Kaks kava päevase vahega
15. märts 2013.
Kontserdid „Kuninganna” ja „8. märts”: ERS O, dirigent Jonas Alber (Saksamaa) ning solistid Martin Kuuskmann (fagott) esimesel ja Sergei Giršenko (viiul, Venemaa) teisel õhtul. 6. ja 8. III Estonia kontserdisaalis.
Juba teist korda sellel hooajal on ERSO pakkunud publikule kaks kava ühe nädala jooksul. Kahtlemata on see väike risk, sest kahele järjestikusele ise nägu programmiga kontserdile peab jätkuma publikut, ka võib esituse kvaliteet lühikese ettevalmistusaja tõttu kannatada. Kontserte pidi algselt juhatama orkestri peadirigent Neeme Järvi, kuid saatuse tahtel läks teisiti ning viimasel hetkel leiti teda asendama Saksa dirigent Jonas Alber (kavadki pärinesid valdavalt Saksa-Austria kultuuriruumist). Seda huvitavam oli kontsertidele minna, sest siinmail esimest korda juhatavaid dirigente on alati põnev jälgida.
Jonas Alber on sündinud Offenburgis, õppinud viiulit ja dirigeerimist Freiburgis, hiljem lõpetanud dirigeerimise erialal Viini muusika- ja esituskunstide ülikooli. Kui temast sai 1998. aastal, vaid 29aastasena Braunsweigi Riigiteatri muusikajuht, oli ta noorim sellisele positsioonile tõusnud dirigent Saksamaal. Praegu teeb ta koostööd paljude Euroopa orkestritega ning juhatab aina sagedamini orkestreid Hiinas, Jaapanis, Vietnamis ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Lisaks orkestrimuusikale on ta juhatanud rohkem kui 50 ooperi ettekandeid.
Mõlemad kontserdid kuulusid ka sarja „Pariisi sümfooniad”, kus esitatakse hooaja jooksul Joseph Haydni kõik nn Pariisi sümfooniad (numeratsiooniga 82–87, nendel kontsertidel vastavalt sümfooniad nr 85 B-duur ja nr 86 D-duur). Olgu veel kord mainitud, et oma hüüdnime said need tellija La Loge Olympique (pr k Olümpialoož) järgi, mis oli XVIII sajandi II pooles Pariisis muu hulgas üks kontserte korraldavaid organisatsioone ning mille orkester oli palju suurem kui need, millega Haydn Austrias oli harjunud. Pariisi sümfooniaid peetakse ka Haydni küpse sümfooniastiili alguseks.
Tõeline üllatus tuleb siis, kui selgub, et ERSO esituses olevat 85. sümfoonia kõlanud ühel kontserdil aastal 1978, 86. sümfoonia aga kahel korral – aastatel 1978 ning 2005! Nagu Haydni keelpillikvartetid on iga arvestatava keelpillikvarteti kavas asendamatud, on tema sümfooniad samalaadse mõjuga arvestatavale sümfooniaorkestrile, eriti muidugi keelpillidele ning sunnivad taas läbi mõtestama kogu pillimängu ja sealt edasi ka koosmängu. Võib-olla oligi keelpillide eelistamine dirigendi üks otsuseid. Kui esituskoosseis oligi ehk veidi harjumatult suur, tundus siiski pearõhk olema keelpillidel ning mõningaid puhkpillide repliike tahtnukski tugevamini kuulda (see, mida Mihkel Peäske ja Peeter Sarapuu 85. sümfoonias pakkusid, oli ju nii võluv). Pole ka juba ammu kuulnud nii selgeid keskmiste häälte liikumisi ning vabalt kõlavaid tšellosid (just klassikalises muusikas). Väga üllatav oli soov mängida kõiki osi üsna krapsakalt: see andis kogu sümfooniale mingi „mineku”, eriti tundus kiire olevat 86. sümfoonia (mistõttu selle esimene osa oli ka muidugi veidi harali). Seevastu sümfoonia aeglased sissejuhatused ning 86. sümfoonia aeglane osa tundusid veidi kramplikud ega olnud nii veenvad. Ehk oli siin siiski oma osa napil ettevalmistusperioodil. Kuid kokkuvõttes oli see kuulajaile väga positiivne ning vabastav kogemus – Haydni muusika on väga leidlik ja pakub sõna otseses mõttes rõõmu.
