin orkestrile uut hingamist, sest ma ise armastan hingata ja arvan, et muusikas pole vaja oma emotsioone häbeneda.“

Tähtis on see, mis toimub laval

Kuigi NHK on Aasias väga tuntud ja orkestri kontserdid kantakse üle teles ja raadios, pole see tuntud Euroopas ega USAs. Järvi võtab esimese suure Euroopa turnee ette 2017. aastal ning paremat dirigenti, kellega see missioon õnnestuda võiks, on tõesti raske ette kujutada. Euroopas ollakse Järvi sõnul tihti eelarvamuste küüsis ja arvatakse, et ainult läänlased oskavad klassikalist muusikat õigesti tunnetada ja ette kanda. „Samas on paljude juhtivate orkestrite kontsertmeistrid pärit Aasiast. Olen elus tihti selliseid „vähe kummalisi“ otsuseid vastu võtnud, mis puudutab orkestreid, kuid teen seda vaid siis, kui näen potentsiaali ja võimalust midagi uut üles ehitada. NHK-l on palju seda, mida maailma suurtel orkestritel enam ei ole: soovi ja tahet saada veel paremaks kui nad hetkel on.“ Järvi sõnul on olemas kaht liiki dirigente: ehitaja tüüpi, kelle hulka kuuluvaks peab ta ka ennast, ja teised, kes tahavad lihtsalt ise särada. „Viimased teevad efektseid etteasteid, kuid ei anna orkestrile midagi. Aga mina tahan, et kui ma kusagilt ära lähen, jääb minust maha töö, millele on hea tagasi vaadata. Plaadid on üks osa sellest ja need, kes vähegi viitsivad neid kuulata, olgu need kasvõi minu oma lapsed ja lapselapsed, saavad aru, missugune muusik ma olin.“ NHKga on Järvil käsil kolmeosaline Straussi projekt, järge ootavad ka Bartók ja Stravinski.

Järvi leping NHK-ga on sõlmitud kolmeks aastaks ja maestro sõnul tuleb alguses olla ettevaatlik, mitte „üle korraldada“. Lepingut pikendatakse siis, kui kõik toimib ja mõlemad pooled on õnnelikud, ütleb ta. Küsimuse peale: kas lepingusse kirjutatakse sisse ka kontserdijärgne külm šampanja, hakkab Järvi naerma ja ütleb, et seda tehakse ilma ütlematagi, iseasi, kes seda kasutab. Ta ise eelistab pigem külma õlut ja kiidab Jaapani häid õllesorte. Järvi ütleb tunnustavalt, et sellist taset nagu pakuvad oma artistidele pakkuda jaapanlased, ei suudeta pakkuda kusagil mujal. „Kuid rõhutan, et kõik see lava väline luksus pole minu jaoks tähtis, esmatähtis on, et kõik mis toimub laval oleks tasemel. Tahan teha hästi muusikat, tunda, et saame asjadest ühtmoodi aru ja tunneme sellest rõõmu. Olen väga tänulik, et mulle makstakse palka selle eest, et saan tegeleda asjaga, mida ma väga armastan. Muusikalises mõttes on mulle oluline, et repertuaari ja solistide valikul on viimane sõna minul, see annab mulle loomingulise vabaduse.“

