Erkki-Sven Tüür: sõjaõuduste kordumise oht süveneb, sest ei tajuta elamata jäänud elude tragöödiat

Riike ja rahvaid peaks konflikte teisiti lahendama kohustama sügav kahetsus, et sellised õudused üldse juhtusid, mitte sõjakäikude heroiseerimine, arvab Esimese maailmasõja mälestusteose „Elamata elu paine” loonud Erkki-Sven Tüür.

Täna õhtul kõlab Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri teose „Elamata elu paine” Eesti esiettekanne. Teose loomise algtõuge oli Esimene maailmasõda ja selle tellisid temalt sõjas palju kannatanud belglased. Tüür arutab Eesti Päevalehega, kas inimkond on sellest kogemusest midagi õppinud ja kas me liigina pigem areneme või taandareneme.

„Elamata elu paine” maailma esiettekanne oli veebruari alguses Belgias. Nägid-kuulsid seda ka ise?

Esiettekandele eelnenud proovides lihtsalt pead olema juures ja vajaduse korral kiiresti reageerima. Vahel on vaja mingeid mängutehnilisi aspekte täpsustada. Korrigeerida balanssi ja strihhi – võtame selle rühma nüansi võrra vaiksemaks, selle kujundi mängime voolavamalt jne. Kui sel moel on viimasedki detailid partituuri lisatud, ei ole hilisemate ettekannete puhul helilooja proovides kohalolek nii oluline. Aga olen pidanud ka enne esiettekannet kaugjuhtimise teel hakkama saama, kuigi see pole kõige otstarbekam.

Kuidas teos kõlas, kas oli ehk võimsam, kui partituuri kirjutades ette kujutasid?

Kuidas nüüd öelda. Mul on selles tegevuses aja jooksul kogemusi kogunenud ja seetõttu on kõlaüllatused väga spetsiifilised. Nad puudutavad just neid kohti, kus olen mingeid enda jaoks kehtestatud piire ületanud, teistmoodi riske võtnud. Enamasti on tegemist kõlakombinatsioonidega. Dramaturgilises plaanis mul selliseid ootamatusi pole.

“”Elamata elu paine” on väga isiklik ja epitaaf igale vägivaldselt elu kaotanule.”

Aga kui räägime psühholoogilisest aspektist, siis teose toimet reaalses situatsioonis ei saa ennustada, ma väga sellega ei tegele. Pean olema ühes asjas kindel: kas teos minu peal töötab. Ja nüüd sõltub kõik sellest, kui palju on saalis inimesi, kes oleksid minuga sarnasel lainepikkusel. Kui neid trehvab olema valdav enamus, on kõik lausa suurepärane. Ja eeldades, et ka orkester mängib täiuslikult ja on dirigendipoolne täiuslik mõistmine, hakkab energia saalis kolmnurgana liikuma. On raske hinnata, kuidas ta täpselt sisemisele ettekujutusele vastab. Igal juhul riskin olla mittetagasihoidlik ja ütlen, et pettuma ma ei pidanud.

Kui palju inspireeris sind Esimene maailmasõda, kui palju tänapäev?

Tegelikult oli see orkestripoolne programmiline algtõuge. Kuna Belgia kannatas Esimeses ilmasõjas väga palju, tahtsid nad sõja puhkemisest saja aasta möödumist markeerida selleks puhuks kirjutatud teoste sarjaga.Telliti eri Euroopa heliloojatelt. Miskipärast pöördusid ka minu poole.

Esimese maailmasõjaga seotult täitus ka meie rahva üks helesinisemaid unistusi: omariikluse sünd. Seega on Vabadussõja teema siin isiklikult minu jaoks sees. Need mõtted, millest kantult ma seda muusikat kirjutasin, on seotud ka vastutusega, mis on järeltulevatel põlvedel. See on, kui räägime Eestist, vastutus kättevõidetud iseseisvuse ees.

“Äärmiselt suur väärtus on elulaad, kus on aega järele mõelda ja süveneda.”

