Vastasid – ja hästi vastasid
22. oktoober 2010.
ERSO kontsert „Fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja Neeme Järvi” 14. X ning „Perekontsert”: Pärnu Linnaorkester, Maano Männi (viiul), Leonora Palu (flööt) ja Jüri Alperten 17. X Estonia kontserdisaalis.
1937. aasta 21. novembril toimus Leningradi Filharmoonia suures saalis noore helilooja Dmitri Šostakovitši 5. sümfoonia esiettekanne. Helilooja Šaporini abikaasa on kirjutanud oma päevikus: „… publik korraldas püsti seistes metsiku ovatsiooni – demonstratiivse, arvestades seda tagakiusamist, mille ohvriks oli langenud vaene Mitja. Kõik kordasid ühte fraasi: vastas, ja hästi vastas”. Üldsus mõistis väga hästi, et tegemist oli autori loomingulise vastusega ajalehe Pravda artiklile „Kaos muusika asemel” (28. I 1936), kus nii iseloomustati Šostakovitši ooperit „Leedi Macbeth”. Need Pravdas artikli pealkirjaks saanud sõnad kuuluvad Jossif Stalinile, kes oli nii väljendunud ooperi etenduselt lahkudes. Seepärast ei maksa Viienda paatoslik-optimistlikule finaalile omistada nõukogude kunsti jõulise võidukäigu allteksti, vaid pigem geniaalse helilooja loomingu võidukäiku teda tagakiusava totalitaarse riigi ja selle diktaatori üle. Šostakovitši 5. sümfoonia on kindlasti üks neid XX sajandi sümfooniaid, mis on kinnitunud selle žanri kõigi aegade loetelu tippu.
ERSO kontsert „Fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja Neeme Järvi” oli siis teine ERSO -le oma uue peadirigendi juhatusel. Sissejuhatava teosena kanti ette Rimski-Korsakovi viieosaline süit ooperist-balletist „Mlada”. See süit on kindlasti uudis meie kontserdilaval, kus seni on Rimski-Korsakovilt kõlanud kas „Šeherezade” või „Hispaania kapritšo”. Teos on pretensioonitu, kuid heakõlaline nagu kogu autori looming ning viimane osa „Vürstide rongkäik” tuletas millegipärast nii temaatiliselt kui ka orkestratsioonilt väga meelde Eugen Kapi tsüklit „Tallinna pildid”, eriti selle X osa „Laulupidu”. Pole seal imestada midagi, sest Eugeni isa Artur õppis ju Rimski-Korsakovi juures. Selles, et Rimski-Korsakov on ja jääb orkestratsiooni meistriks, võis publik veenduda ka seekordsel kuulamisel.
Kontserdi esimese poole põhiteos oli tänavuse juubilari Eino Tambergi Fagotikontsert op. 108 (2000), mille esiettekande 2002. aastal tegi sama solist. Fagotist Martin Kuuskmann on maailmas ikka päris erandlik nähtus, kes on oma instrumendist teinud soolopilli ja seda rohkete talle pühendatud heliteoste toel. Sisuliselt freelance-muusikuna on ta üles astunud maailma olulisemates saalides ja festivalidel ning oluliste sümfooniaorkestrite ees ning aeg-ajalt ka sees. Vähemalt seitse heliloojat on talle kirjutanud Kontserdi ja ühega neist (David Chesky) on ta jõudnud ka Grammy nominendiks. Ei ole midagi muud lisada, kui et meie mees fagotiga teeb maailmas ajalugu. Tambergi Fagotikontsert kompab instrumendi võimaluste piire maksimaalselt kõigis pilli aspektides, seega ulatuse, laulvuse (!), dünaamika, rütmika ja kõige muu osas, ning jätab interpreedile laia tegutsemisvõimaluse neid piire veelgi avardada. Ettekanne oli igati võidukas ja meisterlik nii solisti, dirigendi kui orkestri poolt ja lisapala tuligi juba selle esituse järel: Kuuskmann esitas koos orkestriga Ástor Piazzolla pala „Oblivion”. Igatahes on eesti mees nimega Kuuskmann oluliselt laiendanud fagoti kui instrumendi kunstilist väärtust ja lisanud ka XXI sajandi fagotirepertuaari olulisi teoseid.
Kontserdi teine osa oli Šostakovitši Viienda päralt ja siit tuli elamus, mis jääb kauaks mällu. Muusika ja tema esitus on valdkonnad, kus alati valitseb arvamuste paljusus, kuid on ka hinnangute objektiivsust kinnitavaid tegureid. Mida laiem on teose leviala, seda raskem on teostada esitust, mis väärib epiteeti „erakordne”. Erakordne on teose esitus siis, kui unustad esitatava teose ja selle eelnevad esitused, sest sind valdavad täna sealt kiirgavad emotsioonid. Šostakovitši Viies ERSO seekordses esituses oli erakordne, esmatõestuseks saali reaktsioon, mis oli tormiline, kuigi pärast pikka vaikust teose lõppedes. Lisaks tuleb mainida superesitusi orkestri solistidelt nagu Aleksander Hännikäinen (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott), Arvo Leibur (viiul), aga veel selline instrument nagu käyrätorvi ja selle mängija Kalervo Kulmala on erilist tänu väärt. Või ka kogu I viiuli rühm, kes peab kosmilistes kõrgustes helisema piano’s ja kus ei tohi ühtegi karvast nooti esineda – ega ei esinenudki. Neid karisid ei saa alati salvestuselgi paika ka parimate orkestritega, aga ERSO – palun väga. Kui keegi ütleb, et teose alguse Moderato oli harilikust kiirem, siis autori metronoom on seal kaheksandik=76, me lihtsalt oleme harjunud seda kuulma liiga tähendusrikka adagio’na. Kogu teose esituse kõrgpunkt ja kulminatsioon oli aga III osa Largo ja see on tõeline mälestusmärk inimesele, kes elas üle ja läbi 1937. aasta Nõukogude Liidus. Publik on juba mõistnud, et Neeme Järvi on vastutulelik lisapaladega ja seda ei jäetud kasutamata.
Jään selle juurde, et tänane ERSO on kõrge tasemega sümfooniaorkester, kelle suhe peadirigendiga on täiesti eriline, vaatamata kõigele, ja me ootame siit väga palju juba lähitulevikus.