Kodu rajab Eestisse

Järvi tõdeb, et satub Eestisse juhatama vähem kui tahaks, kuid sel hooajal annab ta siiski kaks kontserti: 10. ja 12. märtsil juhatab ta ERSO sarja „Suurlinna tuled. Praha“. Kui küsin, kas ta kunagi ka päriselt Eestisse kolib, tuleb vastus kiirelt nagu snaiperikuul: „Absoluutselt! Kodu rajamine Eestisse on mul juba praegu enda jaoks selgeks mõeldud. Aga kuhu metsa ja millal täpselt, seda ma veel ei tea! (Naerab.) „Kui keegi annaks mulle hetkeks võluvoimu, teeks ma nii, et iga noor eestlane peaks olema vähemalt aasta Eestist ära, puutuma kokku mõne kauge kultuuriga, et õppida nägema, hindama ja armastama oma kodumaad. Et tajuda, kuidas paljud asjad, millega me end igapäevaselt vaevame on vähetähtsad, kuid tunduvad ainutähtsad, kui me neile distantsilt vaadata ei saa. Mõistmine ja armastus tekivadki tihtipeale kodust kaugel. Kui varem oli mul tunne, et aega on piisavalt, siis nüüd lendab aeg justkui poole kiiremini ja seepärast ei taha ma millestki kinni hoida, vaid kogeda nii palju erinevaid asju, kui võimalik. Jätan alles ainult selle, millel on minu jaoks tõeline väärtus.“ Asjadest lahti laskmise oskuse, sisemise rahu ja tasakaalu otsimise taga ei pea Järvi sõnul otsima Jaapani mõjutusi, vaid ta on sellega tegelenud juba aastaid. „Püüan leida iga päev aja, mil ma ei mõtle millelegi ja tegelen keskendunult hingamisega. Seda, mis on õnn, on üsna keeruline defineerida, kuid seda, et olen õnnelik siin ja praegu, võin öelda küll.“

Erkki-Sven Tüür, helilooja

Teid seovad Paavo Järviga mitte ainult inimlikud, vaid ka tihedad tööalased kontaktid. Mida huvitavat on toob /on toonud käimasolev hooaeg?

Koostöö Paavo Järviga on pakkunud mulle läbi pikkade aastate väga suurepäraseid ja rõõmustavaid hetki ja selle üheks viimaseks kinnituseks oli septembris Pariisi uues filharmoonias aset leidnud Arvo Pärdi 80. juubelile pühendatud ürituste sari „Week-end Arvo Pärt“. Selle raames toimus Orchestre de Paris ja Paavo juhatusel minu teose „Sow the Wind…“ (eesti k pealkiri „Külva tuult…“) maailma esmaettekanne. Teos telliti Orchestre de Paris ja Viini SO poolt ning on tõukunud mõtisklustest, mis seotud praegu toimuvate väga turbulentsete protsessidega maailmas. „Adituse“ kirjutasin 2000. aastal, kaks aastat hiljem tegin sellest veidi pikema versiooni. Pühendasin selle oma sõbra ja õpetaja, helilooja Lepo Sumera mälestuseks. Paavo on selle koos Birminghami SO-ga salvestanud minu autoriplaadile „Exodus“, kuid teost on juhatanud korduvalt nii tema kui ka paljud teised dirigendid. Viimati kuulasin seda Paavo juhatusel New Yorgi filharmoonikute ettekandes. „Aditus“ tundub sobivat hästi kontserdi avalooks ja nähtavasti sellepärast on seda ka palju mängitud. Tõsiasi, et Paavo valis selle oma NHK orkestri esimese hooaja avakontsertide sarja, valmistab mulle suurt rõõmu, ühtlasi tuli see mulle üllatusena. Kahjuks seekord ma Jaapanisse ei jõudnud, ehk järgmisel hooajal, kui seal on kavas ettekandele tuua „Ettekuulutus akordionile ja orkestrile“.