Ja teine asi on lihtsalt küsimus, kas inimkond suudab ajaloost õppida või mitte. Teine ilmasõda andis pessimistliku vastuse. Ja ikkagi, kui me ei taju elamata jäänud elude painet, nende tohutute inimhulkade tragöödiaid, kelle kõik unistused jäid realiseerimata, eksisteerib sõjaõuduste süvenev kordumise oht. Mitte sõjakäikude heroiseerimine, vaid sügav sisemine kahetsus, et üleüldse sellised õudused said toimuda, peaks riike ja rahvaid kohustama probleeme lahendama mitte sellisel jõhkralt vägivaldsel moel, vaid teiste poliitiliste meetoditega.

Aga tegelikkus on paraku teistsugune. See siiski ei tähenda, et sellele ei peaks kunstivahenditega osutama. Isegi kui see tundub tühjas kõrbes jutluse pidamisena. Nii ma vähemasti arvan. Selles mõttes on lugu väga isiklik ja epitaaf igale vägivaldselt oma elu kaotanule ning eriti neile, kes olid oma elutee alguses. See on minu jaoks see isiklik lähtekoht.

Mu tuttav vene rokkmuusik Dmitri Spirin ansamblist Tarakany! on kirjutanud järgmised read: „Что песни могут останавливать бомбы / И в то, что тишина это смерть!” Lihtsalt meenus praegu. Kuidas sa nende ridadega suhestud?

Mis mul suhestuda, ta on nii kirjutanud ja siin jääb üle ainult alla kirjutada.

Aga kust läheb piir? Noor helilooja Jonas Tarm kirjutas oma teosesse „Marss unustusse”, mis viitab ajaloo õudustele, sõnumi edastamiseks kaks tsitaati Saksa natsipartei hümnist ja teost ei esitatudki.

Põhimõtteliselt olen temaga nõus. Olen aastakümneid tagasi öelnud, et kui ma hakkaksin jutustama midagi, mida püüan helidega saavutada, siis ma poleks helilooja, vaid kirjanik. Samas arvan, et kui on niisugune programmiline kava, mis seal ju tegelikult oli, siis oleks piisanud segaduse klaarimiseks paarist helilooja lausest.

“Üks suuremaid hädasid on see, et mõtlevaid inimesi jääb järjest vähemaks.”

Ma ei taha olla küüniline, aga praegu on Jonasele ehk mõneti kasuks, et ta lugu välja võeti, arvestades meie ajastu meedia spetsiifikat. Kui teos oleks rahulikult ette kantud, oleks ilmunud üks arvustus ja laiemas plaanis poleks seda märgatud. Aga nüüd tõmbas ta selle keelamisega paradoksaalsel kombel oma tegevusele rohkem tähelepanu, kui oleks tõmmanud sellega, et lugu kanti seal ette. Aga tsitaadi kasutamisest sündinud situatsioon on minu arust jabur. Selle oleks ju saanud ühe-kahe lausega ära pareerida. Selle orkestri mänedžmendi otsus oli, no ma ei tea… Ei olnud kõige helgem pea, kes selle vastu võttis.

Alustasid ka ise maailmas, kus keelati palju. Kas arvad nüüd sedasi, sest oma noorus lööb välja?

Need maailmad ei ole siiski võrreldavad. Vaata, mis toimus pärast seda, kui otsustati Tarmi teos kavast välja jätta. Pean silmas petitsiooni ning New York Timesi kriitiku ja paljude teiste sõnavõtte. Kokkuvõttes oli see üks pentsik vahejuhtum minu meelest.

Kui Jonast sel teemal intervjueerisin, ütles ta, et keegi pole öelnud sõnagi selle kohta, et ta tsiteeris teoses ka Nõukogude režiimi, mis oli ju samuti ebanormaalne. See on huvitav. Kahest diktaatorist on demokraatlikus läänemaailmas ainult üks põlu all, teisele vaadatakse läbi sõrmede.

