ERSO efektsed mänguvõtted

20. aprill 2004.

Reedeõhtune Eesti Rahvusorkestri kontsert pakkus põnevust uudsete kõladega: kontserdi “üllatushelilooja” oli 26-aastane Tatjana Kozlova, kelle debüüt-teos sümfooniaorkestrile “Karje vari” sisaldas julgeid kõlaideid ning efektseid mänguvõtteid, mida sümfooniaorkestris võib-olla sai esmakordselt kuulda.

Toimus mäng vaikuse-sosina piiril. Nagu ütles kolleeg Margo Kõlar, uus peatükk eesti sümfoonilises muusikas. Kozlova on autor, kes eksperimenteerib erinevate sahinatega, mitmetes oma varasemateski teostes on ta otsinud võimalusi, kuidas eri pillidel tekitada põnevaid sahisevaid hääli, sageli eripäraseid mänguvõtteid kasutades. “Karjes varjus” pidi näiteks tšellorühm oma pille poognaga külje pealt “saagima” ja kui seda teeb kogu rühm, on tulemus kas või visuaalselt efektne vaadata.

Tõnu Kõrvits kasutas oma fagotikontserdis “Teispool päikesevälju” ka ehtsat eesti laulikut helilindilt, mis sellega väljus oma tavapärasest rahvalikust kontekstist, asetudes ootamatu, ehk isegi pisut koomilise killuna kunstmuusika konteksti.

“Teispool päikesevälju” oli pisut idamaise atmosfääriga teos, milles oli tunda ka Maurice Raveli ning jaapani helilooja Toru Takemitsu jooni. Siia juurde veel ehe eesti rahvalaulik, ja muusikas moodustuvadki uued, ootamatud seosed. Igatahes idee asetada helikilde ühest muusikakontekstist teise, meenutab pisut geenitehnoloogiat, kus kunstlikult aretatakse välja uusi taimeliike. Kas lõpptulemus tundub loomulik või jätab kollaaĻilaadse mulje, sõltub juba kuulajast. Positiivselt üllatasid fagoti kõlavärvid: polnud tavapärast fagoti humoorikat “popsutamist”, vaid selle pilli mänguvõima lusi näidati uue, lüürilise nurga alt.

Märt-Matis Lille “Kadunud metsade kaja” oli helipilvelise struktuuriga teos, mis keskendus just kõlavärvide otsinguile autorile omasel poeetilisel moel.