Pidulikkust, sisukust ja kvaliteeti
16. mai 2014.
ERSO hooaja lõppkontsert „Mälestusi Itaaliast”: solist Vadim Gluzman (viiul), dirigent Neeme Järvi 9. V Estonia kontserdisaalis.
„Mälestustega Itaaliast” lõpetas ERSO koos peadirigent Neeme Järviga oma 87. hooaja. Oli lõppkontserdile omast pidulikkust, sisukust ning kvaliteeti.
Kontserdi avalooks mängiti Stravinski süiti balletist „Pulcinella”, mille aluseks on itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736). Helilooja varasematest, muusikaajaloos märgilise tähtsusega ballettidest nagu „Püha kevad” ja „Petruška” eristab „Pulcinellat” kindlasti esituskoosseis: suure orkestri asemel puhkpillidega kammerkoosseis, kus omakorda on keelpillirühmades esile tõstetud eraldi kvintett. Sellest johtuvalt esitab muusika üksikutele esitajale kõrgendatud nõudmisi. Eriti sümpaatse mulje jätsid puhkpillide täpsed soolod ja nende omavaheline ansamblimäng. Kohati läks aga terve orkestri kõla veidike paksuks. Ehk vajanuks esitus veelgi rohkem täpsust ning kellassepalikku lähenemist. Seda on kindlasti lihtsam öelda, kui teha. Teose rütmilist energiat suudeti siiski piisavalt edasi anda ja publiku kuulmismeel üles ärgitada.
Teise teosena kõlas taas (Sergei Giršenko eelmisele hooaja esitus veel kõrvades) Prokofjevi II viiulikontsert g-moll op. 63, solistiks varemgi Eestis esinenud Vadim Gluzman. (Olgu taustaks märgitud, et nüüdseks USAsse jõudnud Gluzman kuulub Maksim Vengerovi ja Vadim Repiniga samasse põlvkonda, peale selle seob neid ka õppimine Venemaal ühe kuulsama viiulipedagoogi Zahhar Broni juures.) Kohe esimesest noodist haaras solisti peaaegu kiirgav, kuid samal ajal tõeliselt ümar ja soe toon, mis kandus ka saali tahaotsa. Pole ka ime, sest Gluzman mängib kuulsale ungari viiuldajale ja pedagoogile Leopold Auerile (1845–1930) kuulunud stradivaariusel (1690). Kindlasti on pillil suur roll, kuid ei saa unustada artisti, kes sellel mängib. Usutavasti leidis iga kuulaja esitusest oma meeliskohad, kuid kontserdi viimane osa oma justkui kuratliku virtuoossusega tundus solistile sobivat kõige enam – sellisel tasemel pillivaldamist ei kuule iga päev.
Teises kontserdipooles esitas ERSO teadaolevalt esimest korda Richard Straussi sümfoonilise fantaasia „Itaaliast” op. 16. Straussi loomingus on eelkõige kuulsaks saanud sümfoonilised poeemid nagu „Till Eulenspiegeli lõbusad vembud”, „Nõnda kõneles Zarathustra” ja paar nädalat tagasi kõlanud „Kangelase elu”. Neist esimeses, sümfoonilises fantaasias „Itaaliast” on erinevalt hiljem loodud üheosalistest poeemidest neli osa, mistõttu see meenutab pigem sümfooniat. Teose visandid tegi Strauss 1886. aasta suvel Itaalias ning iga osa alapealkiri on kui väike reisikirjeldus (nt II osa – „Rooma varemetes”). Publikule pakub äratundmisrõõmu ka viimases osas kõlav viis tuntud laulust „Funiculì, funiculà”. Helilooja pidas seda rahvalauluks, tal polnud aimugi, et tegemist on tema kaasaegse Luigi Denza (1846–1922) loominguga, ning pidi selle kasutamise pärast ette võtma ka kohtutee.
Erinevalt teistest sümfoonilistest poeemidest ei ole kõnesoleva teose ideeline taust veel selgelt tajutav. Pigem on tegu lihtsalt väga kauni muusikaga, kui nii võib öelda, mistõttu on kahju, et „Itaaliast” ei ole kinnistunud nn tavarepertuaari. Kui kõrvale jätta mõned erimeelsused häälestuse koha pealt, oli esitus vägagi köitev.
Nõutud kaks lisalugu tõestasid taas, et ERSO ja Järvi koostöö on edukas ning kuulajad ei pea pettuma. ERSO muusikud on aga auga välja teeninud puhkuse.