Jah. Sellepärast et Stalin ei ole demoniseeritud, tema režiimi hukkamõist on olnud ju tunduvalt lünklikum ja ebajärjekindlam. Samal ajal on täiesti absurdne see, mismoodi väga suur hulk naaberriigi kodanikke teda tänaseni jumaldab. Kujutlegem ette samasugust olukorda Saksamaal! Me ei saakski seda ette kujutada, see oleks võimatu.

Kui Paavo Järvi tegi Šostakovitši kantaate, siis ta ütles, et need on võimutruudusest nii üle võõbatud, et ainult rumal ei saa irooniast aru.

Jah, selline üle võlli keeratud optimism. Aga selle koodi lahtilugemiseks on vaja ka ajalist distantsi ja eks Šost mängis piiripealset mängu. Ta pani värve nii, et päris otseselt kinni hakata ei saa, kuid igale muusikat sügavuti mõistvale inimesele oli pilt selge. Asetades nende kantaatide helikeele tema muude, tõsiseltvõetavate asjade konteksti, ei saanud seal väga palju küsimusi tekkida.

Mida arvad sõjast kui mõtestatud tegevusest?

Minu meelest on see üks jõledamaid asju, mida kahetsusväärsel kombel on inimkonna ajaloos liiga palju ette tulnud. Olen lugenud sõjaromaane ja vaadanud filme, aga ainult selleks, et oma tõdemuses kinnitust saada.

Inimestel on vaja omasid ja võõraid – keda omaks pidada ja keda ringist välja jätta. Ja see peab kõlama nii lihtsalt nagu valimislubadus: saad iga kuu viissada raha rohkem, kui valid meie erakonna.

Jõuame sinnamaale, et ühest küljest on info kättesaadavus ja üliküllus väga hea asi, kuid teisest küljest hägustab ta maailmapildi täielikult väga paljudel inimestel, kellel on, ütleme, analüütilise mõtlemisega ja eristamisandega natuke kehvemad suhted. Haaratakse esimeste kõige lihtsamate valikute järele ja lõpuks on terve hulk inimesi, kes kujundavadki oma arvamust hüüdlausete, pealkirjade ja esimese Google’i otsingutulemuse järgi. Minu arvates on see kohutavalt kahetsusväärne.

“Inimesed on küll mõtlemisvõimelised, kuid nad käituvad nagu lapsed liivakastis.”

Säärast olukorda stimuleerib muidugi see, et süvenemiseks on vähe aega. Julgen öelda, et äärmiselt suur väärtus ja isegi luksus on elulaad, kus on aega järele mõelda ja süveneda. Millesse tahes – raamatutesse, filmidesse, lihtsalt ühiskonnateemadesse nii, et kohe ei vali poolt ega jalamaid nagu kiirreageerimisüksus ei plahvata sinu sees eelarvamustest süüdatud hoiak. Et oled väljaspool ja jõuab tekkida kolmas positsioon, mis looks eelduse millelegi dialoogisarnasele.

Selleteemaline nurin mu suust on igapäevane ja hakkan seetõttu endalegi naeruväärsena tunduma, aga ühtlasi näen, et üks suuremaid hädasid on tõesti see, et mõtlevaid inimesi jääb järjest vähemaks. Inimesed on küll mõtlemisvõimelised, ma usun, kuid nad käituvad nagu lapsed liivakastis. Ma näen kõikjal, mitte ainult siin, kuidas ühiskond muutub järjest infantiilsemaks oma kõigis avaldumisvormides ja see on lihtsalt masendav. On üksikud oaasikesed siin-seal, kus võid leida teistsugust diskussiooni ja vastaspoolt kuulda soovivat dialoogi.

Mulle näib, et tunneme sellest järjest rohkem puudust. Ma ei näe ka mingit lahendust. Minu meelest on aeg varsti seal, et tuleb koolides spetsiaalseid süvenemiskursusi teha. Oled ju isegi näinud, et inimesed loevad teksti, aga ei saa mõttest aru. Kui see muutub järjest valdavamaks, on sellise hulgaga, sellise massiga väga lihtne manipuleerida. Ülimalt kerge.

