Erkki-Sven Tüüri vioolakontsert „Illuminatio”

Instrumentaalkontsert paistab olevat ErkkiSven Tüüri (1959) üks meelisžanre. Meenutame hakatuseks neid kontserte, mis Eestis kõlanud: Tšellokontsert (1996), Viiulikontsert (1999), marimbakontsert „Ardor” (2001), Klaverikontsert (2006) ja akordionikontsert „Prophecy” (2007). Samasse žanrisse kuuluvad ka „Noesis” (2005) viiulile, klarnetile ja orkestrile ning „Whistles and Whispers from Uluru” (2007) plokkflöödile ja keelpilliorkestrile, kuid need pole (veel) Eestimaal kõlanud. Lisame nimistusse ka Fagotikontserdi teadmisega, et too helitöö on eelmainitud Tšellokontserdi redaktsioon fagotile. Ning mullu valmis Tüüril vioolakontsert „Illuminatio” (2008). Esmalt põgus pilk nimetatud helitöö saamisja esitusloole. „Illuminatio” maailma esiettekanne toimus Taanis Sønderborgis ülimenukalt 23. X 2008, esitajaiks Lars Anders Tomter ja üks teose tellijatest, Lõuna-Jüütimaa Sümfooniaorkester Vladimir Ziva dirigeerimisel. Teose kaastellijateks olid Põhja-Saksa Raadioorkester Hannoveris, Lille’i Rahvusorkester ja ERSO. „Illuminatio” Eesti esiettekanne sai teoks 20. II 2009 Estonia kontserdisaalis, laval sama solist ja ERSO Olari Eltsi juhatusel. Tüüri loomingus võib täheldada huvitavat žanripiiride segunemist. Mõni tema sümfoonia võib olla hästi kontsertlik – eredaim näide Sümfoonia nr 4 „Magma” (2002), kus hiilgas maailmakuulus löökpillivirtuoos Evelyn Glennie, samuti Sümfoonia nr 5 (2004) elektrikitarrile, orkestrile ja bigbändile.

Seevastu mõni tema instrumentaalkontsert (nt viiuli- ja klaverikontsert) seisab oma muusikalise dramaturgia, orkestratsiooni ja solisti-orkestri suhestatuse poolest sümfooniažanrile vaat et lähemalgi kui „klassikalisele” instrumentaalkontserdile. Sümfoonilise koega instrumentaalkontsertide kilda tuleb siinkirjutaja hinnangul arvata ka kõnealune „Illuminatio”, kuigi ühe väikese mööndusega kammerlikkuse suunas. Nimelt on helitöö partituur kirjutatud väikesele sümfooniaorkestrile (s.t kahesele puupuhkpillide koosseisule) ning küllaltki kammerlikku üldpilti, teisisõnu kõlalist läbipaistvust rõhutavad omasoodu pillirühmade rohked divisi-jaotused. Tüür on ise öelnud, et panustas orkestratsioonis teadlikult akvarelsusele, ja kõlavärvide spekter on „Illuminatio’s” tõepoolest hästi lai ning nüansirikas. Tundub, et ka suur löökpillide koosseis on partituuri kirjutatud pigem koloriidi kui rütmijoonise teenistusse. Teose kompositsioonilisest ülesehitusest rääkides tuleb märkida, et veidi üle 20 minuti kestev „Illuminatio” on oma vormilt suures plaanis küll üheosaline, kuid jaotub solisti-orkestri tekstuuri, karakterite ja muusikalise dramaturgia rakursist vaadatuna selgelt kolme suuremasse episoodi. Mingis mõttes on siin tuletatav koguni tinglik ABA1 vormiskeem, kui sellele hästi üldistatult läheneda.

Neist esimest segmenti iseloomustavad staatilised foonid ja müstilised kõlavärvid nii orkestri kui solisti puhul, samuti laskuvad ja tõusvad helikaskaadid, mis läbivad mitut orkestrirühma vaheldumisi. Juba esimeses episoodis peaks kuulaja aduma, et solist ei vastandu siin orkestrikangale mitte kontsertlikus mõttes, vaid tema partii justkui kasvab orkestrifaktuurist pidevalt ja orgaaniliselt välja. Ning seda mitte ainult muusikalise materjali arenduse poolest, vaid ka kõlavärvide (glissando’d, flažoletid, tegelikult kogu ülemhelide palett) eksponeerimise seisukohast. Teine, helitöö üldises vormiplaanis keskmine episood aktiveerib pisut nurgeliseltki mõjuva rütmijoonise, mis eelnenud staatikaga kõrvutatuna mõjub kõlaliselt hästi värskelt. Siia on helilooja paigutanud ka esimese suurema kulminatsiooni, ent kummatigi kõlab see orkestris ilma solistita (sümfoonilisus kontserdižanris?). Kõige ulatuslikum ning oma muusikalisdramaturgilise arenduse poolest ehk kõige tähendusrikkam vormiosa on helitööd lõpetav kolmas episood. Siin kuuleme solistilt teose algusest tuttavaid glissando-võtteid ning ruumiliselt rulluvaid helikaskaade orkestrilt, ainult et muusika sisemine intensiivsus on nüüd sootuks teine. Uut energeetikat lisavad pulseerivad rütmid ning dramaturgilised pinged, mis lahvatavad lõpuks teise, ent mitte veel peakulminatsiooni. Seejärel tuleb solisti mängutehniliselt virtuoosne lõik, mida võib „klassikalises” mõttes ka kadentsiks nimetada. Ja alles siis see tõeline pingete üleskruttimine orkestris (ilma solistita) algabki ning ootuspäraselt valmistab kogu see draama ette mõjuvat lõpukulminatsiooni, mis ootamatult (valguse ja varju põhimõttel?) laheneb ühtäkki hoopis pianissimo’sse. Sellisena joonistub välja Tüüri vioolakontserdi „Illuminatio” kõlavisioon ehk kõige üldisemas plaanis, kuid teoses on rohkesti ka detaile, millele tuleb samuti tähelepanu juhtida. Kõigepealt solisti partiist.

Ennist oli juttu, et „kõlavärvid” on üks kõnealuse helitöö olulisematest märksõnadest. Ent saamaks aimu, kuidas need on solistil saavutatud, tuleb heita pilk partituuri. Seal näeme vioolapartiis põnevaid võtteid, näiteks ühte pikka nooti hoides samaaegselt teisel keelel lühikese glissando sooritamist, samuti solisti värvigammat rikastavaid spiccato’sid ja martellato’sid, rääkimata sul ponticello efektist. Solistipartii peenematest nüanssidest peab märkima ka vibrato ja non vibrato oskuslikku kalibreerimist – need on detailid, mida kuulaja ei pruugigi ehk otseselt aduda, kuid mis emotsionaalses plaanis mõjuvad ometi. Nii et igas mõttes hästi peen värk!