Saeko Hasegawa-san, Jaapani Kooriühingu esinaine

Ellerhein näitas meile teed.
Eesti koorimuusikast ei teadnud me enne 2009. aastat, mil tütarlastekoor Ellerhein esmakordselt Jaapanis koorikonkursil osales, eriti palju. See oli vapustav kogemus: kuulda, kuidas nad laulsid, kuidas nende hääled helisesid! Just sellest kokkupuutest algas meie kooridevaheline läbikäimine ja tänaseks on Jaapanis käinud mitmed Eesti koorid ja dirigendid: Tiia Ester Loitme ja Ellerhein, Aarne Saluveer ja ETV Tütarlastekoor, Tõnu Kaljuste. Just see on põhjus, miks Jaapani koorid tahavad eesti keeles laulda. Koorimuusika on Jaapanis populaarne ja meil on palju hobi- ja professionaalseid koore (ainuüksi Tokyos kuulub ühingusse 400 koori 150 000 lauljaga) kuid meie rahvamuusika pole kuidagi klassikalise koorilaulutraditsioonidega seotud ja keeleliselt on meil lääne koorimuusikat raske laulda. Jaapanis pole võimalik kõrgtasemel koorijuhtimist õppida, seepärast saavad meie koorijuhid hariduse valdavalt Euroopas. Lastemuusikakoolide süsteemi Jaapanis ei ole, küll aga on muusikaõpetus kõigi vanuseastmete koolirprogrammis. Andekad lapsed suunatakse eraõpetajate juurde, hiljem suunduvad nad Jaapani või välismaa muusikakõrgoolidesse. Koorimuusika populaarsus on innustanud ka meie oma heliloojaid koorimuusikat looma, tuntumad heliloojad on Toru Takemitsu ja Toshio Hosokawa.

Tadahiko Yoshino-san, Jaapani-Eesti Sõprusühingu president

Leidis Eesti postmargilt.
Minu huvi Eesti vastu sai alguse palju aastaid tagasi postmargist, mille isa mulle kinkis: see oli Eesti mark. Riigist, mida sel ajal enam kahjuks ei eksisteerinud. Aastaid hiljem Londonis viibides juhtusin Eesti saatkonnast mööda minema ja mõtlesin: kuidas on olemas saatkond riigil, mida pole olemas? Astusin sisse, et asjasse selgust saada. Olen Eestit külastanud alates 1994. aastast alates, kokku kuusteist korda. Mulle meeldib Eestis palju asju, kuid üle kõige teie toredad ja avatud inimesed. Väga meelib mulle Tallinna vanalinn, milline atmosfäär! Eelmisel aastal laulupeol tundsin ära nii mõnegi saksa viisi, kuid see, kuidas teie neid laule laulate on hoopis teine asi! Järgmisel aastal on sõprusühingul kasvas tuua Eestisse Jaapani juhtiv kammerorkester Kanazawa, mis esines kaks aastat vastremonditud Estonia kontserdisaalis Mihkel Kütsoni juhatamisel.

Hideko Arai-san, Jaapani-Eesti Sõprusühingu peasekretär

Fänname Jaapanis eesti toitu.
Olen Eestit külastanud enam kui kümme korda ja iga kord naasnud sealt toredate elamustega. Meie ühingus on sada liiget, kes esindavad kõige erinevamaid elualasid ja vanusegruppe, kuid kõik on suured Eesti fännid. Eraldi tegutseb Estonian Music Project, mida veavad muusikud Takahiro Akiba ja Yuko Yoshioko eestvedamisel. Me ei tegele ainult kultuuriürituste korraldamisega, vaid ka laiemalt Eesti tutvustamisega Jaapanis: lööme kaasa seminaride, töötubade ja muude ürituste korraldamisel. Iga aasta detsembris koguneme eestlanna Ulla Kodama eestvedamisel valmistama eesti rahvustoite. Vahel on toorainete saamine raske, kuid see-eest oleme alati väga põnevil, mis välja tuleb. Isegi verivorstid leidsime Jaapanis üles! Mulle meeldivad Eesti inimesed ja loodus – teie taevas on nii sinine ja õhk vist puhtaim maa peal!

Kosaku Yamaguchi-san, EASi esindaja Jaapanis

Käib Kilingi-Nõmmel vihtlemas.
Töötan EAS-i välisinvesteeeringute, ekspordi- ja turismiesindajana Jaapanis üle kümne aasta. Kõige olulisem lõik sellest on Eesti kui turismimaa tutvustamine. Ma ei teadnud enne tööle asumist Eestist midagi, nüüdseks olen Eestis käinud umbes üheksakümmend (!) korda, ainuüksi eelmisel aastal tegin kümme reisi. Enim meelivad mulle Saaremaa, Tallinn ja Kilingi-Nõmme, kus elab mu sõber ja kui sinna juhtun, käin kindlasti eesti saunas ja vihtlen nagu kord ja kohus.