Kui ühiskond jääb järjest rumalamaks, ei tohiks ju rääkida, et kutseharidust ja töölisklassi on rohkem vaja? Ikka kõrgharidust rohkem. Aga mis kujul kõrgharidust?

Jah, mis kujul? Elu on näidanud ka seda, et on võimalik saada kõrgharidusdiplom, aga sellel pole katet. Asi on palju mitmekihilisem. Ma ei tea, kuidas see jutt meil nii kaugele jõudis. Ma olen kõigest helilooja, mitte maailma probleemide lahendaja. Kõlagu need pealkirjad kui tahes suurelt, see on lihtsalt ühe kunstniku osutus millelegi, millega peaksime tegelema.

Mida rohkem on neid, kes tunnevad, et neist sõltub see, kuhu maailm läheb, seda parem. Kõige halvem on, kui tõstame käed üles ja ütleme, et meist ei sõltu midagi. Rohkemal või vähemal määral kipub see paraku tõsi olema, aga sellest hoolimata.

Kõigest helilooja kõlab üsna karmilt. Sinu loomingut mängitakse ju päev enne Tallinna kontserti ka näiteks Liepājas.

Ka Londonis, Wigmore Hallis. Järgmisel nädalal Saksamaal… Mängitakse tõesti. Aga see, et muusika kusagil kogu aeg kõlab, ei tähenda veel, et see, mida ma väljaspool oma ametit maailma asjadest arvan, kedagi oluliselt mõjutaks.

Veerandsajandi eest kuulati ju loomeinimesi küll ja just ühiskonnateemadel. Paul-Eerik Rummost saigi ju seetõttu hoopis poliitik. Kas ei ole natuke kahju, et kunagi kuulati, aga enam mitte ja kultuurinimeste mõju ühiskonnale läheb justkui vastu seina?

Eks need ajastu vajadused olid lihtsalt teised. Kui mõelda tollal aset leidnud kahe formatsiooni vaheldumise peale, siis polnud ju mingeid uuest demokraatlikust traditsioonist tulnud poliitilisi figuure, kust sellised saanukski totalitaarse süsteemi tingimustes tulla. Parteist sõltumatud loomingulised inimesed ja intellektuaalid olid uues rollis lihtsalt asendamatud ja hädavajalikud sel ajal. Ja ikkagi oleme ka nüüd näinud, et eri loominguliste erialade esindajad võtavad mingites küsimustes aktiivsemalt sõna.

“Kõige halvem on, kui tõstame käed üles ja ütleme, et meist ei sõltu midagi.”

Keegi pole kuhugi kadunud, toimemehhanismid on tänapäeval teistsugused. Siis oli loomeinimeste kohal ka mingi eriline aura. See oli kahe otsaga asi. Ühest küljest kruttis toonane süsteem seda erilisust oma ideoloogilises soustis juurde ja rahvas kuulas rohkem kõrv kikkis. Aga teisalt olid ootused ridade vahelt lugemisele, et kui üldse, siis just sealt võis tulla midagi vastalist.

Tänapäeval on olukord ju täiesti erinev. Leidub neidki, kelle jaoks on loomeinimesed täiesti mõttetu taak, seda kinnitavad kommentaariumisabad. Seal ju leiduvad arvamused, et milleks ja kellele neid üldse on vaja, mingu parem tööle! Ja see on öeldud tooniga, et õige töö on kui just mitte kraavi kaevamine, siis kraaviperve silumine. Igaüks võib oma arvamusega lagedale tulla, ei ole üheseid kõigile aktsepteeritavaid autoriteete.

Aga kui keegi tunneb, et peab siirduma poliitikasse – nagu Ain Lutsepp (valiti Vabaerakonna ridades riigikogusse – toim) –, siis ta seda ka teeb. Sellist olukorda, et loominguline intelligents hakkaks ühtselt mingit asja ajama, praegustes tingimustes enam ei tule. Vähemalt mulle tundub nii.