< Plaadid

HEINO ELLER. Olari Elts. Ondine, 2019

HEINO ELLER. Olari Elts. Ondine, 2019

ONDINE 1335-2 (2019)

Heino Eller
“Öö hüüded”

Sümfooniline süit “Valge öö”
1. Valge öö
2. Tantsurütmis
3. Meenutused
4. Lõkketuli
5. Kaluri laul
6. Marsirütmis
7. Valge öö

“Videvik”

“Koit”

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent OLARI ELTS

Tunnustus
Aasta klassikaalbum – Eesti Muusikaauhinnad 2020

Loe lähemalt plaadi kohta
Intervjuu Olari Eltsiga. “Heino Eller näitas, milline võiks olla eestilik orkestrimuusika”
(Kultuurisaade “OP+”) KUULA UUESTI

Arvustused:

  • Heino Eller. Les Voix de la nuit. Nuits blanches. Crépuscule. Aube. Orchestre symphonique national d’Estonie, Olari Elts. (Michel Stockhem, Diapason, 1/2020)

“Soojad orkestrivärvid ja pillikõla. Imeline, silmapaistvalt homogeenne kooslus. Olari Eltsi erakordselt täpsel dirigeerimisel mängivad nad küllusliku kõlapaletiga. “Öö hüüete” torm on joonistatud selge ja jõulise käega. “Valges öös” keerleb ja sädeleb orkester metsiku elegantsiga, kutsudes kõige rütmilisemates episoodides (II ja IV) esile folklooriliku stiliseeringu. Õrn nimbus ümbritseb “Meenutuste” osas viiuli ja inglissarve laulvaid soolosid. Müts maha!”

Loe ka eesti keeles:
Heino Eller “Sümfoonilise poeemid” (Rainer W. Janka, Klassik Heute, 15.10.2019)

Kunstiline kvaliteet: 9
Kõlakvaliteet: 9
Tervikmulje: 9

Heino Eller (1887–1970) on üks tähtsamaid eesti heliloojaid, teda peetakse andekaks muusikapedagoogiks ja geniaalseks heliloojaks. Tema loomingu põhirõhk oli instrumentaalmuusikal, teda peetakse eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaks. Rahvusvahelise kuulsuse saavutasid eelkõige tema sümfoonilised teosed. Tema kõla kirjeldatakse kui „põhjamaist“ ja „karget“. Oma teostes töötles ta traditsioonilisi eesti elemente ja rahvaviise, kuid lasi end inspireerida ka impressionismist, ekspressionismist ja teistest 20. sajandi muusikavooludest. Peale selle mõjutasid teda eriti Frédéric Chopin, Edvard Grieg ja Jean Sibelius, keda ta noore mehena ka ise kohtas. Üks Elleri õpilasi oli Arvo Pärt.

Sümfooniline süit „Valge öö“, selle CD pikim lugu, on ilmselt Elleri stiili ja eesti rahvamuusika kasutuse parim näide. Selle teine osa, „Tantsurütmis“, on stiliseeritud rahvatants, „Lõkketules“ loidavad seal kujutatud laagritule leegid, „Marsirütmis“ on suur sümfooniline tants. Kõik on uhkelt orkestreeritud, meloodika on paindlik ja nõtke. See Richard Straussi meenutav orkestraalne toredus jookseb teoses „Öö hüüded“ dramaturgiliselt pisut tühja, kuid lõpeb hästi pehmelt ja õrnalt. Hell-lüüriline ja väikese noobli viiulisoologa „Videvik“ on ilus poeetiline meeleolupilt. Suuri ja suurepäraseid sümfoonilisi haripunkte pakub „Koit“.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester mängib Olari Eltsi käe all täpselt nagu kellavärk, seega läbilöögivõimeliselt, orkestrikõla on väga läbipaistev. Salvestis on väga otsene, siin on vähe ruumikõla ja ta mõjub seepärast pisut jahedana. Aga orkestrihelilooja Heino Elleri tundma õppimiseks sobib see sümfooniliste poeemide CD oivaliselt. Ingliskeelne plaaditekst pakub palju teavet ja kirjeldab lugusid hästi.

(Tõlkinud Anu Schaper)

ERSO ja Olari Eltsi teine plaat Heino Elleri orkestriteostega keskendub ööst ja tärkavast päevast inspireeritud paladele: “Öö hüüded” (1920–1921), süit “Valge öö” (1939), “Videvik” (1917) ja “Koit” (1918/20). Need kuuluvad rohkem või vähem Elleri loomingu tuumikusse ja juhivad ühele plaadile koondatuna eriti mõjusalt tähelepanu tema muusika visuaalsele tundlikkusele. Nagu pallaslased mängisid Eesti maalikunstis 1920. ja 1930. aastatel valguse ja värviga, pidades oluliseks žanriks maastikumaali, nii visandab ka Eller oma neljas sümfoonilises teoses looduserksa muusikalise pildi.

“Videvik” ja “Koit” on saadaval 1980. aastatel Peeter Lilje dirigeeritud salvestusena, niisamuti Neeme Järvi ja Šoti rahvusorkestri esituses (firma Chandos); veel mõne ettekande leiab ka vinüülplaatidelt. Arvestades, et tegemist on XX sajandi esimese poole Eesti muusika ilmselt tuntuimate orkestriteostega, pole salvestiste valik just üleliia lai. Ülejäänud teostega on olukord veelgi keerulisem. Kui “Öö hüüded” leiab CD-kogumikust “100 aastat Eesti sümfonismi” (2004), siis süidi “Valge öö” varasematest salvestustest tean vaid Neeme Järvi 1969. aastal välja antud LP-d. Paljude Elleri teoste esitamisel on saanud takistuseks korratu noodimaterjal (orkestripartiid) ja nii ongi ERSO ainus orkester, kes saab ja söandab selle repertuaariga terviklikult tegeleda. Praegune ERSO on loomulikult midagi muud kui aastakümneid tagasi, mistõttu Elleri sümfoonilised teosed avanevad nüüd hoopis rikkalikumates värvides.

Olari Eltsile üldisemaltki omane aktiivne ja edasipürgiv esitusmaneer tuleb eriti kasuks “Öö hüüetes”. Siin leidub just niisugust heitlikkust, nagu on öisest tormisest merest inspireeritud loos kohane. Ilmekalt on välja joonistatud ka süidi “Valge öö” meeleolupalad, nii skertsolik “Lõkketuli” kui ka eepilis-unelev “Kaluri laul”. Võib arvata, et tänu “Videvikule” ja “Koidule”, aga ka kogu kava selgele loodusteemale kujuneb sellest plaadist Elleri sarja populaarseim väljaanne. Elava huviga on siiski põhjust oodata ka ERSO ja Eltsi järgmist plaati, sest 1. sümfoonia, “Viirastused”, “Varjus ja päikesepaistel”, “Sümfooniline burlesk” ja teised teosed ootavad veel oma järge.