ERSO, Segerstam ja Douglas
14. mai 2004.Sümfooniakontsert 9. V Estonias, ERSO, Barry Douglas (klaver, Iirimaa) Leif Segerstami (Soome) dirigeerimisel. Kavas Sibeliuse “Andante festivo”, Brahmsi Klaverikontsert nr. 1 d-moll op. 15, Segerstami Sümfoonia nr. 93 ja Sibeliuse “Finlandia”.
Niisiis ERSO koos kahe külalisega. Esimesena kohtuti kontserdil Leif Segerstamiga, kes pakkus oodatud naudingu ka visuaalselt. Ei pea öelduga silmas välist, hingesoojendavalt joulupukki’likku kuju, vaid eelkõige manuaalset tegevust. Niivõrd plastilist, loomulikult voolavat kätetööd omavad vaid vähesed dirigendid ja, mis peatähtis, see vormus tulemuslikult orkestris. Sibeliuse “Andante festivo” juures unustagem ära tekkelugu (Newtonigi puhul pole tähtis õun, vaid pea, mida see puudutas) – pala on ülev ja hümnilik, kulges ühe hingetõmbega ning minu meelest kirglikumalt kui omal ajal Neeme Järvi käe all.
Brahmsi Esimest klaverikontserti on viimastel kümnenditel mängitud meil – oh üllatust annotatsioonis! – pea üle aasta, sealjuures tippsolistidega (Randalu, Lassmann, Berman jt.) ja see on ikka sündmuseks kujunenud. Seda eeskätt tänu pianistidele; koostöös kolmnurgas pianist-dirigent-orkester on kõlaline tasakaalustamistarve tulnud tihti kahjuks kord solistile, kord orkestrile, mis kokkuvõttes tähendas, et tervikule. Probleem tuleneb suuresti orkestratsioonist, mis on tüse ja kipub katma klaveripartiid, kui see pole esituselt küllalt jõuline, kandev ja särav. Aga kui partii on antud ekstra jõuliselt, kandvalt ning säravalt – nagu seda suutis nimelt Tðaikovski konkursi võitja (1986) Barry Douglas (Iirimaa)? Siis ei pea orkestrit tagasi hoidma, nagu seda ei hoidnud tagasi ka Segerstam. Tulemuseks vaba, nüanssidele pühendunud musitseerimine kõigi saja laval viibinu poolt, äärmiselt sujuvad kahekõned ja üleminekud (kui rikkalikult leidub viimaseid eriti äärmistes osades!). Kuulsime muusikat, mis muutumata emotsionaalselt tðaikovskilikult lahtiseks, viinuks Tðaikovskigi kui Brahmsi muusika alahindaja oma suhtumises ehk korrektiivideni… Kummardus kõigile kolmele osapoolele!
Segerstami avangardistlik sümfoonia tekitas allakirjutanus nõutust ja iseenda “konservatiivistumise” äratundmist. Kahtlemata püstitas autor mingi konkreetse (kõlalise, tehnilise?) ülesande, küllap lahendaski selle, ent millise siis? Teose lõpp – klaverikaane plaksuga kinnilöömine just tekitatud ja piskuks kestma “unustatud” ainukesel loetaval motiivil – oli muidugi efektne, kuid kas ka tähenduslik? Võib-olla aga just nii, et võta seda kuidas tahad…
Segerstam ei oleks soomlane, kui ta oma kava “Finlandiaga” poleks lõpetanud, pealegi kujunes ettekanne briljantseks. “Finlandia” on olnud Eestis Sibeliuse kõige mängitavam pala, enam kui “Valse triste”. Meile jõudis teos Otto Hermanni juhatusel juba möödunud sajandi esimesel kümnendil, Tallinnas on seda juhatanud ka Sibelius ise. Soomlaste jaoks on “Finlandial” teadagi rahvuspoliitiline värving, aga kord, hooajal 1956/57, sai selle ettekanne poliitilise värvi ka meil. Nimelt juhatas siis esimese sõjajärgse soome dirigendina kontserti Estonias Taivo Hannikainen, “Finlandiaga” lõpulooks. TRK ja TMK õppurid otsustasid seda püsti kuulata, sest nii tehtavat Soomeski. Kuulasidki, isegi ametimehed esimestes ridades ajasid end korraks püstakile, enne kui taipasid, et Talvesõjast peale Venes lugu väga pahaks peeti. TMK toonane direktor Heino Rannap kirjutas usinasti seisjate nimed üles (ei tea, kas ka Veljo Tormise?) ja saatis mõne päeva pärast kolm poissi julgeolekusse aru andma. Kenad eesti mehed uurisid külma-kuuma-meetodil terve tööpäeva, et kes organiseeris, aga organiseerijat ei olnudki ning poisid said kooli tagasi ning Rannap jäi kah kooli edasi. Näete, ka see tõik ja need kenad mehed meenusid antud õhtul – väga ilusal õhtul.