Pidulikkus, pikitud nostalgiaga
21. mai 2010.Möödunud reedel koguneti Estonia kontsertsaali Nikolai Aleksejevi pärast. Pilgeni täis saalis valitses pidulikkus, pikitud nostalgiaga. Ühelt poolt oli tegemist tema viimase kontserdiga Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigendina, teiselt lõppakordiga ühele normaalsele loomingulisele protsessile, mis ei ole olnud võimalik just kõigile meie professionaalsetele kollektiividele (kammerorkester!). Aleksejev suutis taastada sümfooniakontsertide usaldusväärsuse, andes publikule kindlustunde, et kontserdile minnes on tagatud elamus ja muusikaliselt kõrge tase.
Tõeliste väärtushinnangute kujundajana on Aleksejev toiminud nii ER SO kui publiku jaoks ja see võime on toetunud tema partituuridest lähtuvatele nõudmistele ja erialasele professionaalsusele, mis baseerub Peterburi dirigentide koolkonna tugisammaste Arvīds ja Māris Jansonsi koolitusel. Kui lisada tema jõuline emotsionaalsus ja muusikaline tundlikkus, on arusaadav, et tema kontsertidest sai sündmus.
Kontserdi esimeses pooles kõlas Tšaikovski Viiulikontsert, solistiks prantsuse viiuldaja David Grimal, elava kujutlusvõimega muusik, kelle mäng oli kaugel konventsionaalsusest ja kammitsevatest traditsioonidest. Selles on oma võlu, aga ka karid. Kõigepealt – hulk kõlaliselt mitmekesiseid leide, dünaamilisi efekte, karakterite esiletoomist, mis elustasid ettekannet ja tekitasid kontserdil meeldiva õhkkonna, et „see kõik sünnib praegu ja teie jaoks”. Selle tunde loomisel kasutas ta oskuslikult oma stradivariuse võimalusi. Samas ei ole pidev rahutus alati juhitav. Viiuldajad teavad, kui palju on Tšaikovski Viiulikontserdis noote, mis paraku ootavad väljamängimist. Orkester jälgis solisti paindlikult, oli suurepäraselt pingestunud lõike, näiteks Canzonetta’s solist koostöös flöödi ja klarnetiga (Mihkel Peäske ja Toomas Vavilov). Kontserdi kavaleht – väga asjatundlikult koostatud – andis põhjaliku ülevaate teose sünnist ja selle algsest pühendamisest Leopold Auerile. Auer tõesti seda kontserti ei esitanud, viidates ajapuudusele, kuid paari aasta pärast valmis sellest tema redaktsioon (koos muudatustega autori tekstis ja kupüüridega III osas), mis sai üldkasutatavaks ja mida kuulsime ka Grimali esituses.
Kontserdi teise poole täitis Sergei Rahmaninovi „Kellad”, sümfoonia solistidele, koorile ja suurele sümfooniaorkestrile, solistideks sopran Irina Dubrovskaja, tenor Jevgeni Akimov ja bariton Atlan Karp. Dirigent oli paigutanud solistid orkestri taha koori ette, muutes nende rolli vähem solistlikuks, osaks ühtses sümfoonilises tervikus. Muuseas, Rahmaninov kasutab teose pealkirjana erakirjades teistsugust sõnastust, nimelt: poeem sümfooniaorkestrile, koorile ja solistidele. Poleks mõtet mainida, kuid just sellisena ma seda esitust kogesin. Aleksejevi tõlgitsuses ei olnud pearõhk niivõrd nelja erineva osa vastandunud karakteritel (III osa Presto’gi oli suhteliselt rahulikus tempos), kuivõrd terviklikus pingete lainelises kujundamises teose alguse õrnadest kõladest järjest tumedamatesse, jättes kogu teose kulminatsiooni viimasesse osasse (Lento lugubre). Orkester mängis kompaktselt – nagu kuuletutakse autoriteedile. Kõrvu jäi inglissarve soolo Tõnis Traksmannilt. Hea terviku moodustasid ettekandes koor ja solistid, viimastest kerkis esile Irina Dubrovskaja, selge diktsiooni ja puhtakõlalise häälematerjaliga lauljanna. Rahmaninovi elus ei olnud „Kellad” positiivse märgiga teos: nimelt käivitas selle esitus Moskvas 1931. aastal temavastase kampaania. Õhtulehes ilmus följeton ja Pravda avaldas üleskutse teha lõpp tema teoste esitamisele. Rahmaninovist sai ametlikult emigrant. Pinged olid nii suured, et kui vürst Volkonski kutsus Rahmaninovi 1930. aastate lõpul Keila-Joale suvitama, vastas too: „Meelsasti tuleksin, aga naine ei luba – liiga lähedal Nõukogude piirile …”