T.E. Hr. Jaak Lensment, Eesti Vabariigi suursaadik Jaapanis

Missuguseid ettevõtmisi kultuurivallas esile tooksite?
Esmalt tahaksin öelda, et Eestil on Jaapanis üllatavalt palju sõpru, inimesi, kes tunnevad Eestit ja tunnevad süvitsi eesti muusikat. Kõige märkimisväärsem sündmus oli aasta tagasi, kui helilooja Arvo Pärt pälvis väga prestiiže auhinna Praemium Imperiale, mida annab välja Jaapani keisrikoda. See aitas tutvustada Jaapanis nii Pärti ja tema heliloomingut, kuid ka Eestit laiemalt. Samal ajal viibis Jaapanis ka Erkki-Sven Tüür, kelle 55ndal sünnipäeval andis siin kontserdi Collegium Musicale. Initsiatiiv tuli koorilt, ürituse korraldamisel tegi suure töö Tokyo Jaapani-Eesti Sõprusühing. Juba mitmendat aastat osaleb Eesti Euroopa filmifestivalil Jaapanis. Eelmisel aastal linastus film “Kertu”, tänavu osalesime Eesti-Gruusia ühistööga “Mandariinid”, mis osutus filmipäevade vaadatuimaks filmiks. 22.-31.oktoobril toimunud Tokyo rahvusvahelisel filmifestivalil, kus Eesti on esindatud esmakordselt, tuleb linale “Roukli”. Eesti filmid on osalenud kahel järjestikusel aastal ka Euroopa animafilmide päevadel. Märtsis viibis Jaapanis helilooja Urmas Sisask, toimus viis tema kontserti, mida juhatas dirigent Kenshiro Sakairi. Tokyo SO on tellinud Sisaskilt ka uudisteose. Märtsis toimunud muusikafestivali raames esinesid saksofonist Villu Veski, kanneldaja Kristi Mühling ning toimus helilooja Imre Sooääre Jaapani tsunamiohvritele pühendatud teose “Lootuse laulud“ Jaapani esmaettekanne. Oleme muidugi uhked ka selle üle, et Paavo Järvist sai kolmeks aastaks Jaapani rahvusringhäälingu orkestri peadirigent. Eesti ja jaapani maalikunstnike vahetuse raames viibib sel sügisel Jaapanis Kaido Ole, kelle näituse korraldamisele saatkond kaasa aitab. Neid sündmusi võiks nimetada veelgi. Hea koostöö on meil EASiga, mille poolt välja antavad jaapani- ja ingliskeelsed trükised pakuvad jaapanlastele suurt huvi ja aitavad samuti kaasa Eesti paremale tutvustamisele.

MIKS PRESIDENT MERI LENNUJAAMA TUALETIS PRESSIKONVERENTSI PIDAS?

Tadahiko Yoshino-san teab täpselt, millised olid president Lennart Meri ”tualeti-pressikonverentsi” tagamaad. 1997. aasta märtsis viibis Meri koos Eesti äridelegatsioooniga Jaapanis visiidil. Osakas toimunud äriseminaril küsis Meri jaapanlastelt otsesõnu: mida Eesti võiks välisinvestorite huvi suurendamiseks veel teha. Yoshino-san, kes oli selleks ajaks käinud Eestis juba neli korda ja kogenud omal nahal šokielamust Eesti õhuväravate tualettides, pidas mõttes aru, kas mainida seda või mitte. Ta ütles, et alustada võiks tualettidest… Meri läinud näost tulipunaseks ja esmalt öelnud midagi eesti keeles, seejärel andnud lubaduse, et läheb vaatab tualetid oma silmaga üle ja annab esimese intervjuu meestetualetis. Yoshino-san põdes aga väljaöeldud tõde ja läks Meri ees vabandma. President lohutanud, et mitte osundajal, vaid temal ja eesti rahval on piinlik. Sellest šokeerivast pressikonverentsist sai alguse kogu Tallinna lennujaama moderniseerimine.

