Tubin ja Berlioz nooruslikus võtmes
17. aprill 2015.
Eduard Tubina „Reekviem langenud sõduritele“ 9. III Tallinna Kaarli kirikus, esitasid TAM, Toomas Trass (orel), Helen Lepalaan (metsosopran), Mart Kivi (trompet), Vambola Krigul ja Anto Õnnis (löökpillid) ning dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis. Tubina VII sümfoonia jm 29. III Estonia kontserdisaalis, esitasid TMKK SO ja dirigent Mikk Murdvee. Hector Berliozi Reekviem 3. IV Estonia kontserdisaalis, esitasid Ellerhein, TMKK noortekoor, RAM, tenor Endrik Üksvärav, ERSO, Cantores Vagantes ja dirigent Tõnu Kaljuste.
Eduard Tubinat ja Hector Berliozi ei ühenda esmapilgul just kuigi palju. Võib-olla ehk ainult see, et mõlemad on loonud reekviemi („Reekviem langenud sõduritele“ ja „Grande messe des morts“), olgugi kontseptsioonilt nii erineva, kui selle žanri piires võimalik ette kujutada. Viimase paari kuu jooksul avanes võimalus saada osa mõlema teose ettekandest. Kuid sellega mõtteseosed veel ei piirdu. Nimelt on väga iseloomulik just see, kes ja kuidas Tubina ja Berliozi loomingut ette kannavad. Kui lugeda kokku kõik tänavu juba toimunud Tubina teoste ettekanded, siis võib öelda, et suurem osa neist on saanud teoks (üli)koolide eestvedamisel või osavõtul. Nii näiteks võis tema loomingut märtsi alguses kuulda Eesti muusika- ja teatriakadeemia SO ja ERSO koostööprojekti raames Neeme Järvi juhatamisel, reekviemi esitas Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (TAM), Tallinna Muusikakeskkooli SO kontserdil kõlas VII sümfoonia. Seega on Tubina loomingut seni esitatud üsnagi nooruslikus võtmes. Sama võib öelda ka Berliozi kohta, sest tema hiidkoosseisuga reekviemi hiljutisse ettekandesse olid kaasatud tütarlastekoor Ellerhein ja Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor, kes koos Rahvusmeeskooriga andsid välja segakoori mõõdu.
Need näited ajendavad mõtlema meie muusikaelu tahule, millest tavaliselt eriti ei räägita kas teatud eelarvamuste või hoopis liigse enesestmõistetavuse tõttu – selleks on (üli)koolide juures tegutsevad koorid ja orkestrid või noortekollektiivid üldisemalt. Loomulikult on kasvatusotstarve nende puhul esmane, kuid sellega nende ülesanne kaugeltki ei piirdu. Viimasel ajal on olnud üha rohkem näha, kuidas just tänu koolikollektiividele saavad teoks ettevõtmised, milleks muidu ei jätkuks mahti. Tubina teoste eelnimetatud ettekanded lubavad väita, et koolikollektiivid ja nende juhendajad tajuvad erksalt oma osa tasakaalustava jõuna, korvates kutseliste kooride ja orkestrite tegevusse jäävaid repertuaaritühimikke. Niisamuti pakuvad nad pääsetee olukorras, kus teatud repertuaari esitamiseks vajaliku haardega kutseline koosseis (nagu suur segakoor) sootuks puudub.
Tubina muusika asend on mõnevõrra heitlik. Selle taga pole üks-kaks põhjust, vaid terve probleemistik. Tubina noorusajal oli koorikultuuri najal võrsunud kontserdielus sümfoonilise muusika viljelemiseks võrdlemisi kivine pinnas ja kodunemine Rootsis põimis tema retseptsiooni katkestuse motiivi. Üheksakümnendatel olid kõik teed valla, kuid mitte ainult Tubina loomingule, vaid ka postmodernsele vaimsusele, mis kutsus umbusklikult dekonstrueerima varasemat arusaama klassikutest ja kaanonist. Muusikalooliste sümbolisikute geneesiks soodne kultuurisituatsioon oli ilmselt pöördumatult möödas. Lisagem veel kontserdikorralduse puhtmajanduslikud kaalutlused ja (küllap siiski mitte ületamatu) mure Rootsi kirjastaja valduses olevate esitusõiguste ja orkestripartiidega – ning olemegi jõudnud põhjuseni, miks Tubinast on praeguse kontserdielu põhjal otsustades saanud omamoodi „kauge klassik“, kelle kogutud teoste lipusinised köited seisavad raamatukogus jõude.
