„Aastaajad” lõpetas hooaja
15. mai 2009.Hooajad lõpevad ja algavad, aga aastaajad kulgevad ikka oma igavest ringi mööda. Teinekord ütleme, et see talv oli soe ja suvi külm, kuigi objektiivselt teame, et oli ikka vastupidi. Tegelikult on hooaegade piiridki tuhmunud, märkides vaid mõttelist joont nagu vihjamaks, et ka muusikud peaksid kord aastas puhkama, kuigi nad seda juba ammu ei tee. 2008/09. hooaja lõppkontserdi eel toimunud vastuvõtul jäi direktor Aivar Mäe hinnangust kõlama konstateering, et nii head aastat nagu 2008 Eesti Kontserdi ajalugu ei tunne ja et see ei kordu enam kunagi …
Tema sõnu võib praeguses seisus mõista, kuid tuletan meelde, et pessimistlikus tulevikuprognoosis on ta, arvatavasti teadlikult, enamasti eksinud, mida soovime talle ja ka kuulajatele seekordki. Hooaja lõppkontserdi kavas seisis üks, aga see-eest mahukas heliteos Joseph Haydni sulest, oratoorium pealkirjaga „Aastaajad” (Hob 21:3). Selle kuu viimasel päeval möödub Haydni surmast 200 aastat ja Viinis kuulutati käesolev aasta Haydni aastaks, mis sai „Aastaaegadega” ka meil väärika tähistuse. Ja kindlasti pole see kõik, mis Haydni loomingust tänavu ette kantakse: selle aasta kontserdikavad sisaldavad peamiselt kahe helilooja – Haydni ja tema surma-aastal sündinud Felix Mendelssohn Bartholdy teoseid. Kui „Aastaaegade” esiettekandest 1801. aastal kirjutatakse, et oli ebaharilikult suur orkestrikoosseis, siis 8. mail oli see, ütleme, minimaalne: umbes 30 keelpilli + partituuris ette nähtud puhkpillid ja kooriks Eesti Filharmoonia Kammerkoor talle ette nähtud nomenklatuuris (samuti umbes 30 lauljat).
Solistid olid albaanlanna Oriana Kurteshi (sopran) ning eesti eurooplased Juhan Tralla (tenor) ja Lauri Vasar (bariton). Haydni partituur küsib küll esituseks bassi, aga eks ole varemgi baritoniga läbi aetud. Teos kestab kaks ja pool tundi ja see ei ole lihtne katsumus ei laval ega saalis. Olari Elts on meil dirigent, kes küll just ei lõhu traditsioone, kuid üritab ikka. „Aastaaegade” traditsiooni seisnes justkui monumentaalsuses ja „maaläheduses”. Paljude arvates on tegu esimese ilmaliku oratooriumiga üldse, kuivõrd see võimalik on, sest teose keskmes, nagu on kirjutatud, on inimese ja looduse vahelised suhted, mille üle valitseb kõikehõlmava jumala kohalolu. Monumentaalsuski on ju suhteline suurus, mis ei ole välistatud ka kammeržanris. Eltsi „Aastaajad” liigitaksingi sinna „kammeri” kanti ja, leppinud selle tõega, vaat et hakkab meeldimagi. Mind jääb aga arvatavasti häirima asjaolu, et keelpillide temperatuur ehk tämbrisoojus tuleb selles orkestris arvata ikka miinuspoolele küll. On näha, et nad on ju osavad, ja kui neid kuulda on, siis lisavad ka soojust. Solistidest upitaksin esiplaanile nii Lukase kui ka Simoni osatäitja, vastavalt Juhan Tralla ja Lauri Vasara.
Kiidusõnadele lisaks märgin ära esimeselt Aaria (nr 36) ja Kavatiini (nr 15) ning teiselt Aaria (nr 42). Hanne osatäitja Oriana Kurteshi puhul ei oska midagi esile tõsta; mulle tundus, et hääl, millele sobib Lucia (Lammermoor) osa, ei pruugi Haydni Hanneks sobida. Ei tea, kas on hirmus pühaduse teotus, kui küsiks retsitatiivide saateks mõnevõrra toekamat klahvinstrumenti, sest hirmsasti sooviks üksikasjalisemalt nautida neid pärleid, mis pudenisid Reinut Teppi sõrmede alt. Küllap neid on siiski märgatud, sest kavalehel oli teenitult ära toodud nii klavesiini kui basso continuo mängijad (Tõnu Jõesaar). Muide, 1801. aastal juba võis ikkagi kasutusel olla mõni häälekam klahvpill – kas partituuris ei ole mitte nimetatud fortepiano’t? Seega lõpetas Eesti Kontsert hooaja Haydni „Aastaaegade” kammerliku esitusega, mis iseenesest pole halb ega hea. Või, kui see rikastas meie ettekujutust teosest, siis pigem ikka hea.