EESTI JA JAAPANI SUHTED LÄBI HUVITAVATE FAKTIDE

Eestit külastas 2014. aastal 17 303 jaapani turisti.
Jaapanit külastas 2014. aastal 2 861 eesti turisti.
Oma panuse turismiarendusse annab ka endine tipp-sumomaadleja Kaido Höövelson (Baruto), kelle reisikorraldusfirma Baruto Tours on keskendunud jaapani turistide toomisele Eestisse.
Eesti on Jaapanis tuntud ja tunnustatud e-riigina, eelmisel aastal käis Eestis enam kui kolmkümmend Jaapani delegatsiooni, sh väga suured ja mainekad
Jaapanis on alustatud Eesti ID kaardi analoogi juurutamist.
Eesti e-residendi kaart on välja antud ligi sajale Jaapani kodanikule, kelle peamiseks eesmärgiks on ärilised huvid Eestis või läbi Eesti EL-s.
Jaapanis elab/töötab/õpib stabiilselt u 90 eestlast. 2015. aastal töötab seoses kahe kruiisilaeva ehitamisega Nagasaki dokis Jaapanis ligi 400 eestimaalast.

Allikas: Eesti Pank, Eesti saatkond Jaapanis.

KAKS SAKUT– ÜKS EESTIS, TEINE JAAPANIS

Nagano prefektuuris asuva Saku linna ja meie õllepealinna Saku vahel on ametlik sõprusleping juba 2007. aastast, mitteametlik suhtlus on kestnud palju kauem. Saku vald on esimene ja ainus Eesti KOV, kellel on sõprusleping Jaapani KOV-ga. Jaapani Sakus tegutseb Jaapani-Eesti sõprusühing. Tänavu mais ja oktoobris võtsid Eesti sakulased ette järjekordse külaskäigu Jaapani Sakku. Läbirääkimised käivad kahe linna õpilasvahetuse käivitamise nimel. Jaapani Saku sai mullu hakkama erakordse ettevõtmisega: tuues lavale algupärase muusikali “Koidula”, mille sündmustik oli kantud 19. sajandi Eestisse, kuid haaras ka Jaapani eluolu ja keerles loomulikul ka õllejoomise ümber. Stiliseeritud rahvariided õmblesid jaapanlased internetist nähtu põhjal ning eesti keeles õpiti ära ka Eesti hümn. Jaapani Sakus on staadion ja spordikompleks, kuhu Tokyo OM eel (2020) on kutsutud eellaagrisse eesti sportlased.

JAAPANI RINGHÄÄLINGU SÜMFOONIAORKESTER NHK

Orkester alustas tööd 5. oktoobril 1926 nime all New Symphony Orchestra, see oli esimene professionaalne SO Jaapanis. Hiljem muutis orkester nime, tegutsedes Jaapani SOna ja aastast tänu Jaapani rahvusringhäälingu (NHK) rahalisele toetusele sai sellest NHK.
Annab kontserte NHK, Suntory ja Tokyo Opera City kontserdimajades.
Oktoobrist 2015 on orkestri peadirigent järgnevaks kolmeks aastaks maestro Paavo Järvi. Järvi on orkestri 89. tegevusaasta jooksul 21. peadirigent.

Autori sõidu Jaapanisse finantseeris Eesti kultuuriministeerium. Autori eriline tänu Jaapani-Eesti Sõprusühingu presidendile Tadahiko Yoshino-sanile ja peasekretärile Hideko Arai-sanile ning Eesti Vabariigi saatkonnale Tokyos.

Loe artiklit Postimehe kodulehel.