Kuid teisalt – mis ühele kauge, see teisele lähedane. Ei peegelda Tubina retseptsiooni ju ainult see, kui sageli tema loomingut mängitakse, vaid ka see, kes seda teeb. Kõige tähtsam on, et akadeemilises ringkonnas osatakse tema muusikat hinnata, nagu tõestab TAMi „Reekviem langenud sõduritele“. Traditsioonilisele surnumissa tekstile on siin eelistatud siurulaste Visnapuu ja Underi mõrkjat isamaaluulet. Pinget sujuvalt koondades vormis TAM reekviemist tõelise koorisümfoonia. Metsosopran Helen Lepalaane panus kolmandas osas („Oma kõvad käed mu pihku anna …“) oli vaba liigsest sentimentaalsusest ja juba seetõttu üks õnnestunumaid, mida olen selles teoses kuulnud. Ainsaks küsitavuseks oli kontserdipaik, Tallinna Kaarli kirik, kus mõneti harjumatult projitseeritakse heli publiku taga asuvalt rõdult. Kuid akustiline eripära kindlasti ei olnud arvukale kuulajaskonnale liiga kõrge hind sisendusjõulise kirikliku õhkkonna eest. Kuuldut võib julgelt pidada viimase aja üheks mõjuvamaks Tubina muusika ettekandeks, mille ületab vaid Vanemuise teatri „Reigi õpetaja“.
Sümfoonia žanris algas Tubina aasta 29. märtsil TMKK sümfooniaorkestri ja dirigent Mikk Murdvee mängitud VII sümfooniaga. Nooruslikku ütlemistahet õhkub juba kontserdi pealkirjast „Rahvuslik aare“. Sõnumeid kaotatud suurest narratiivist ja muud ümbernurgajuttu võib meie ajal kuulda liigagi sageli, mistõttu otsekohesus on seda värskendavam. Pealegi võib „aaret“ mõista mitmeti, nii repertuaari kui ka TMKK enda kohta käivana. Kooliorkestrile on VII sümfoonia õppimine kolossaalne ettevõtmine. Seda peetakse küll Tubina mõne teise sümfooniaga võrreldes faktuurikäsitluselt suhteliselt kammerlikuks, kuid teatavasti teeb kammerlik läbipaistvus ülesande pigem keerulisemaks, sest joonib alla ka ebatäpsusi. Orkestri mäng oli äärmiselt kindlakäeline ja peaks rahuldama iga kuulajat peale nende väheste nõudlike, kel mälestus mõnest aastatetagusest ettekandest mõttes alatasa kaasa kõlab. Kui aga juba võrdlustest rääkida, siis oleks huvitav kuulda sama teost ERSO esituses. Keelpillikõla oleks ERSO-l mõnevõrra integreeritum, kuid kaldun siiski arvama, et oleksime pigem üllatunud, kuivõrd vähe erineb väga erineva kogemuspagasiga orkestrantide mäng. Samal kontserdil tuli ettekandele Griegi klaverikontsert (solist Liliane Reiljan) ja Wieniawski II viiulikontsert op. 22 (solist Hans Christian Aavik). Kui juba keskkoolis niivõrd nõudlikud teosed omandatud, siis kuhu veel edasi? Tulevikus näeme Reiljani ja Aaviku nime Estonia afiššidel kindlasti tihti, ehkki kontserdi pealkiri pole siis enam „Rahvuslik aare“, vaid küllap juba „Rahvusvaheline haare“.
