Muusika, mis tulvil ootamatusi

Kuigi eelmise laupäeva ERSO muusikaõhtut nimetati rahvusvahelise muusikapäeva kontserdiks, võinuks see täpsuse mõttes olla hoopis mihklipäeva kontsert. Kuid mitte see pole oluline – muusikasündmuseks kujunes kõnealune muusikaõhtu ikka seetõttu, et meie esindusorkestriga musitseerisid dirigent Andrei Boreiko ja vene päritolu viiulisolist Denis Goldfeld (Saksamaa).

Denis Goldfeld on oma noorusele vaatamata võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse (näiteks Wieniawski konkurss Ljubljanas, Oistrahhi festival Iserlohnis jt). Huvi peaks äratama ka kavalehest loetud väide, et tema arengut on suuresti mõjutanud koostöö ameerika viiulivirtuoosi Isaac Sterniga aastatel 1995–1998 (kavalehe koostaja paraku ei täpsusta, milles see koostöö konkreetselt seisnes).

Arvan, et ma eriti ei liialda, kui ütlen, et Johannes Brahmsi (1833–1897) Viiulikontsert D-duur op. 77 (1878) kõlas Goldfeldi ettekandes imetlusväärse mängutehnikaga ja sugestiivsest muusikasse sisseelamisest kantuna. Mõistagi sai see õnnestunud esitus võimalikuks tänu solisti ja dirigendi ühel lainepikkusel koosmõtlemisele.

Suure instrumentaalkontserdi lavastamine algab tavaliselt ekspositsiooni lavastamisest ja Brahmsi Viiulikontserdi puhul on see kahtlemata nii – Allegro non troppo pateetikavarjundiga sissejuhatus mõjus solisti peapartii omamoodi emotsionaalse hüppelauana. Goldfeldi mängus oli seda Brahmsi klassikalis-romantilise stiili mõttes hästi natuke tagasi hoitud emotsionaalsust. Mis tähendab, et ettekande tundeskaala tõi oma nüanssiderohkusele vaatamata esiplaanile muusika dramaatilised aktsendid. Ehk teiste sõnadega: detail ja kulminatsioonikujundus olid vastastikuses sünergias. Samas hämmastas Goldfeldi viiuli tämbririkkus ülipuhtalt kõlavas kõrges registris. Just see loomulikkus, kuidas solist sidus heroilise (n-ö beethovenliku) karakteri teiste, romantilisematega – juba see oli haaravalt kulgev protsess. Ja muidugi virtuoosne soolokadents, mis näitas emotsionaalset tulevärki, ning seda kõike nii briljantse tehnika kui tundeskaala peenlihvis.

Selle viiulikontserdi Adagio on tegelikult omamoodi romantiline sümfooniline poeem ning seda eeskätt solisti- ja orkestripartii homogeensuse, täpsemalt tekstuurilise läbipõimituse mõttes. Sel kombel kujunenud dialoogilisus liitiski solisti-orkestri kui võrdsete partnerite „kahekõne” ühtsesse esituslikku tervikusse. Väärika punkti pani ettekandele aga ootuspäraselt finaal, mille lennukas karakter sai tuule tiibadesse ungaripäraselt bravuurikast temperamendist.

Kontserdi teine pool algas Joseph Haydni (1732–1809) Sümfooniaga nr 60 C-duur „Il Distratto” („Hajameelne”, 1774). Sümfoonia ebatraditsiooniliselt kuueosaline vorm vajab kommentaari: nimelt kirjutas Haydn kõigepealt Regnard’i samanimelisele koomilisele näidendile muusika. Ja kuna etendust saatis edu, otsustas helilooja tolle näidendimuusika ümber töötada iseseisvaks, kuigi mitte eriti „tõsiseks” sümfooniaks.

Nüüd selle ettekandest märksõnade kaupa: I osa iseloomustasid elegantne liikumisenergia ja täpne karakterikujundus, II osa (Andante) oleks võimaldanud ehk diferentseeritumat dünaamikat, III osas (Menuetto) sai kuulda kenasid karakterivastandusi ja kontrastiderohket dünaamilist plaani, IV osa (Presto) oli lahendatud artistliku karakterpalana ning kujunes ettekandeliselt siinkirjutajale kõige põnevamaks, V ja VI osa attacca (Adagio ja Finale) olid jälle kõige teatraalsemad sõna otseses mõttes – omamoodi krutskina mõjus siin dirigendi ja kontsertmeistri (Arvo Leibur) koomiline sketš, kus Leiburi viiul justkui ei häälestuks, ning sellest tingitud hetkeline (kakofooniline) „segadus” orkestris. Kokkuvõttes pretensioonitult lõõgastav ettekanne, ent see (näidendi)sümfoonia oleks võimaldanud ka mõnevõrra teatraalsemat esitust, näiteks temaatiliste kujundite teravamat vastandamist väikese kunstilise liialdamise tähenduses.

Ent võib-olla hoidsid Boreiko ja ERSO nimme püssirohu kuivana viimase teose, Béla Bartóki (1881–1945) balletisüidi „Võlumandariin” (1923) plahvatama panemiseks – see on ju ka teatrimuusika. Dirigendi poolt oli hästi efektselt lavastatud kogu selle grotesksevõitu muinasjutu (kus tegelasteks prostituut, kolm röövlit ja salapärane hiinlasest Mandariin) muusikaline režii. Iga orkestrisolist ja solistide ansambel lisas sellesse pöörasesse karakterite kaleidoskoopi oma koloriitse kõlavisiooni või tämbrikillu. Tulemuseks oli väga haaravalt kõlav muusika, mis tulvil ootamatusi.