ELEVANDILUUST TORN JA SOTSIOLOOGILINE REAALSUS. XIX barokkmuusika festival 31. I—10. II 2008

Tänapäeva muusikamaastik on lausa kosmiliselt avar oma kõikvõimalike maitse-eelistuste ja stiilide kihistustega. Seoses meelelahutuskultuuri pealetungiga pakutakse kontserdikavades muusikat alates gregooriuse koraalist kuni džässi ja rockini välja. Tänapäeva muusikakuulaja vajadused ulatuvad seinast seina, samuti ka kuulamiskogemus ja
-ootused. Ühed naudivad äratundmisrõõmu ja kohtumist paljukuuldud lugudega, teised uudsust; ühed sisekaemust, teised lihtsalt meelelahutust ja kõrvakõdi.

Eelmistega võrreldes kuidagi siiski kompaktsem XIX barokkmuusika festival pakkus palju vaheldust — oli nii eksalteeritud teatraalsust kui ka subtiilsemaid teemasid. Kui meenutada Gija Kantšeli sõnu: „XX sajandil kirjutati palju mürarikast muusikat, XXI sajandil on aga hakatud taas tunnetama vaikuse tähendust ja nautima hapramat helide
lingvistikat,” siis ongi see ehk tänapäeval muutumas tooni andvamaks.

Festivali avakontsert 1. veebruaril Estonia kontserdisaalis alapealkirjaga „Pidu teatris”, kavas XVI ja XVII sajandi prantsuse ja inglise teatrimuusika, õigustas oma nime täielikult ka ilma ajalooliste kostüümideta. Esinesid solistid Helen Lokuta, Mati Turi, Risto Joost jaAndrus Mitt; ERSO, segakoor Latvija; dirigent Andres Mustonen.

Le grand goût — nii nimetati prantsuse keeles kokkuvõtvalt päikesekuninga Louis XIV auks korraldatud vabaõhuetendusi, tulevärgimuusikat, õukonnaballetti, mitmesuguseid õukonnatseremooniaid ja muid selliseid pompöösseid üritusi, mida saatis alati ka muusika. Kontserdi esimeses pooles kõlanud Jean-Philippe Rameau avamäng lühiballetile „Pygmalion” (1748), seejärel üksikud numbrid balletist „Ramire’i pidustused” („Les fêtes de Ramire”), André Campra aariad ning lõpuks katkendid Jean Baptiste Lully ballettkomöödiast „Kodanlasest aadlimees” („Le bourgeois gentilhomme”) olid just selles võtmes, ka dirigent Andres Mustoneni hoogsad repliigid; huumorit ja teatrit sel
avakontserdil jätkus. Ja miks ka mitte, sest alalhoidliku „psüühilise kliimaga” eesti õhustikus on iga ekstravagantsus, mis seda lõhub, tervitatav. Mustonenile pole võõras ka avangard ja häppening ning trompetite kuningliku kõla, sära ja hiilguse sekka puistas ta lustakaid repliike, kuulutades välja õukondliku õhtu, millest publikki oli palutud osa saama.
Saali kandus ka kriitiline märkus, et tänapäeval on n-ö varaka kõrgklassi hulgas vähe eliitkunsti nautijaid.

ERSO haakus üsna hästi avamängude muutlike tempokäänakutega, segakoor Latvija näitas taas kord oma kõrget taset. Kuid solistide valik tundus olevat suure lava kohta pisut tasakaalustamata, st ühelt poolt oli esindatud ooperlik, teisalt kammerlikum, pastelsem häälekool. Muidu igati kõrgetasemelise esituse juures jäi prantsuse muusikale omane
kaunistuste (trillerite) teema tagaplaanile, kuid see peendünaamika just annabki sellele muusikale viimase lihvi.

Kontserdi teises pooles kõlas läbilõige inglise baroki suurkuju, briti Orpheuseks kutsutud Henry Purcelli semiooperist „Haldjate kuninganna” („The Fairy-Queen”).