Berliozi 1837. aastal valminud reekviemis ühineb kristlik hardus revolutsiooni(de) järgsel Prantsusmaal pead tõstnud toretsevate massistseenide taotlusega. Suurel reedel kõlas teos Eesti Kontserdi sarjas „Oratorio“, esitajaks Ellerhein, TMKK noortekoor, RAM, tenor Endrik Üksvärav, ERSO, Cantores Vagantese plokkflöödid ja dirigent Tõnu Kaljuste – kujukas näide sellest, kuidas noori kaasates on võimalik tuua ettekandele muusikat, mis kutselistele kollektiividele käiks üle jõu. Vahetevahel on kurdetud, et puudus on vokaalsümfooniliste suurvormide esitamiseks kõlblikust segakoorist. Berliozi reekviemi puhul peab aga möönma, et isegi püsivalt tegutseva oratooriumikoori olemasolu ei lahendaks probleemi, sest soovitud lauljate arv (210) ületab niikuinii reaalsuse piiri. Gigantne on ka Berliozi orkester, kus peaks leiduma näiteks 12 metsasarve (mängijate kroonilise defitsiidi tingimustes!), 8 fagotti ja 18 kontrabassi (ülejäänud keelpillirühma proportsioone võib selle põhjal ette kujutada), lisaks veel neli eraldiseisvat vaskpilliansamblit, mis paigutatakse „Tuba mirumi“ ruumilisuse efekti huvides saali eri osadesse. Need, kelle arvates on selline vägi veel liiga kõhetu, ei pea heitma meelt: avaramas paigas lubab Berlioz koori soovi korral kahe- või kolmekordistada ning suurendada vastavalt ka orkestrit. Estonia kontserdisaalis selleks vaevalt kiusatust tekib, sest praegu kokku kutsutud poole väiksem koosseis pani saali võimalused niigi proovile: lavapinda oli juurdeehitisega tublisti juurde võidetud ja 90liikmeline noortest ja RAMist kombineeritud segakoor paiknes lava tagaosas astmelistel tellingutel. Puhkpillide ridu oli dubleeritud materjali arvelt kärbitud nii palju kui võimalik, kuid orkester ei jäänud siiski maha sellest, millisena oleme harjunud teda kuulma toekamatel reedestel kontsertidel. Seega võib ettekannet kirjeldada kui kammerlikku, ehkki Berliozi puhul tähendab see ikkagi tervet kontserdisaali jäägitult hõlmavat koosseisu.
Dirigent Tõnu Kaljuste selgitas kontserdi eel, et seekordne tõlgendus püüab tuua esile vanamuusika konnotatsiooni – sellest ka gregooriuse laulu kogemusega Endrik Üksvärava ja plokkflöötide kaasamine. Mõtteseos jäi kuulates siiski mõnevõrra raskesti hoomatavaks, sest tenori roll „Sanctuses“ on pooleteisttunnise teose mõõtmeid arvestades võrdlemisi episoodiline ja plokkflöötide katsetuslik etteaste („Hostias“ ja „Agnus Dei“) lahustus üldises vaskpillidest küllastunud kõlapildis, mõjumata seetõttu tähenduslikuna. Sõnad „koordineeritus“ ja „kontrast“ võtavad kõige paremini kokku selle, mis tegi ettekande eriliseks. Silmside puudumisele vaatamata sujus külgrõdudele paigutatud vaskpilliansamblite koostöö dirigendi ja lavapealsetega veatult. Noortekooride ja RAMi ühist etteastet kuulates ei jäänud loomulikult tajumata, et tegemist on projektikooslusega, kuid noortekoori siiras kõlapilt oli vaimuliku teose kontekstis kindlasti omal kohal. Mõelgem vaid, milline sümbol: vaskpilliansamblid rõdul ja noortekoori sulnid hääled all laval. Justkui oleksid taevas ja allilm „raevu päeval“ koha vahetanud. Berliozi reekviemi iga ettekanne on kui omamoodi mõistatus, mille lahendamisel tuleb kainelt lähtuda parasjagu olemasolevatest võimalustest. Tõnu Kaljuste lahendas Berliozi viimsepäevamõistatuse Estonia kontserdisaali oludes küllap parimal võimalikul viisil.