Esimesel kontserdil kõlas Haydni sümfoonia järel Mozarti Fagotikontsert B-duur, KV 191 (selle hooaja üks tunnusmärke on ka Mozarti soolokontserdid puhkpillidele). Soleeris Martin Kuuskmann, kes on ju eelkõige tuntud nüüdismuusika tutvustajana, kelle esituses on kõlanud mitmed spetsiaalselt temale kirjutatud kontserdid. (Üleüldse tundub tänavune hooaeg olevat õnnistatud eredate fagotistide esinemistega: ERSO ees seisis paar kuud tagasi Peeter Sarapuu, „MustonenFestil” aga Klaaspärlimäng Sinfoniettaga Iisraeli päritolu Mor Bironi.) Kui mageda vee kohta räägitakse, et selle nimel on sõdu peetud, siis peaaegu analoogilise paralleeli võiks tuua Kuuskmanni fagotimängu kohta. Kes seda kord on kuulnud, ei suuda sellest enam lahti saada ja on selle taaskuulmise nimel valmis piltlikult öeldes isegi võitlema. Eelkõige köidab tema täiesti kordumatu toon. Selle taga on miski, mis haarab esimesest noodist ja laseb lahti alles loo lõppedes. Mõned ilmselt tauniksid sellist vibraato kasutamist Mozarti muusikas, kuid see tundus samas nii sobiv. Mööda ei saa minna ka kontserdi virtuooslikkusest, jääb üle imestada, kellele ja mis põhjusel see loodud on. Kontserdi kadentsid pärinesid solisti enda sulest, kusjuures olid veel virtuooslikumad kui kontsert ise.
Teisel kontserdil tuli Haydni järel ettekandele aga Prokofjevi Viiulikontsert nr 2 g-moll. op nr 63, solistiks Sergei Giršenko. Giršenko on siinmail tuttavaks saanud eelkõige Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontsertmeistri ja solistina. Põhiliselt tegutseb ta Jevgeni Svetlanovi nimelise Venemaa Riikliku Akadeemilise Sümfooniaorkestri kontsertmeistrina ning õpetab paralleelselt Moskva konservatooriumis. Giršenko mängu iseloomustab äärmine tõsidus, suurepärane pillivaldamine: kõike oli kogu aeg kuulda ning kohati tekkis tunne, et solist veab enda järel kogu orkestrit (aeg-ajalt kippusid solist ja dirigent veidi erinevaid temposid tahtma). Viiulikontserdi loomine langeb kokku balleti „Romeo ja Julia” kirjutamisega, mistõttu neil on täiesti selge ühine helikeel. Seepärast olekski soovinud, et kogu muusika ei oleks kogu aeg nii vali, ehk kostaks siis ka veidi lüürilisem teine pool. Kuid üks mu tuttav ütles pärast kontserti tabavalt, et solisti veidi saatanlik välimus haakus suurepäraselt tema esitusstiiliga – ilmselt see pidigi nii olema. Inimesed on tegelikult väga erinevad.
Mõlema kontserdi teine pool oli tuntud sümfoonia päralt, mida ikka ja jälle mängitakse: ühel juhul kanti ette Mendelssohni Sümfoonia nr 4 („Itaalia”), teisel aga Schuberti Sümfoonia nr 5 B-duur. Kaks erinevat kava ühel nädalal oli muusikutele ilmselt kurnav ja tihti seda lubada ei saa (vastupidiselt sama kava kordamisele, mis oleks isegi soovitav). Aga Haydni sümfooniad tekitasid küll isu neid rohkemgi kuulda.