Baltimaade heliloojad

ERSO kontserdil ERSO , Rein Rannap ja Ainārs Rubiķis 29. IV Estonia kontserdisaalis.         

Aprillikuu viimasel ERSO kontserdil sai kokku eri ajajärkude Balti muusika, Eino Tambergi 1959. aastal loodud „Ballettsümfoonia”, Rein Rannapi „Concerto grosso in un movimento” 1980ndatest ja uusima teosena läti klassiku Pēteris Vasksi  „Credo” aastast 2009. Ühest küljest on need teosed oma ajastu peegeldus, tollase mõtteviisi, meeleolude, püüdluste väljendus. Teisest küljest on omajagu kummaline, et kuigi lugude loomisaegade vahemik on küllaltki suur, on neis kõigis mingi (stilistiline) lähedus. „Ballett-sümfoonia” kõlab praegugi igati modernsena, „Credo” ühendab minevikku tänapäevaga, Rannapi „Concerto grosso” on aga teos väga selgelt  omas ajas, nostalgiline „eighties coming back”, kus tuleb silme ette tolleaegne mood ja Tallinna vanalinna mustvalged dokumentaalkaadrid.   

ERSOt juhatas 1978. aastal sündinud koorijuhi taustaga läti dirigent Ainārs Rubiķis, kelle suuremate saavutuste hulka kuulub peavõit eelmise aasta Mahleri-nimelisel  konkursil. Kuuldu põhjal jäi Rubiķisest mulje kui musikaalsest ja tundlikust dirigendist. Eriti mõjuv oli „Ballett-sümfoonia” esitus ning Vasksi teoses saavutatud ülesehitus ja sisuliste sügavuste edasiandmine. Rannapi kiiretempolises loos oli probleeme koosmänguga. Kuulama asudes mõtisklesin pisut ka selle üle, miks olid kavva valitud just need teosed, aga vastust ei leidnudki. See oli kontseptuaalselt huvitav, kuid pisut ühesuunaline kava, pole ka teada, kui atraktiivne võis see olla publikule.         

1946. aastal sündinud Pēteris Vasks on praegusaja üks tunnustatumaid läti heliloojaid.  Tema loomestiilis võib leida lähedust Penderecki, Górecki ja ka Arvo Pärdi helikeelega. Tänapäeva kohta ütleb ta, et see on keeruline ajastu: tarbimiskultus on maha tallanud ideaalid ja senised väärtushinnangud ning helilooja arvates vajame rohkem harmooniat, ideaale, usu ja armastuse jõudu. „Credo” on suurejooneline, heakõlaline teos, kus rahvaviisitaolisest meloodiast kasvab suur ehitus, n-ö tervet laulukaart  täitev ühendkoor, meisterlik ja liigutav, silma hakkab ka rahvaviisi ja läti liigolaulule omaste võtete delikaatne kasutus. Rein Rannap ütleb oma teose „Concerto grosso in un movimento” saateks, et see lugu esindab teadlikult ainult ühte vaatenurka ja siit pole mõtet otsida kogu maailma ega inimelu selle mitmekesisuses. Autori tekst kavalehel oli vaimukas, kõneles teose loomeprotsessist ja andis  häid juhiseid kuulamiseks. „Concerto” quasi-baroklikku helikangasse on salvestatud ühe kümnendi noorusenergia, ideaalid, püüdlused, väledad minimalistlikud mustrid, neoklassitsistlikud pilgud läbi tšelesta ja klavessiini, mida mängis autor ise oma tuntud headuses.   

29aastase Eino Tambergi kirjutatud oma ajas novaatorlik „Ballett-sümfoonia”  pole värskust kaotanud ka tänapäeval. Tajusin selles teoses vaimset lähedust Luigi Nono, Luciano Berio ja Gian Carlo Menotti loomeilmaga. Teose kolm osa „Prelüüd”, „Skertso” ja „Nokturn” on kandnud ka pealkirju „Hommik”, „Keskpäev” ja „Õhtu” – need ongi kas päeva kolm olekut või miks mitte ka inimelu noorus, keskiga ning küpsus ja kadumine. Ma pole küll „Ballett-sümfooniat” laval näinud, küll aga fotosid mitmetest lavastustest ning sellised otsingud abstraktse balleti vallas, kujundlikud üldistused olid omased selle ajastu energeetilisele, otsivale vaimule. Võib vaid imetleda Tambergi värvikat orkestrikäsitlust, tema loojameisterlikkust ja üldistusoskust, kus äratuntavalt kirjeldav helimaterjal on ühtlasi mitmeplaaniline, filosoofiliselt sügav ning paneb kuulates mõtlema elu põhiväärtuste üle.