Saalomon, tarkuse Saalomon, tarkuse
11. veebruar 2005.Festival “opeNBaroque”: Händeli oratoorium “SAALOMON” ERSO, segakoori LATVIJA ja solistide esituses ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel Estonias 4. II.
Kui Händeli oratoorium “Saalomon” lõppes laval piduhüüdega Iisraeli kuninga auks, siis kogu õhtut läbiv juhtmõte oli “pikka iga Eesti Vabariigi Kultuurkapitalile, mille loomisest möödus nüüd 80 aastat”.
Neid kahte sündmust ühendav valik oli tehtud peaaegu saalomonliku tarkusega, milles ei puudunud ei kelmikus ega vihje: “opeNBaroque’i” festival võimaldas tõesti valida kõigi võimalike kontsertide reast oratooriumi, mis kandis Saalomoni nime, targa õigluse sümbolit läbi mitme aastatuhande. Samasugust saalomonlikku tarkust loodab ja vajab oma Kultuurkapitalilt jätkuvalt, kas või aastasadadeks kogu Eestimaa.
On kahju, et Händeli oratoorium “Saalomon” kõlas Tallinnas vaid ühel ja kinnisel õhtul kutsetega publikule. Teos on ju haruldaselt kaunis! Ja seejuures pea ooperlikult rõõmsameelne läbi oma kõigi kolme osa ehk vaatuse.
Üle kahe ja poole sajandi lahutab meid oratooriumi loomise ajast (1748/49). Händel, ülistades Iisraeli kuningat, peab parimas mõttes (aga ehk tagamõttega!) silmas ka oma patrooni, Inglise kuningat George II. Oratooriumi koor ehk rahvas laulab kiitust I vaatuses kuninga vagadusele tema õnnelikus abielus; II vaatuses ülistatakse tarkust ja õiglust juba müüdiks saanud stseeni kaudu, kus kaks naist ühe imiku pärast kohut käivad ja Saalomon kavalat, kuid õiglast kohut mõistab. III vaatuses külastab Saalomoni õukonda Seeba kuninganna, kes on vaimustatud seal valitsevast rahust ja rikkusest ning kes lahkub, huulil õnnistussõnad ja kiitus õukonnale, kus viljeldakse kauneid kunste ning “kus valitseb nende nautimine, kureerimine ja – rahastamine!”, lisas kuulajate poole pöördudes dirigent Andres Mustonen, teenides sellega ära publiku naeru ja aplausi.
Festivali “opeNBaroque” kunstiline juht Andres Mustonen, kes oratooriumi juhatas, oli kutsunud esinema rahvusvahelise koosseisu: laulis meie regiooni parim segakoor Latvija, Saalomoni rollis Peterburi laulukooliga maailmanimi Oleg Bezinski, Soomest olid Kuninganna osas Anu Komsi ja Esimene naine Piia Komsi, Seeba kuningannat laulis Läti solist Dita Kalnina, Teise naise rollis Inga Slubovska samuti Lätist. Ülempreestrit ja Teenrit, kahte väiksemat rolli, laulis iiri päritolu Niall Chorell ning Leviiti Andrus Mitt.
Händeli muusika on iseenesest absoluutse kvaliteedigarantiiga. Et külaliskoor Latvija on väga kõrge professionaalsusega, võimsa häälepotentsiaali ja samas kõrge vokaalkultuuriga, siis parim osa kogu õhtust oli koorinumbrid. “Saalomon” on muidugi pompoosne teos, kuid nn kiituselaulude kõrval on selles ka kooriepisoode, mis oma kujundliku õrnusega on vaat et mõjusamadki. Soliste kuulates ja samal ajal taas koori oodates tekkis lausa kannatamatus.
Kuigi kõrgelt ja kaugelt saabunud, ei pakkunud solistid sugugi sama ühtlaselt head taset. Parim oli nimiosatäitja Oleg Bezinski, kelle kontratenor oli ühtlane, kandev ja parasjagu ka “metalne”, mis välistas ohu, et partii oleks mõjunud naiselikult. II vaatuses, kus kahe õigust otsiva naise dialoog ja duetid on lausa ooperliku dramatismiga kirja pandud, oli hästi oma rolli sisse elanud ja vokaalselt tasemel Piia Komsi. Ega ühtki halba sõna saa öelda ka Teise naise osa laulnud Inga Slubovska kohta, tema lakoonilisem partii pakkus lihtsalt vähem võimalusi oma võimete näitamiseks.
Pisut ehmatav oli aga I vaatuses Niall Chorelli (Ülempreester) esinemine, kellele aaria käis vokaalselt üle jõu ning ega dirigent, kes oleks pisut tempot kammitsedes teda aidata võinud, ka mööndusi teinud. Teiste solistide kohta võiks öelda trafaretse lause: oli kauneid momente… aga kohe tekkis ka kiuslik mõte, nagu oleks neil vokaalkunsti õppimine alles käsil. Händeli vokalistid olid tollasel Inglismaal ilmselt kibedad profid, sest solistide partiid on lauljatele kohati lausa kaelamurdvalt koloratuuride- ja kaunistusterohked. Võib ju olla, et kiireid osi ei mängitud-lauldud ka niisugustes tempodes, nagu surus peale meie temperamentne Andres Mustonen. Mitmetes numbrites jäi seetõttu kaotajaks muusika.
Lõpetuseks kaks lühikest mõtet: Händeli “Saalomoni” võiks Eestis millalgi veel ette kanda; ja lisaks – kõik need “nautijad, kureerijad ja rahastajad”, kes 4. II Estonia kontserdisaali publiku moodustasid, pluss Kultuurkapital kui institutsioon, võiksid siiski mõelda, kas pole kurb (ega häbi?) kogu aeg laenata Riiast professionaalset koori. Isegi sünnipäevakontserdiks…