Võluv ja rabav klassika

ERSO kontsert “Võluv klassika” JÜRI ALPERTENI dirigeerimisel, solistid ARVO LEIBUR (viiul) ja DANIEL RAISKIN (vioola, Holland) Estonia kontserdisaalis.
11. XI võis kontserdil “Võluv klassika” kuulda kahe orkestrimuusika suurkuju Wolfgang Amadeus Mozarti ja Gustav Mahleri teoseid ERSO esituses Jüri Alperteni juhatusel. Õhtu juhatas sisse Mozarti avamäng ooperile “Võluflööt” KV 620 (1791). Isegi kui avamängu aeglases sissejuhatuses oli esimese viiuli puhul pisut tunda mõningat ebakindlust, siis hajus see üsna ruttu pärast tempoka fuuga algust.

Pärast “Võluflöödi” hoogsat sissejuhatust tuli järgmise teosena ettekandele Mozarti “Sinfonia concertante” viiulile, vioolale ja orkestrile Es-duur KV 364 (1779), solistidena ERSO kontsertmeister Arvo Leibur viiulil ja Daniel Raiskin vioolal. I osa (Allegro maestoso) algus reetis Leiburi mõningat kohmetust kodupubliku ees, kuid ta kogus end ruttu. Raiskini väga laulev ja kandev toon ning hoolikalt kujundatud fraasid aga magnetiseerisid kohe kontserdisaali atmosfääri ning mõne hetkega jõudsid solistid muusika tunnetamises ühele nivoole. Viimases, III osas (Presto) avaldasid interpreedid muljet oma virtuoossuse ja täpselt välja mõõdetud rütmilise plaaniga, millele sekundeeris hoogne ja nõtke orkestrisaade.

Leiburi ja Raiskini soleerimist kõrvalt vaadates tunduvad nad olevat pealtnäha väga erinevad interpreedinatuurid. Leiburi mängus torkab silma ülim rahulikkus, kaalutletus ja ökonoomsus, millele vastandub Raiskin oma kirglikult muusikale kaasa elava kehakeelega. Sõnaga, nagu jää ja tuli. Selliste erinevate interpreetide puhul, liiati kui erinevus on silmaga näha, võib jääda petlik mulje, nagu oleks üks teisest tundelisem ja musikaalsem. Aeg-ajalt silmi kinni pannes võis aga veenduda, et kõlaliselt ja muusikaliselt ei olnud Leiburi ja Raiskini mängul õigupoolest mingeid erinevusi. Täie veendumusega võib öelda, et mõlema interpreedi musitseerimine oli kantud heast teineteisemõistmisest ja partnerlusest.

Kontserdi teises pooles sündis tõeline muusikaline ime, mille kordumine on võimalik keskmiselt iga viie aasta tagant. Umbes sellise perioodilisusega esitab ERSO Gustav Mahleri I sümfooniat D-duur (1888). Selgituseks niipalju, et viimati kuulis seda sümfooniat ERSO ettekandes 2000. aastal. Mahleri sümfooniad kuuluvad kahtlemata sümfooniaorkestrite n-ö kuldrepertuaari. Need on teosed, mille kaudu nii orkester kui ka dirigent saavad võimaluse demonstreerida oma muusikalisi võimeid ehk kõnekeeles väljendades: Mahleri orkestriteose ettekanne näitab dirigendi ja orkestri kõrget (ehk madalamat) klassi. Rõõm on tõdeda, et sel kontserdihooajal kõlab ERSO esituses mitmeid Mahleri sümfooniaid. Kui eespool mainisin, et Mahleri I sümfoonia ettekande näol on tegemist imega, siis ei pidanud ma silmas ainuüksi seda, et orkester teatud aja möödudes võttis vaevaks selle “maha mängida”. Antud juhul oli tegemist väga kõrgel tasemel viimistletud ettekandega.

I osa (Langsam, schleppend. Wie ein Naturlaut) sissejuhatus kõlas kaunilt, kuid orkestrandina ja edaspidi orkestri kontserte pidevalt kuulanuna võin öelda, et üks suuremaid väljakutseid sellele kollektiivile on säilitada piano’s või pianissimo’s ettekande selgus ja hea artikulatsioon. Forte’s mängimisega ERSO-l enamasti probleeme pole, seega võiks orkester just vaiksete muusikaliste lõikude viimistlemisega edaspidi rohkem vaeva näha.

II osa (Kräftig bewegt, doch nicht zu schnell) rühikas algus suubus märkamatult selle osa Trio’sse, mis kõlas elegantselt ja kergelt. III osa (Feierlich und gemessen, ohne zu schleppen) kurblik-pidulik “sepapoiste” teema kontrabassi esituses ja selle edasine arendus olid läbi viidud delikaatselt ja tundeliselt.

Viimases, IV osas (Stürmisch bewegt) suutis orkester Mahleri geniaalsuse raevukate ja heroiliste kujundite loomisel suisa 110protsendiliselt esile tuua. Jalustrabavad ja hästi läbi viidud tõusud ning mõõnad, ülevoolav rõõm, energia ja joovastus tõstsid siinkirjutaja ihukarvu püsti praktiliselt kogu osa vältel. Ka publik oskas dirigendi ja orkestri saavutatut pika aplausiga vääriliselt hinnata.