Kas kõik akadeemiline on ka igav?
29. märts 2013.„Hommage à Bernstein”: ERSO, solist Andres Kontus (tromboon), dirigent Daniel Raiskin. 22. III Estonia kontserdisaalis.
„Kuldne klassika”: Klaaspärlimäng Sinfonietta, solist Laura Mikkola (klaver), dirigent Andres Mustonen. 23. III Estonia kontserdisaalis.
Selline küsimus tekkis mul, olles kahel järjestikusel päeval kuulanud kaht akadeemilist sümfooniakontserti, akadeemilist selle sõna reeglipärases mõistes, s.t häid traditsioone järgivat. Esimesel juhatas ERSOt vana tuttav Daniel Raiskin ja päev hiljem Klaaspärlimäng Sinfoniettat veel vanem tuttav Andres Mustonen.
ERSO seekordne kava oli koondatud pealkirja alla „Hommage à Bernstein” ja koosnes tervenisti Ameerikas loodud muusikast. Austusavaldusega pühendatult esitati õhtu avamiseks „Kolm tantsu balletist „Fancy Free”” (1944) ja siis ameerika helilooja Christopher Rouse’i (1949) Tromboonikontsert (1991), mis kannab märget „In memoriam Leonard Bernstein”. Kava teise poole täitis Arnold Schönbergi 1937. aastal USAs tehtud orkestriseade Johannes Brahmsi Klaverikvartetist g-moll op. 25, kus Schönbergi roll piirdub „ainult” Brahmsi teose äärmise pieteeditundega orkestreerimises (muutmata ühtegi nooti), kuid see on ikkagi absoluutselt uus teos. Miski segab seda nimetamast Brahmsi Viiendaks sümfooniaks (loomisaja järgi pigem siis Esimeseks) ja see miski kuulub kindlalt Schönbergile.
Balletimuusika oli soodsalt optimistlik sissejuhatus äärmiselt tõsisele sisutihedale kontserdile ja kindlasti oli see iseloomulik alati optimistlikule ja vaimukale Leonard Bernsteinile. Kui keegi veel selgitaks, miks teise esitatud tantsu nimi on Waltz, siis jääksin päris rahule: ka korduval kuulamisel ei suutnud ma valsirütmi tabada, kuid mis tähtsust sel on. Tantsude esitus oli temperamentne ja vaimukas – see on ju oluline. Tromboonile on tegelikult kirjutatud hulganisti kontserte orkestriga, kuid palju neid siis mängitakse. Kuulatavamad on need teosed, mis on loodud lähiminevikus (viimasel 50 aastal) ja mille sünd on enamasti seotud võimekate solistidega. Nimetatud teos valmis New Yorgi Filharmoonikute tellimusel ja selle esitrombonisti Joseph Alessit silmas pidades. ERSO ja meie koos orkestriga oleme õnnelikud, et koosseisus on trombonist Andres Kontus, kelle meisterlikkus on esitatud kontserdi tasemel ja et muusik ikka veel kodumurul püsib. Pooletunnise sügavtõsise Kontserdi interpretatsioon nõuab trombonistilt kõike. Lahkamata seda väidet pulkadeks, toon lihtsalt võrdluse, et teos nõuab trombonistilt kõike sedasama, mida näiteks Brahmsi 2. klaverikontsert tipp-pianistilt. Suur kolmeosaline sümfooniline teos keeruka vormiga (Adagio, Scherzo, Adagio) ja keerulise, virtuoosse soolopartiiga. Skertso ja kadentside virtuoossus ületab mõistuse piirid, kuid teose raskuspunktid on Adagio’des, millest viimase esitus tegelikult sunniks saali vaikima, ehkki esitajad vajavad tänamist. Sügav tänu solistile kõrgtasemel esituse eest ning suurepärase teose toomise eest meie lavale koos ERSO ja Daniel Raiskiniga, kel tundub olevat tugev nüüdismuusika närv.
Nagu öeldud, kuulus kava teine pool Brahmsi Klaverikvartetile g-moll Schönbergi orkestriseades. Üldiselt on ju teada, et heliloojad, geniaalsed sümfonistid nende hulgas, harjutasid kammermuusikas kätt sümfooniate loomise tarvis, sest viimase ülestähendamine nõudis ju palju rohkem vaeva ega tohtinud ebaõnnestuda. Selleks oli vaja kogemust, mis laekus kammermuusika kaudu, mida nad oma sisemuses kuulsid ka orkestripartituurina. Brahmsilgi on valminud hulgaliselt kammermuusikat, enne kui sündis I sümfoonia op. 68. Klaverikvarteti g-moll oopusenumber on alles 25, mis sündis ajavahemikus 1856–1861. See ei takistanud tal juba 1855. aastal tegemast esimesi visandeid sümfoonia tarvis, mis valmis siiski alles 21 aastat hiljem. Millise vastutustundega suhtus Brahms sümfoonia vormi! Schönberg kuulis aga g-moll kvartetis palju enamat, kui kammermuusika lubab, ning tegi teosest 45minutise suure sümfoonia suurele sümfooniaorkestrile.
