“Joonase lähetamine”! Kellele ja kuhu?
28. november 2008.Pille Lill päästis "Joonase lähetamise" esituse.
Rudolf Tobiase oratoorium „JOONASE LÄHETAMINE ”: ERSO , koorid ja solistid NEEME JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 21. XI.
Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” viies täismõõduline ettekanne Eestis sai teoks 21. novembril Estonia kontserdisaalis ja ettekandjateks olid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Oratooriumikoor (RAM + naiskoor), kammerkoor Voces Musicales, Rahvusooper Estonia Poistekoor, solistid Pille Lill (sopran), Merle Silmato (alt), Juhan Tralla (tenor), Rauno Elp (bass-bariton) ja Johann Tilli (bass, Soome). Estonia poistekoori koormeister oli Hirvo Surva, peakoormeister Risto Joost, kooride kontsertmeister Siim Selis, orelil Piret Aidulo, dirigent Neeme Järvi.
Teos on nii sisult kui vormilt filosoofilisreligioosne, põhineb vana ja uue testamendi tekstidel ja oratoriaalse žanri vormil. On oluline teada, et see helitöö on omas žanris eesti muusikaloos esimene (esiettekanne 99 aastat tagasi Leipzigis), ilmtingimata on sellel ka rahvuslik tähtsus ja mitte ainult muusikaloos, vaid ka kandva ja ajatu allteksti tõttu. Kui teosel on rahvuslik tagaplaan, siis on see ka poliitiline ning seepärast sobib oratoorium hästi ettekandmiseks Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamisel. Sellele sündmusele oligi kontsert pühendatud.
„Joonas” koos „Hiiobiga” on eesti muusika kaks nurgakivi
Nagu öeldud, on teos omas žanris eesti muusikas esimene, ja kui lisada sellele Artur Kapi oratoorium „Hiiob”, siis ongi kogu senise eesti muusika kaks nurgakivi paigas (Ivalo Randalu väljend). Vahe on selles, et kui „Hiiobi” (1929) esitust kuuldi juba 1931. aastal, siis „Joonas” tuli esiettekandele Eestis 80 aastat pärast selle esiettekannet Saksamaal, s.t 25. mail 1989. aastal Estonia kontserdisaalis dirigent Peeter Lilje juhatusel.
Teatavasti saatis ebaõnnestunud ettekanne Leipzigis oratooriumi unustusehõlma ja tänapäevaste ettekannete eest oleme tänu võlgu Vardo Rumessenile kui selle suurteose reanimeerijale ning väsimatule propageerijale. Nüüdse ettekande kavalehel on Rumessen märgitud kui teose restaureerija ja täiendaja, kuid see on arvatavasti siiski muusikalooline täpsustus. Sest muidu ma küsiks, miks iga Mozarti Reekviemi ettekandel ei ole kirjas Franz Süssmayri nimi. Kui ütlete, et kahe sajandi jooksul on Süssmayr juba kõigile pähe kulunud, siis ma väidan küll, et pigem siin meil ja täna on Rumessen peas kõigil. Arvan ikka, et jätame Reekviemi Mozartile ja „Joonase” Tobiasele ning vastutuse, et Rumessen sellest ei solvu, võtan enda peale.
Kuid kellele on lähetatud „Joonas”? Kui aastal 1989 küsiti lihtkirjal saaja aadressi osas kõigepealt „kuda” ja siis „komu”, siis vastus oli lihtne: okupeeritud riiki nimega Eesti ja kogu tema rahvale. Tänapäev on need küsimused ümber pööranud, s.t kõigepealt „kellele” ja siis „kuhu”, ning teisele küsimusele on lihtne ja selge vastus – maailma. Jääb arutleda küsimuse üle „kellele”. Eestis on aadressaate palju. 1934. aasta rahvaloendus andis meile 874 000 luterlast. 2000. aastal fikseeriti meie sekulaarses riigis loendatud inimestest 13,57% luterlasi, 12,79% õigeusklikke, baptiste 0,54%, katoliiklasi 0,51%, moslemeid 0,12% ja maausulisi 0,09%. Kuid olulisemad näitajad tulevad siit: 7,99% keeldus vastamast, 14,5% ei osanud vastata, 34% (!) olid ükskõiksed ja 6,1% veendunud ateistid.
