Mahleri suurteos Estonias
12. mai 2006.MAHLERI III sümfoonia: ERSO, EMTA sümfooniaorkester ja oratooriumikoor, tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusooper Estonia poistekoor ning MERLE SILMATO (metsosopran) PAUL MÄGI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 5. V.
Mõnda ERSO hooajaabonementi omavat kuulajat võis harjumuspärasele reedeõhtusele kontserdile minnes tabada üllatus: seekord ei kõlagi orkestrilt avamäng ega ka instrumentaalkontsert mõnelt maailmakuulsalt solistilt, vaid kogu programm koosneb ühestainsast sümfooniast. Kuid samas millisest!
Sümfoonilise muusika austajale on Gustav Mahleri III sümfoonia tõeline präänik. Oma pikkuses ja muusikalise materjali läbipõimituses on Mahleri teos kui apoteoos ja ülistus sümfooniale kui sellisele. Seda mammutteost, mis on, muuseas, mõnda aega ka Guinnessi rekordite raamatus figureerinud kui maailma pikim sümfoonia, olid eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis ette kandmas ERSO, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja oratooriumikoor, tütarlastekoor Ellerhein, Estonia poistekoor ja metsosopran Merle Silmato dirigent Paul Mägi juhatusel.
Mahleri III sümfoonia kõige paremaks iseloomustamiseks laenan tsitaadi Mahlerilt endalt. Helilooja kirjutas lauljatar Anna Bahr-Mildenburgile 1896. aastal järgmised read: “Minu sümfooniast tuleb midagi niisugust, mida maailm pole enne kuulnud: selles teoses saab loodus endale hääle ning jutustab kuulajale nii sügavatest asjadest, mille olemust ta võib tabada vaid ehk unes…”. Tõepoolest, maailm polnud sel ajal, kui sümfoonia valmis sai, niivõrd mastaapset, stiiliderohket, kõlavärvidelt ja meeleoludelt rikast muusikateost veel kuulnud. Teos pole ka praegu oma väärtust ja aktuaalsust kaotanud, kuigi pärast Mahlerit on tonnide kaupa muusikat juurde kirjutatud.
Ilmselt on iga helilooja unistus luua midagi niisugust, mis võtaks kokku elu, maailma ja universumi imelisuse. Mahleri Kolmanda võib seetõttu tinglikult panna ühte ritta selliste šedöövritega nagu Bachi h-moll missa, Beethoveni IX sümfoonia, Haydni oratoorium “Loomine” jt.
III sümfoonia puuduseks (kui nii võib üldse öelda), võrreldes eelnimetatutega, on tema peidetum, kodeeritum sõnum ja suurem võimalus libastumiseks juhul, kui esituskoosseisu hammas ei hakka sedavõrd tihedale muusikalisele materjalile hästi peale.
Mahleri Kolmanda esitus nõuab tavalisest suuremat orkestrit, mistõttu ettekandesse kaasati ka tudengitest orkestrante. Dirigendi asemel oleksin pigem üritanud kutsuda muusikuid teistest Eesti orkestritest. Mõnikord noorte kaasamise eksperiment õigustab end ning orkester saab nooruslikust uljusest särtsu juurde, kuid antud juhul oli orkestris kohati tunda kontsentratsiooni hajusust ja seda eriti puhkpillide puhul, mis rikkus mõneti üldmuljet. Ka kogenud orkestrandile on ligi kahetunnine, äärmiselt mitmekesiste karakteritega teos paras jõuproov ning vaimne ja füüsiline pingutus, saati siis muusikatudengile.
Muljetavaldavalt puhtalt ja selgelt kõlas trompetist Indrek Vault postisarve soolo sümfoonia kolmandas osas, mis oli meelerahu sisendades kui meenutus vanadest headest aegadest. Esile tuleb tõsta ka Merle Silmato etteastet sümfoonia neljandas osas (“Öölaul”). Süvenenult ja mõtlikult ette kantud soolopartii tõi väga selgelt esile teose inimliku mõõtme. Paul Mägi lõi teosest kompaktse, nauditava terviku, mis ei jäänud kuidagi lohisema, kuigi selline oht pikkade lugude puhul on ju alati olemas.
Mahleri III sümfoonia on sedavõrd monumentaalne ning mastaapne oopus, mistõttu tundus, et ka Estonia kontserdisaali akustikast ei piisa täielikult selleks, et edasi anda helitöö kõiki pooltoone ning kõlavärve. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas too suurteos võiks kõlada mõnes suures kirikus või vabaõhulaval kloostrimüüride vahel, ent see on juba kontserdikorraldajate rida…
Lõpetuseks aga sümfoonia laulutekstide tõlkijale väike nõuanne edaspidiseks: teose viienda osa koorilaulu tekstis olnud saksakeelne “Herr Jesus” võib julgelt tõlkida eesti keelde kui “Issand Jeesus”. Kavalehel olnud “härra Jeesus” tundus jumalapoja suhtes kuidagi ülepingutatud viisakusena.