Kogu kava, kaasa arvatud Brahmsi Kvartett, kõlas Eestis esmakordselt ja see andis kontserdile erilise tähenduse. Kontsert oli ülesehituselt akadeemiline, traditsiooniline, sisult äärmiselt värske ning esituselt särav ja vaimustav. Eriline tänu Andres Kontusele.
Järgmisel päeval andis sealsamas Klaaspärlimäng Sinfonietta akadeemilise kontserdi, kus solistiks Laura Mikkola (klaver) ning dirigent ja viiulisolist Andres Mustonen. See orkester ei ole liiga palju meid rõõmustanud kontsertidega kodumurul, kuid seda enam on kostnud hõiskeid ja aplause väljamaa suurtes saalides. Alustada tuleks vist sellest, kes nad on. EMIK ütleb, et Klaaspärlimäng Sinfonietta (Tallinn Sinfonietta) on lühikesest tegutsemisajast hoolimata oma emotsionaalse musitseerimisega liigutanud kuulajate südameid ning ergutanud meeli nii Eestis kui välismaal. Aastal 2011 mängiti Mustoneni juhatusel š veitsis ja Austrias, osaleti Euroopa suurematel festivalidel „Mittelfest” ja Emilia Romagna festivalil ning astuti esimese Eesti orkestrina üles maailma mainekamatel lavadel: Kaunite Kunstide Palee Henry Le Boeufi saalis Brüsselis ja Concertgebouw’ suures saalis Amsterdamis. 2012. aasta algusest on Tallinn Sinfonietta peadirigent Andres Mustonen ja 2012. aasta juulist kannab orkester uut nime Klaaspärlimäng Sinfonietta.
Tallinn Sinfonietta looja oli Risto Joost ning orkester kavatses pühenduda Mozarti muusikale. Tahtmine on taevariik, aga taevariigis taheti teisiti: orkester elas üle mitmeid koosseisumuudatusi ja juhte ning mänedžere. Sellise projektorkestri puhul on koosseisu ebastabiilsus vältimatu nähtus, kuid nii Joost kui Mustonen on rõhunud nooruse ja värskuse peale. Mustonen on öelnud, et mängijaid ja dirigenti seob sügav veendumus, et ka sajandite tagant pärit muusika on elav ja toob rõõmu ning võib stiilist sõltumata värskendada vaimu, soojendada hinge ja kinkida meelelise naudingu. Laupäevase kontserdi kavas olid Beethoveni I sümfoonia C-duur op. 21 ning teises pooles Haydni Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillidele F-duur Hob.XVIII/6 ja Mozarti Klaverikontsert nr 24 c-moll KV 491. Laval istus väike orkester (sinfonietta), umbes 18 keelpilli pluss vajalikud puu- ning vaskpillid. Kuulda oli kaks trompetit ja näha oli, et need on naturaalpillid. Sellised koosseisud on hästi levinud Viini klassikute esitamiseks ning ka menukad (Deutsche Kammerphilharmonie Bremen). Kontsertmeistrikohal istus seekord Sigrid Kuulmann. Beethoveni sümfoonia oli esitatud kõrge perfektsusastmega, millist veendumust süvendasid eriti mõlemad Allegro molto e vivace’d. Kõlaline tasakaal on sellise koosseisu puhul alati puhkpillide kasuks, kuid asjatundjad väidavad, et nii see pidigi autentselt kõlama. Vahel see veenab mind, vahel ka mitte. Seekord mitte.
Kava kontsertide pool algas Haydni Topeltkontserdiga viiulile ja klaverile keelpillidega. Seda teost kuulates olen ikka mõelnud, et kui geniaalsel meistril üldse võib midagi ebaõnnestuda, siis see teos on üks neist. Igatahes tundub mulle, et kuigi kontsert on klahvpillile, viiulile ja keelpillidele, pole tänapäevane kontsertklaver siin vajalik, pigem ülearune. Viiulisolisti ülesannet võiks aga täita orkestri kontsertmeister. Pole siiski kindel, et ka need pisidetailid võiksid teose kuulamist kergendada. On veel üks tähelepanek: ma ei olegi kuulnud selle teose perfektset esitust – harilikult juhtub nii, kui tekst ei vaimusta ka esitajaid … Mozarti c-moll Klaverikontserdi esitus oli taas perfektne, kuigi solisti liigne pedaalikasutus mulle ei sobinud.
Loo pealkiri nõuab resümeed. ERSO kontsert oli akadeemiline ja särav, Sinfonietta kontsert akadeemiline ja igav.