Need arvud panevad mõtlema, et filosoofiline ja rahvuslik küll, aga kellele me lähetame oratooriumi kristliku sõnumi? Tõsi on see, et eespool ära toodud uskude paljusus on asi, mis ei ole nii ainult Eestis, vaid on palju globaalsem nähtus. Siis jäävadki üle eelkõige filosoofiline ja poliitiline sõnum, sest teksti süvenejad leiavad kindlasti seose Niinive ja Moskva vahel ning seda mitte ainult meie õue elanikud, vaid ka laia maailma kodanikud.
Meil siin on siiski veel üks grupp elanikke, ma ei tea, kui suur protsent, kes ei kuulu ilmselt ühtegi konfessiooni, kuid vajavad eneselegi aru andmata hardust ja selle vajaduse saavad nad kindlasti mõnevõrra rahuldatud iga „Joonase” ettekandega. Ning küllap on neid harduse otsijaid üsna mitmeid protsente meie elanikkonnast, sest kõik teose ettekanded Eestis on läinud täissaalidele. Erandiks ei olnud ka viimased: nii Tallinnas kui Tartus (22. XI) olid saalid välja müüdud vähemalt kuu aega enne kontserti, mis eesti muusika esituse puhul ei ole igapäevaselt igav nähtus.
Probleemidest ka
Eesti esitustel on aga terve rida probleeme, millest nii mõnigi ei ole veel lahendatavgi. Suurim ja lahendamatuim probleem on ettekande jaoks sobiva saali puudumine. Kui soliidsetes kontserdisaalides mujal maailmas algavad kontserdisaalide kuulajate näitajad 2000 istekohast, siis meie riigi nelja kontserdisaali, toonitan kontserdisaali, mahub kokku maksimaalselt 3779 kuulajat. See tähendab, et iga „Joonase” lähetamine peaks läbima need neli paika (Jõhvi, Tartu, Pärnu, Tallinn), et katta Eesti ja koguda üks korralik saalitäis publikut.
Ei ole paha ka maestro Neeme Järvi rituaalne plaan, et iga üldlaulupidu algaks Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” kontsertettekandega meie suurimas ja parimas pealinna kontserdisaalis, mis oleks võimalus nii eesti kui rahvusvahelisele kuulajaskonnale nautida seni veel koduski, mis me räägime maailmas, mitte liiga tuntud teost. Aga et see suurvorm võiks ja peaks olema kõigile eesti muusika viisiitkalju (kaart ei vasta suurusjärgule), seda tõendavad maailma muusikakriitikute arvamused, millest tsiteeriks vaid ühte: „Kui see teos oleks leidnud väärilise ettekande ajal, mil ta loodi, oleks XX sajandi muusikaajalugu kulgenud oluliselt teist teed pidi” (Jossif Raiski, 11. V 2003, Peterburi).
Teine probleem seoses teose esitusega on meil esitusaparaadi suurus ca 300–350 artisti ja nende võimekus, sest tegemist on väga kõrgeid nõudmisi esitava partituuriga, kus mütsiga lööjad kukuvad kohe välja. See ei puuduta ainult soliste, vaid kõiki kollektiive eraldi ja koos ning eelkõige dirigenti. Dirigentidega meil probleeme ei ole, kuid kaks segakoori nõuavad iga kord komplekteerimist ja chorus mysticus’ega on elu näidanud, et iga kammerkoor ei saa sellega tasemel hakkama. Ühesõnaga, valik tuleb teha karm ja see teatavasti maksab raha ning raha ei ole ju kunagi, kuni keegi rahastajatest ei mõista teose olulisust eesti rahvale ja ka kogu maailmale, kus, muide, „Joonase” ettekandeid on olnud tunduvalt rohkem kui Eestis.
Viimane, äärmiselt tõsine probleem oli kuni viimase, s.t möödunud ettekandeni partituuri ning noodimaterjalide olemasolu ja nende laenutusvõimalused. Siia tuleb nüüd tõmmata peale rasvane rist ning öelda: probleemi pole. Ilmus suurepärane partituur koos orkestrihäältega (Estonian Classics) ja see on ülitähtis samm edasi „Joonase” lähetamisel aadressil – maailm. Kui te küsite, kes selle partituuri ja hääled välja andis, siis ma ei häbene öelda, et teile juba päris hästi tuntud Vardo Rumessen ja üks eksemplar partituurist lähetus aadressil: kellele – Princeps sui iunis civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei Benedictus XVI, kuhu – Vatikan.
Vaatamata nimetatud probleemidele ja raha puudumisele, esitused siiski toimuvad ja omandavad kindlasti traditsioone, millele tulevikus annab toetuda. Ning tooniandja on siin Neeme Järvi, kuigi rajaleidjana tuleb ikkagi nimetada esiettekandjat Peeter Liljed. Teose ligi paarikümne esituse hulgas räägitakse kui etalonist ja õnnestunumast Kölni esitusest (14., 15. IV 2000) ja (1. IX 1995) Stockholmis toimunust, selle kõrvale seatakse veel Peterburi (11. V 2003) ja Tallinn (25. VI 1995).
Minul on neist neljast õnnestunud kuulata Peterburi kontserti ja seda on mul võimalik nüüdse Tallinna ettekandega võrrelda. Kõigepealt koosseisudest. Peterburis oli Filharmoonia akadeemiline, nn esimene koosseis, s.t Juri Temirkanovi orkester ja kooriks RAM + rahvusooperi Estonia naised, Latvija segakoor ja Peterburi raadio lastekoor. Seni kannatab Tallinna koosseis mõõduvõtmise absoluutselt välja ja kooride osas isegi ületab, sest meie tänane oratooriumikoor (RAM + konkursiga moodustatud naiskoor) on parim koosseis, mida olen siin kuulnud pärast Eesti Raadio Segakoori laialisaatmist. Voces Musicales oli stabiilsem ja täpsem kui Latvija ning poistest ei maksa rääkidagi – need tunduvad meil päris profid olema. Kui näidata veel erilisi õnnestumisi, siis loen nendeks kõigepealt nr 16 Fuuga (oratooriumikoor), nr 34 chorus mysticus ning kohe selle järel poistelt koos kahe flöödi ja inglissarvega nr 35 Koraal. Viimane oli Peterburis number, mis raske töö ja vaevaga ots otsaga kokku tuli. Nauditav oli veel nr 17 „Kättemaksupsalm”, kus kvaliteetses dialoogis vestlesid aldid poistega. Sanctus’t ei pea nimetamagi, sest see tuleb ju alati kordamisele, nii seekordki. Vaatamata tohutule esitusaparaadile (vaat et 1/3 saali) ei läinud ükski tutti, kaasa arvatud Sanctus lõhki ja ka kõige kirglikumad forte’d kõlasid mahlakalt ja massiivselt ning see asjaolu sõltub küll absoluutselt Neeme Järvi oskustest ja neid koos kogemustega tal jätkub.
Kolmapäevase proovi lõpus resümeeris maestro Järvi asjade seisu järgmiselt: „Koorid on hästi ette valmistatud, orkester samuti, solistidega on probleeme…” ja jättis ütlemata, et Moskva Suure teatri solist Marina Lapina (sopran) ei valda partiid ning saadetakse seepärast pärast proovi koju tagasi. Põhjusi võis olla palju, kuid tõenäolisim on lihtne teose alahindamine ja sellest üleolekust tulenenud ehmatus, kui solist avas klaviiri alles proovis. See on oletus, kuid fakt jääb faktiks, et oma osaga hakkama ei saadud. Olukord oli katastrofaalne, sest ma ei ole veel sõnagagi maininud asjaolu, et kogu esitus salvestati DVD-le ja selleks oli USAst kohale sõitnud režissöör Jason Starr ning et neljapäeval jätkus ka salvestus.
Kogu selle esituse (kaks kontserti) ja salvestuse päästis meie sopran Pille Lill, kes tuletas ühe ööga meelde ulatusliku ja komplitseeritud soprani partii, mida ta viimati oli tervikuna esitanud 1999. aastal, ja oli järgmisel päeval valmis tööd alustama. Kangelastegusid sünnib ka kontserdilaval. Nii sellest kui mõnest muustki asjaolust tingituna saab nentida, et solistid olid vaprad ja tegid kõik nendest oleneva, kuid suureks õnnestumiseks seda esitust lugeda ei saa. Eks kosmeetilisi iluvigu kostis veel nii siit kui sealtki, kuid aplausi ja spontaanselt püsti tõusnud ning huilgeid ja möirgeid kuulda lasknud publiku järgi, tuleb 21. XI 2008 Tallinnas esitatud Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine” lugeda kordaläinuks.
Enne kontserti tutvustati kontserdisaali fuajees trükisooje „Joonase” partituuri, klaviiri ja Vardo Rumesseni raamatut „Joonase sõnum”, esitlejateks Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe ja Vardo Rumessen. Kontserdi juhatas sisse päevakohase sõnavõtuga kultuuriminister Laine Jänes.